Kolmanda lapse saamine ei kasvata Eesti iivet positiivseks ({{commentsTotal}})

Allan Puur.
Allan Puur. Autor/allikas: TLÜ/ERR

Viimasel sajandil on sündimustase Eestis olnud alla ühiskonna taastetaseme suurema osa ajast, erandiks vaid lühike ajavahemik 1940. aastate lõpul ja periood 1960. aastate teisest poolest laulva revolutsioonini. Positiivset iivet ei luba lastesaamise ikka jõudvate põlvkondade väiksuse tõttu ka lähikümnendid, nendib Eesti demograafia keskuse juhtivteadur Allan Puur.

Kas sellest, et üha rohkem peresid saab kolmanda lapse, võiks järeldada, et iive muutuks tulevikus posiitivseks?

Põhiline tegur, mis Eesti loomulikku iivet kujundab on see, kui palju on Eestis sünnituseas inimesi. See number on järgneva paarikümne aasta peale küllaltki hästi ennustatav ning paraku väheneva trendiga. Sündide arv liigub tasapisi allapoole, samal ajal, kui surmade arv kasvab. Rahvastik vananeb ja see tekitab niisugused miinusmärgilised käärid nende kahe numbri vahel, et rahvastikuprognoosid küll ei luba Eestile lähemaks paarikümneks aastaks positiivset iivet isegi siis, kui meie sündimus mõõdukalt suureneb. Need aastakäigud, kes on sünnituseas, muutuvad lihtsalt väiksemaks ja see põhjustabki negatiivset loomulikku iivet. Toimuva mõistmiseks tulebki hoida kaks asja lahus: üks küsimus on see, kui palju naised keskeltläbi lapsi saavad ja teine, et kui palju neid naisi igal ajahetkel ühiskonnas on.

Viimase kümne aasta jooksul on iive olnud positiivne vaid 2010. aastal. Kas on teada, millest see positiivne iive oli tingitud?

Selle erandliku aasta puhul oli tegu vähemalt kahe teguri koosmõju kokkulangemisega. Sellel ajahetkel ei olnud see väikeste aastakäikude mõju veel nii tugev, kui ta on praegu. 2010. aastal olid näiteks 20ndates aastates need noored, kes olid sündinud 1980. aastatetel. Need aastakäigud olid siis aga veel suurearvulised. Praegu, kaheksa aastat hiljem, on sünnitajate aastakäigud muutunud väiksemaks.

Teiseks oli tegu majanduskriisi mõjuga, millele lisandus Eesti vanemapalga süsteemi mõju. Nimelt loodi 2008. aastal vanemapalga süsteemi võimalusega, et kui laste sünnivahemik ei ületa 30 kuud, võetakse vanemapalga suuruse arvestamisel aluseks mitte viimasena sündinud lapse, vaid eelmisele lapse sünnile eelnenud sissetulekut. Seda võimalust suunasid inimesi aktiivselt kasutama majanduskriisist tulenevad probleemid tööturul – paljudel töövõimalused ahenesid või kadusid ajutiselt sootuks ära. Nende tegurite kokkulangemine tekitas möödunud kümnendi lõpul nii võimaluse kui ka motiivi laste sünnivahemikku lühendada, mis seletab tollast suhteliselt kõrget sündimust (kolmel järjestikusel aastal 2008–2010 ulatus sündimuskordaja Eestis 1,7 lapseni naise kohta). Samuti on tollasest statistikast näha, et kui esimese lapse sündide arv aastatel 2008–2010 vähenes, siis teise ja kolmanda lapse sündide arv suurenesid. Nagu selliste võngete puhul ikka, oli tegu lühiajalise mõjuga: pärast tõusu langes sündimus mõnevõrra madalamale tasemele.

Kas ei vasta mitte tõele, et sündimus ongi Eestis olnud ajalooliselt madalam? Kuidas oli näiteks olukord sajand tagasi?

On tõsi, et Eesti on varase demograafilise nüüdisajastumisega riik, et kus sündimuse langus taastetasemest allapoole leidis aset juba 1920. aastate teisel poolel [Taastetase on sündimuse niisugune tase, mille puhul laste põlvkonnad on piisava suurusega, et vanemate põlvkondi asendada. Tänapäeval, väikese suremuse oludes, piisab selleks 2,1 lapsest naise kohta. - toim.]. Samas ei ole Eesti varases sündimuslanguses midagi erakordset, see toimus sünkroonselt Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega.

Eesti omapäraks kujunes aga asjaolu, et siin ei toimunud Teise maailmasõja järgset beebibuumi, mis Lääne- ja Põhja-Euroopas sündimuse paariks aastakümneks uuesti taastetasemele viis. Eestis elati sel ajal üsna keerulistes oludes, stalinismi ja ühiskonna jõumeetodil teostatud ümberkorraldus tingisid selle, et Eesti sündimusnäitajad jäid kuni 1960. aasta lõpuni 1930. aastate suhteliselt madalale tasemele.

Seega, kui vaadelda viimast sadat aastat Eesti ajaloos, siis sellest sajandist umbes kolmveerandi moodustab aeg, kus sündimus on olnud taastetasemest vähem või rohkem allpool. Ühelt poolt oli selle põhjuseks olnud varane demograafiline moderniseerumine, teisalt aga 20. sajandi geopoliitilised muutused ning lõpuks ka 1990. aastate ühiskonnamuutus. Samas on olnud ka mõnevõrra kõrgema sündimusega episoode: neist pikim ulatus 1960. aastate lõpust laulva revolutsioonini.

Valitsus on positiivse iibe saavutamise seadnud endale üheks prioriteediks. Kas annab üldse midagi teha, et iivet positiivseks saada?

Tõepoolest, lühemas tulevikuvaates ja ühe-kahe poliitikameetmega rahvastikuprotsessides põhjapanevaid muutusi esile kutsuda on keeruline. Aga see ei tähenda sugugi seda, et ühiskondlik kontekst ja laiem poliitikate kooslus rahvastikuprotsesside puhul kaasa ei räägiks. Kui vaadata sündimust kasvõi Euroopa Liidus, siis on erinevused riikide vahel ju küllalt suured. Erinevuste allikat ei tasu seejuures otsida kuskilt mujalt kui sellest, millised on eri ühiskondades võimalused inimeste lapsesaamise soovide realiseerimiseks.

Kui küsida, kas annaks midagi sündimuse suurendamiseks teha, siis võiks mõelda selle üle, kui palju Eesti üldiselt sotsiaalvaldkonda vahendeid panustab. Seda võrreldakse riikidevaheliselt protsendina sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Just mõni nädal tagasi ilmus Euroopa komisjoni iga-aastane soovituste paber, kus komisjon juhtis tähelepanu tõsiasjale, et sellal kui EL-is kulutatakse sotsiaalvaldkonnale keskmiselt 28 protsenti SKTst, piirdub Eesti vaid 16 protsendiga. See erinevus on väga suur ja ühiskonnana peaksime otsima võimalusi selle proportsiooni muutmiseks, sealhulgas suurendades rahvastikupoliitikasse suunatud vahendite hulka. Ida-Euroopa kontekstis oleme me ju küll tublid, kuid sotsiaalsete investeeringute mahu osas oleks aeg eeskuju otsida Lääne- ja Põhja-Euroopast.

Lääne- ja Põhja-Euroopas on ka sisserännanuid palju enam. Kas see ei võiks olla üheks põhjuseks, mis nendes riikides iive positiivsem on?

Kui me vaatame sündimusnäitajaid, siis Põhja-Euroopas on see Euroopa kontekstis kõige suurem. Seal on kõrged sündimustasemed määratud ikkagi põlisrahvastiku poolt, näiteks Rootsi puhul on teada, et teise põlvkonna sisserändajate sündimus on madalam kui põlisrootslastel. Ei saa öelda, et immigrandid seda taset määraksid.

Sisserännanuid peab samas kindlasti käsitlema rühmade kaupa. Loomulikult leidub ka selliseid rühmi, olgu näiteks Pakistani päritolu inimesed Ühendkuningriigis, kelle puhul sündimustase on selgelt kõrgem kui brittidel. Teisalt on aga ka selliseid sisserändajate rühmasid, näiteks Kariibi mere riikidest saabunud, keda on samuti küllalt suurel arvul, kelle puhul on see märgatavalt madalam. Elukohamaa keskmisest võib sündimus olla kõrgem esimese põlvkonna sisserännanute puhul, aga kui vaadata teist põlvkonda, siis paljude rühmade puhul on toimunud ühtlustumine sihtmaa mustritega. Tihtipeale räägib siin kaasa ka selektiivsus, et need, kes Euroopasse rändavad, on ka sellised edasipüüdlikumad inimesed ning orientatsioon väikesele perele on tugevam kui lähteriikides, kust nad tulevad.

Tänane Postimees kirjutas viitega statistikaameti analüüsile, et kahe viimase aasta jooksul on mitusada Eesti peret saanud kahe lapse kõrvale kolmandagi. Kui võrrelda kolme või enama lapse sündimist kahe kuni nelja aasta taguse ajaga on vahe märgatav ehk mullu sündis neid lapsi ligi kümnendiku ehk 300 võrra enam.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: