Komisjoni eelarvemahu ettepanek 1,14 triljonit eurot seitsmeks aastaks on viis protsenti rohkem võrreldes 2014-2020 perioodi baasiga 1,08 triljonit eurot.

Eelarve tähtsus EL rahvuslikus kogutulus kahaneb komisjoni ettepanekul 0,05 protsendipunkti. Eesti on seisukohal, et kui komisjon soovinuks välja tulla praeguse perioodiga samaväärse ambitsiooniga eelarveraamistikuga, pidanuks pakutud eelarvemaht olema ligikaudu 50 miljardi euro võrra suurem.

Eesti on seejuures valmis suurendama oma panust EL-i eelarvesse eesmärgiga kahandada ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika eelarvekärpeid tasakaalustatult kokku ligikaudu poole võrra ja tagades nii EL-i eelarvemahu säilimise käesoleva perioodiga sarnasel tasemel.

Struktuurivahendeid jaotatakse kolmes kategoorias ning Eesti liigitub uuel eelarveperioodil üleminekupiirkonnaks.

Kui senine metoodika jäänuks muutmata kujul kehtima ka järgmise perioodi struktuuriraha jaotamisel, tähendanuks see Eestile üldise 10-protsendilise kogumahu kärpe koosmõjus struktuuriraha vähenemist 45 protsenti.

Eesti, Leedu, Tšehhi ja Slovakkia töö tulemusel on komisjoni poolt välja pakutud metoodikas kaotab Eesti siiski vaid 24 protsenti vahenditest ehk võrreldes kõige negatiivsema stsenaariumiga on komisjoni poolt Eestile arvutatud struktuurivahendite maht ligi 400 miljonit eurot püsihindades suurem.

Sellele vaatamata ei pea Eesti valitsus struktuuriraha vähenemist piisavalt sujuvaks ja plaanib teha läbirääkimiste käigus ettepaneku, et 24-protsendilise languseni võiks jõuda järk-järgult.

Samal ajal peab Eesti arvestama võimalusega, et EL-i eelarvesse netomaksjate surve ühtekuuluvuspoliitikat veelgi vähendada ei ole raugenud ja Eesti ülesandeks võib saada ka väljapakutud kärpe kaitsmine veelgi suuremate kärbete eest.

Kaasfinantseerimismäärade tõusu osas pole Eesti valitsus kuigi kriitiline, kuigi see tõotab kolmekordistuda seniselt 15 protsendilt 45-le.

Suurem omafinantseering tõstab valitsuse hinnangul tõenäosust, et ellu viiakse läbimõeldud projektid.

Kolmekordne omapanuse kasv ei arvesta siiski toetusesaajate finantsvõimekusega ja raskustesse võivad sattuda näiteks väiksemad kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud, teadus- ja arendusasutused, ülikoolid.

Eesti seisukoht on, et omafinantseeringu suurenemine peaks olema sujuvam üleminekupiirkonnaks saavatele regioonidele ning tagatud peaks olema võimalus pakkuda riigi tasandil suuremat kui 55-protsendilist EL-i toetusmäära.

Ühise põllumajanduspoliitika puhul lubab uus eelarveperiood liikmesriikidele senisest suurem otsustusõigust, kuidas ja kuhu oma eelarvevahendeid paigutada. Jätkub otsetoetuste tasemete ühtlustamine liikmesriikide vahel.

Euroopa Komisjon näeb ette keskmisest madalamate toetuse tasemetega liikmesriikidele otsetoetuste eelarve suurenemist – Eestile eraldatav kogusumma kasvab 26 protsenti, samal ajal kui Euroopa Liidu otsetoetuste kogueelarve väheneb 3,9 protsenti.

Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt jõuaksid otsetoetused Eestis perioodi lõpuks 76 protsendini ELi keskmisest otsetoetuste tasemest.

Olukorras, kus Eesti tootjate tootmiskulud on Eurostati andmetel osadel aastatel lausa 30 protsendi võrra kõrgemad EL-i keskmisest, on Eesti hinnangul ebaõiglane, et otsetoetused hektari kohta jäävad 2027. aastal ka veel 24 protsenti alla EL-i keskmisest.

Komisjoni eesmärk on viia järgmise eelarveperioodi läbirääkimised lõpule 2019. aasta märtsis Rumeenia eesistumisel toimuval ülemkogul.

Eesti toetab läbirääkimiste kiiret tempot, kuid peab plaani liialt optimistlikuks, arvestades liikmesriikide erinevaid vaateid tulevasele eelarveraamistikule, aga ka 2019. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi ning komisjoni koosseisu vahetumist pärast seda.

Tõenäoline on, et ka järgmine parlament ning komisjon soovivad eelarveperioodi läbirääkimistel oma sõna sekka öelda. Seega võib kõige varasem aeg kokkuleppe saavutamiseks olla pigem kevad 2020.