Kas jätkuvalt kehtib teie poolt mullu maikuus antud lubadus ERR-ile, et kui peaksite veel ise küsitletud saama, siis – "siin on teile mu eluaegne (argumenteeritud) ründamise luba"?

(Naerab) Kõlab väga keeruliselt, aga muidugi: alati rünnake, kui on argumendid.

Kui õigesti, teie arvates, kasutab ajakirjandus ülekaalukat avalikku huvi oma töö tegemisel?

Vahelduva eduga. Institutsiooni suhtes olen ma väga sõbralikult meelestatud, kritiseerin konkreetseid lugusid, kui vaja, aga üldiselt ikka kaitsen ajakirjandust ja ajakirjanikke. See ei sobi, kui poliitikud survestavad ajakirjandust kui institutsiooni, madaldavad teda. Vastastikune lugupidamine peaks olema peamine.

Loen või kuulan mitmete reformierakondlaste, teie kaasa arvatud, viimase poolteise aasta sõnavõtte ja sotsiaalmeedia postitusi ning mõtlen, et ehk on õigus neil, kelle arvates ei ole Reformierakond  üle saanud opositsiooni kukkumise kibedusest.

Tegelikult on meil väga mugav positsioon. Kindlasti oleme kõvem võistkond kui valitsus. Me tunneme valitsuse nõrkusi ja teame, kus kritiseerida ei maksa. Enda kohta võin kindlalt öelda, et olen komisjonides ja riigikogu saalis kutsunud korduvalt ka valitsust toetama, kui nad õiget asja ajavad.

Aga teie Facebooki postitus läinud reedel, kus te meenutate peaminister Jüri Ratase ja Reformierakonna esimehe Kaja Kallase debatti ning küsite mürgiselt, olles ridamisi kuhjanud Ratase tsitaate: "Kes nii räägib? "Minu suurim eeskuju ja kujundaja on olnud Arnold Rüütel. Ja juhtimises korvpallitreener. Jah, ma ei saa eitada, et Edgar Savisaar on mind mõjutanud..."" Selles ju on õeluse torget?

Muidugi, opositsioon peabki olema konstruktiivselt õel. Oleme olnud väga selgelt teisel pool seda rinnet, kus on olnud Edgar Savisaar ja ka Arnold Rüütel. Oleme olnud Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese poolt hääletajad, mis presidente puudutab. Ja Savisaarega on meil väga suured erimeelsused.

Iseenesest on ju naljakas, kui peaminister ütleb, et tema suurim kasvataja oli korvpallitreener, sport on siiski kõrvalharrastus.

Kes teie eeskuju on olnud?

Minul ei ole eeskujusid, keda ma otseselt jäljendan. Aga mõjutajad... Olen näinud kõiki peaministreid ja näinud ka kõiki uuema aja presidente, peaaegu kõiki valitsusi ja riigikogu liikmeid.

Siis, kui Ratas külastas Lasnamäe päästekomandot, kurjustasite, et "lääguses sai siiski veel vinti peale keerata", kuna peaminister kiitis päästjate pühendumust ja professionaalsust, lisades, et palk ei vasta nende tööle. "Bojaari külaskäiguga oma valdustesse ei tehta jätkusuutlikku kulupoliitikat," kirjutasite. Seega, valitsusjuht ei või päästekomandos käia?

See on tõesti väga lääge ja rumal põhjendada oma eelarve- ja palgapoliitikat ühe konkreetse külastuskäiguga. Peaministril on ammu teada päästjate palgatase, aga... Ta valis kõige populaarsema partei, kelleks on päästeamet, kõige populaarsema Keskerakonna kantsi, Lasnamäe, ning läks ja ütles, et tema nägi ja andis raha.

Kas peaminister, president, minister ei peaks külastama päästekomandosid...

Peavad, aga nende külaskäik ei pea seisnema kingituste jagamises. Ja see, mida nad seal "avastavad", peab olema neile juba enne teada. Peaminister peab toetuma esmalt statistikale kui empiirilisele kogemusele.

Toomas Sildami intervjuu Jürgen Ligiga Autor: Priit Mürk

Novembri lõpus 2016, viimasel päeval välisministrina pidasite Postimehe stuudios tõenäoliseks, et Vene president Putin võib teha kummarduse uuele valitsusele ja otsib selleks praegu võimalusi: "See oleks väga Putini moodi, kui ta avaldaks tuge uuele valitsusele." Kus see kummardus on?

Kasutasin sõna "tõenäoline". Putin ja Kreml on alati olnud mängulised, teavad täpselt, kellele panustavad ja sellest räägivad meie julgeolekuasutused oma salajastes memodes.

Kui on vaja Kremli tegevust prognoosida, meenutan alati 1995. aasta maikuud, kui pärast pikka ootamist oli Kreml saanud meie iseseisvuse taastamise järgselt kõige Vene-meelsema võimaliku valitsuse, kes tegi reaalselt ida poole kummardusi ja see ei takistanud Venemaad kehtestamast meile diskrimineerivaid tolle.

Kremli taktika on see, et kui neil on üks saavutus käes, ei tähenda see, et nad ei nõua järgmist.

Kas Keskerakonna, sotside ja Isamaa valitsus on Kremli-meelne?

Kõigepealt on räägitud [Keskerakonna] lepingust Ühtse Venemaaga, mille isegi Läti sotside sõsarpartei tühistas, küll taktikalistel kaalutlustel, aga siiski.

Kuid oma esimesel Balti peaministrite kohtumisel esindas Jüri Ratas kõige otsesemalt Kremlit – valitsus istus koos ja pehmendas Euroopas kokkulepitud sõnastusi, ka minu kui välisministri osalusel paika pandud sõnastusi Venemaa rollist Süürias. Pehmendas Venemaa vastutust, võttis sellest lõigust välja Venemaa, kes siis hävitas Aleppot.

Kas seda tegi Jüri Ratas?

Seda tehti sõltumata välisministeeriumist, välisministri äraolekul, valitsuse istungil. Lätlased ja leedulased küsisid erinevate kanalite kaudu siis meilt: "Mis teil toimub?"

Kas on veel selliseid näiteid?

(Paus) Nii rämedaid ei ole.

Aga on valitsus siis "libisenud halli venemeelsusesse", kui teid klassikuna tsiteerida?

Fakt on ka see, et kui peaminister [Ratas] käis [sel kevadel] Kanadas, mis minu lapsepõlves oli vaba maailma sümbol, kus elasid kõige vabamad eestlased, oli tema suurim saavutus sealse suure ajalehe pealkiri, et Ratasel on leping Ühtse Venemaaga. Tegelikult on see päris rõve, et nii juhtus...

Te jääte jälle väga kinni koostööprotokolli Ühtse Venemaaga. 

Aga küsimused on ju ajakirjanikult. Hea meelega vahetaks teemat.

Keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps juba räägibki, et kõik lasteaiad peaksid olema eestikeelsed. See on sümpaatne?

See on sümpaatne... Ega ta päris seda räägi ja see ei vasta sellele, mida ta on öelnud siis, kui mina selle idee 2017 välja käisin. Tema ütles, et see ei ole tõsiseltvõetav, Ossinovski ütles, et see on hirmutamine ja juurde jutud, et Reformierakond on jälle võtnud vene kaardi.

Inimarengu [viimane] aruanne ei jätnud mingit kahtlust, et venelased elavad kehvemini. Mitte sellepärast, et nad ei oska keelt, vaid nad on isoleeritud oma elu- ja töökeskkonnas, mistõttu on ka [kogu] Eesti ühiskonna potentsiaal kehvem.

Keskerakonnal on valijaskonda kergem kontrollida keelekeskkonna kaudu ja nende soov on, et venekeelses kogukonnas üheparteisüsteem jätkuks.

Kui aga valitsus nüüd lähebki eestikeelsete lasteaedade teed, on siis Reformierakond valmis toeks olema?

(Paus) Ta ei lähe praegu seda teed. Aga, loomulikult, kui valitsus teeb hästi ja asju, mida minagi oleksin teinud, siis seda ka ütlen. Lasteaia teemal ei ole nad kusagil, kindlasti mitte vene auditooriumile öelnud, et tuleb üks ja ühtne [eestikeelne] haridussüsteem. Nad on öelnud, et tuleb eestikeelne kasvataja, keelekümbluse moodi asi, poolik lahendus. Eraldatus siis ju jääb, mis mõjutab laste edasisi valikuid.

"Vene kool Eestis" juba protesteeris Keskerakonna selliste mõtete vastu.

Jah, aga see on pool sammu. Reformierakond paneb kahe nädala pärast kirja oma põhimõtted ühtse eestikeelse haridussüsteemi loomiseks.

Mulle näib, et eriliselt ja personaalselt kuri olete Jüri Ratase suhtes. Miks?

Jah, ma arvan, et peaminister ei peaks rääkima põhikooli tasemel, ta ei peaks ignoreerima pidevalt [parlamendis] küsimusi. Meil on riigikogus iganädalane etendus, infotund, kus küsimiseks on üks minut ja Ratasel vastamiseks kaks minutit, mida ta kasutab alati mittevastamiseks. Ta kommenteerib küsimust, kommenteerib küsijat, viib jutu mujale või ringiratast...

Tavaline poliitiline retoorika.

Ei ole. Kõik [ministrid] ei luba endale sellist asja. Riigikogu saal on koht, kus inimesed peaksid häbenema neid mittevastamisi

Samas on üllatav, et kui ajakirjandusse kerkis siseminister Andres Anvelti kodakondsuse küsimus, siis kirjutasite, kuidas hoiate talle pöialt ja loodate, et olukord klaarub.

Oleks äärmiselt näru, kui mõni minister astuks tagasi lihtsalt segaduse pärast dokumentides. Mina seda kindlasti osatama ei lähe ega ole kahjurõõmus pahanduse pärast, mida ta ise ei ole esile kutsunud. 

Toomas Sildami intervjuu Jürgen Ligiga. Autor: Priit Mürk/ERR

Te naudite sõna ja põlgate ta saba sikutamist. Kas see ei peaks tähendama, et sõna ei kasutata kurjalt, tigedalt, haiget tegevalt?

Ei tähenda. Kui on vaja, tuleb ka haiget teha, ja kui on haiget tehtud, ei pea tingimata teist põske ette keerama. Aga haiget tegemine ei saa olla eesmärgiks.

Mind häirib asjas vormi taha pugemine. Väga palju debatte tapetakse Google'i abiga, kui sõnasaba, algne kontekst ja adressaat tõstetakse välja oma ajast ning uues kontekstis sellega virutatakse. See on alatu viis debatti vältida. 

Mis toimus enne justiitsminister Urmas Reinsalu umbusaldamise hääletust, ajendiks tema iroonia naistevastase vägivallaga võitluse teemal – kas Reformierakond mõtles, et mis juhtub, kui ka sotsid umbusaldaksid justiitsministrit ja Ratase valitsus peaks lagunema?

Mina tundsin ennast selles olukorras halvasti. Urmas Reinsalul on palju põhjusi saada umbusaldusavaldus, aga mitte selle konkreetse sõnakasutuse tõttu. Et me püüame hetke, kus inimene oli emotsionaalne, kasutas sõnakujundit vales seoses... Kanakarja kujund naistevastase vägivalla kontekstis oli kohatu, aga mina poleks seda [umbusaldamise] ettekäändeks kasutanud ja püüdsin võtta justiitsministri tegevust laiemalt.

Mind on alati ärritanud tema hoiak, et kui on poliitiline tahe, aga seadus on ees, saab seaduse teiseks muuta. Ja siis tema mängimine Eesti õigusliku järjepidevusega, näiteks omandireformi reservfondist kirikule raha andmise puhul, kus eesmärgiks oli osta ära üks huvigrupp, kristlased, kuigi oleks võinud kirjutada riigieelarvesse, et anname kirikule raha muinsuste taastamiseks...

Tulen oma küsimuse juurde tagasi. Kas Reformierakond mõtles toona, mis saab, kui sotsid peaksid Reinsalu umbusaldamisega ühinema, IRL lahkub seepeale valitsusest ja valitsus kukub... Kas te nägite enda teoreetilist võimalust taas võimule tulla? 

Teoreetilist võimalust muidugi nägime. Aga siin on mitu asja. Üldiselt on poliitikud treenitud sellele, et tuleb juhust kasutada. Minule see väga ei meeldi, sest juhuse kasutamise asemel on tähtis taibata, mis on stabiilne alternatiiv. Sellega oli kehvasti. Võimalik olnuks kaasata Vabaerakond, aga valitsus oleks siis päris äbarik olnud. Vabaerakond pole ju päris erakond ja nii napile häältearvule ei saa rajada valitsust. 

Teil olnuks Vabaerakonna kaheksast saadikust rohkem hääli vaja.

Meil olnuks neid variante küll, aga ega see vikerkaarevärviline... Võimule saamise suhtes on mul väga suured hirmud, sest mina ei kujuta praeguses [parlamendi]maastikus ette, kuidas saaks üldse panna kokku heade tavade ja analüüside põhjal toimivat valitsust. Tol korral oli sama asi. Fraktsioonikesed olid kõik väga erinevad , erineva sisemise stabiilsusega. Kombinatsioonide seas ei olnud miskit, mis oleks väga innustanud.

Nagu juba tsiteerisite, tuleb anda publikule aega näha valitsust tegevuses. Kui sind reedeti, tõmmati vaip alt ära, siis ei pea hakkama kohe vaipa tagasi enda poole rebima, vaid tuleb mõelda, mis on järgmine alternatiiv ja kas avalikkus on piisavalt näinud seda [praegust valitsust] tegevuses, et langetada tulevikus paremaid valikuid. 

Ehk tasuks Reformierakonnal mõelda, et sügisel – enne riigieelarve vastuvõtmist – üritaks praeguse valitsuse kummuli keerata ja ise peaministri koht võtta? Oleks ju parlamendivalimistele minekul tugevam positsioon kui lihtsalt opositsioonis.

Siin lähevad arvamused lahku. Kindlasti ei hakka ma [Reformierakonna] fraktsiooni juhina ütlema, et me ei tahaks valitsusse minna. Küsimus on, millistel tingimustel ja veelkord, kas ikka on praegust valitsust nähtud piisavalt.

Mingi süütus on kadunud. Sellist reetmist nagu 2016, pole Eesti poliitikas varem olnud, kus ilma sisuliste seletusteta lihtsalt vahetatakse partner, sest ühel erakonnal vahetub esimees.

Keskerakond toodi pärast pronksiööd esimest korda nurgast välja. See ei ole midagi, mis mööduks jälgi jätmata, sest legaliseerib ka tulevikus valitsuse kergemeelsed  vahetused.

Toomas Sildami intervjuu Jürgen Ligiga Autor: Priit Mürk

Kas Keskerakond oleks pidanud jääma aegade lõpuni opositsiooni? 

Kindlasti mitte aegade lõpuni. Aga ka mitte nii, et ootame, kuni liider [Edgar Savisaar] ära kukub ja hakkame vaikselt [valitsust] õõnestama. Pool aastat varem olid [Ossinovski, Tsahkna, Ratase] kokkulepped juba olemas.

2015 koalitsiooniläbirääkimised olid tohutult rasked, sest sotsidel oli see vastu tahtmist ja nad otsisid esimest võimalust, millal valitsus lõhkuda. Suitsunurgas see võimalus [IRL-i toonase esimehe] Margus Tsahkna näol leiti. 

Aga sügis 2018 – kas tasuks üritada Ratase valitsust kummuli keerata ja ise tagasi võimule tulla?

Lühiajalisi võbelusi minu natuur ei naudi. Aga me oleme meeskond, kaalume kõik sellised võimalikud sammud läbi. Riigikogu koosseis on ju endine, avalik arvamus on veel piisavalt settimata... 

Turu-uuringute AS küsitlus paneb Reformierakonna Keskerakonnaga võrdsesse seisu, Emor tõstab teid Keskerakonnast 10 protsendiga paremaks. Kui kõrgel Reformierakond end ise tunneb? 

Kunagi ei ole põhjust juubeldada. Kõik numbrid on ajutised. Kui meie reiting läks 33-35 protsendini, oli selge, et see pole edaspidi garanteeritud. Nüüd ongi nii, et keegi ei märka, kuidas Reformierakond võitis mõlemad küsitlused, vaid pealkirjaks pannakse, et sotsid said ka natuke juurde. Reitingutele reageerimine pole kunagi mõistlik ja mina neid kunagi ei kommenteeri.

Kui te ütlete, et "Isamaa, sotsid ja Kesk on enda käkiga koos ja kui nad õnnestuks omavahel ka eraldada, ei saaks neid tõsiselt koristama käkki ennast," siis kas see tähendab, et nende kolme parteiga teie Reformierakonda koos valitsuses ei näe?

Ei, see tähendab ajalist vaadet, kas sügisel on mõtet punnitada. IRL on otsene pettumus, et nemad sellise avantüüri peale läksid, sotsidest võis seda oodata. Väga raske on panna IRL-i kahetsema. Nad pole siiani kahetsenud, mida tegid eelarvega, tulumaksusüsteemi nässu ajamist, pensionisüsteemi kihva keeramist. Me oleme koos teinud ühetaolise tulumaksu, eelarve tasakaalu, pensionisamba sõltuvuse sissetulekust ehk makstud maksust... Ühel hetkel – oih! Savisaar kukkus, teeme kõik ümber. Miks on nüüd nende sõnad ja teod vastupidised sellele, kui koos võimul olime? Midagi ei seletata.

Aga EKRE, kas te neid tahaksite enda valitsusse?

Hästi keeruline. Valimisi võib võtta kui puhastustuld, pärast mida on kõik näo säilitamise painest vabamad ja mõni asi tuleb partnerite kohta ikka alla neelata...

EKRE puhul – see ossi-kultuur, mida nemad viljelevad ja nende avaldused Euroopa Liidu teemal, kus võib tõmmata peaaegu võrdusmärki Euroopa populistide ja Kremli seisukohavõttude peale... Kõik, mis Eestis teeb muret seoses Trumpiga – kliimalepe, flirt diktaatoritega, siis see populistidele meeldibki, et õige mees.

Kas ta pole õige mees?

Ta on USA president. Tuleb loota, et USA süsteem on piisavalt tugev. Praegu on läinud kehvemini kui loodeti. Loodeti, et süsteem sulatab Trumpi pigem endasse ja USA jääb Lääne lipulaevaks. Aga... Me teadsime, et ta on diili-mees ja talle on pinnuks silmas lepingutele põhinev maailmakord, sest tema tahab oma diilid teha. Aga et ta teeb seda nii lineaarselt, et võtab üle diktaatorite sõnavara, patsutab õlale kimidele ja putinitele, aga põlgab sõnades ja, mis seal salata, ka käitumises ära Euroopa liitlased ja Kanada. See on hästi valus. Iga eestlane peaks mures olema, sest väikesed kannatavad senise maailmakorra murenemisest kõige rohkem. Ja see mureneb.

Kui seostate EKRE-t Kremliga, ega te neile liiga tee?

Ma räägin päevakorrapunktidest, paljudest sarnastest teemadest, sarnastest seisukohavõttudest. Euroopa Liidu lammutamise soov, näiteks.

EKRE ise tahab küll valitsusse. Seda te ju tunnetate?

Tahab, jah. Eelmine kord oli ta ise kõige suurem hakkaja. Arvab, et saab vägisi teha ja vägisi võimu võtta, kasutades ära mingeid võbelusi, et teeme [praegusele valitsusele] umbusalduse, kuigi [ühist] programmi ei õnnestu kokku panna.

On selge, et väljastpoolt õõnestamised alati konsolideerivad valitsust. Ja mis see meie ühine programm [EKRE-ga] oleks – hakkame Euroopa Liidust ära minema või hakkame välispoliitikas kiitma, et maailmakorda murendatakse?

Teie enda sõnul ei ole valitsuse moodustamine hasartmäng ametite peale, vaid see tähendab usaldusväärset kokkulepet nii üksteise kui ka avalikkuse tarbeks.

Jah, see võtabki eelmise jutu kokku. Ei ole nii, et kasutad juhust ja vaatad, kas tuleb välja. Sa pead teadma, kellega ja millise programmiga hakkad valitsema, kas hääled parlamendis peavad. Seepärast tundub valimiste kaudu valitsuse vahetamine ausam, selgem ja ka inimlikum, sest ei jäta sappi hinge, et kellelgi tõmmati tool alt ära. 

Kellega suudaks Reformierakond järgmises märtsis sellise usaldusväärse kokkuleppe sõlmida?

Pärast valimisi on need [riigikogus kohtade jaotumise] numbrid näha, et milline on meie mängumaa. Aga olen ikka arvanud, et talutavad kompromissid on saanud teha koos IRL-i ja sotsidega. Sotsid on küll muutunud, nende juhtimisstiil, ühiskonna peale kärkimine ja sekkumine on hästi häiriv... Aga arvan, et see seltskond oleks meile lihtsamini partneriks pärast valimiste puhastustuld. Praegu me ikka mäletame, kuidas meid valitsuses praeti ja siis ühel hetkel tool ära tõmmati. Üsna alatu.

Hulk inimesi muidugi ütleks, et Keskerakonnaga on kõige lihtsam [valitsust] teha.

Kahe peale saate tubli 60 häält kokku, mis oleks tugev parlamendienamus.

Jah, aga see ei käi minu instinktiga kokku. See, millele nemad oma populaarsuse rajavad, ei ole läänemeelne, argumenteeritud, riigi alustalasid austav poliitika. See mind häirib. Pluss inimmaterjal, et kust nende ministrite koosseis tuleks. Keeruline.

Toomas Sildami intervjuu Jürgen Ligiga Autor: Priit Mürk

Kas selles suhtumises leiab põhjuse, miks Reformierakond on viimasel ajal rõhutatult terav just Keskerakonna vastu ning on natuke järele andnud sotside ja Isamaa suhtes?

Minul näiteks on olnud pärast pikka pingutamist Mailis Repsigagi sisulisi arutelusid hariduse teemal, ka nelja silma all. Tegelikult mõjub meile peaministri isik tugevalt punase rätikuna, midagi ei saa teha. Kui ta tuleb, rahvamees, tore, inimestele meeldib, aga ei austa parlamenti ühegi debatiga, keerleb teadlikult teema või küsija isiku ümber. Me oleme niigi nõrgas positsioonis...

Vaat ei usu...

Ma räägin infotunnist, kus toimuvad opositsiooni põhilised vestlused peaministriga. Ta ise pakub end sihtmärgiks, see ei ole otsistud teravus.

Kui palju mängivad poliitikas rolli isiklikud suhted? Et kui need liiga teravaks aetakse, on ka koostöö erakondade vahel keeruline.

Jah, see on alati taustal olemas. Ratasega me ju ka naeratame ja lõõbime, kui kuluaarides kokku saame. Aga ega kompromisse saa teha sisulistes asjades, isiklike suhete nimel. See on sovjetlik arusaam, et klapitame omavahel ära. Poliitika sisu üle vaidlemine on isiklikest suhetest lahutatud.

Reformierakonna kodulehel kirjutas Lääne-Nigula volikogu liige Jaanus Ratas, et Harju maakohtu otsus, mis lõpetas Edgar Savisaare süüasja tema raske haiguse tõttu, seab kahtluse alla Eesti õigusriigi suutlikkuse, riivab õigust ja õiglustunnet, vähendab kohtuvõimu usaldusväärsust. Kas Eesti vajab justiitsreformi, nagu EKRE tahab?

Ei, mitte mingil juhul.

Ja veel. Kohtuotsuseid ei tohiks me kommenteerida, aga selge see, et viis, kuidas vastutusest vabaks saadi, murendab tublisti kaastunnet Edgar Savisaare suhtes. Selmet võidelda oma au ja väärikuse eest, peitis ta end sõbra juurde Eesti kõige kehvemasse, 4. järgu haiglasse ja siis talle halastati. Mis tähendab, et ta ei läinud ennast kaitsma.

Mida teha tselluloositehase eriplaneeringuga – kas lõpetada või jätkata, kuni kõik uuringud on läbi? 

Mulle on jäänud mulje, et tegu on juriidiliselt ettenähtud protsessiga, mida ei saa päris suvaliselt seisma panna. Et kohalik rahvas sellele vastu sõdib, on tõsiasi, mille järeldus on, et tehast sinna [Emajõe äärde] ei tule, arvan ma. Teisalt oleks minul küll hea meel, kui see Eestisse tuleks, piirkonda, kus kohalikud selle omaks võtavad ja investorid on nõus panustama. Puidu väärindamise unistus on mul poliitiku algusajast olemas.

Kas teie toetaksite valitsust, kui ta tuleks välja kütuse aktsiisi langetamise ettepanekuga, et ohjeldada üldist hinnatõusu?

Kui see on põhjendus, siis kindlasti mitte.

Oleme seda analüüsinud ja praeguse info põhjal ei ruttaks midagi ütlema. See, kus aktsiisi alandamine on mõõdetavalt tõestatud ja pööratav eelarve kasuks, on alkohol, nii kehvasti kui see ka ei kõla. Kui alkoralli Lätti õnnestuks peatada, siis vooriksid ka jaeostjad kütuse järele sinna vähem. Suured vedajad võtavad juba niikuinii Lääne-Euroopast või Poolast, Leedust.

Eestis kergitab kõrge kütuseaktsiis paljusid hindu?

Turumajanduses ei pea virisema kõrgete hindade, vaid väikeste sissetulekute pärast.

Aga ma ei ütle kategooriliselt "ei" sellele [kütuseaktsiisi võimalikule langetamisele]. Küsimus on, kas seda saab tagasi pöörata eelarve kasuks.

Kui aga valitsus tahaks laenu võtta, et ehitada neljarealisteks maanteed Tallinnast Narva, Tartusse ja Pärnusse? 

Mina küll ei toeta. See on lame vaade, et kui siiamaani olema saanud mõnikümmend kilomeetrit tehtud, siis nüüd on valimised ja teeme mitusada. On autoriteetsed eksperdid, kes ütlevad, et neljarealisi maanteid ei ole vaja. Jah, teatud kellaajad on koledad ja teatud lõigud on koledad, aga kui aus olla, siis väga suures osas oleks imelik näha veel kahte tühja sõidurada. Lähtuda tuleks tasuvuse analüüsist ja mõistmisest, et 21. sajandi majandus ei seisne asfaldis. Tark majandus näeb kasvu ja töökohtade võimalusi mujal, teedeehitus on üks rumalamaid viise majandust turgutada, et lihtsalt ehitame teid, see on 1930ndate aastate USA.

Tuleb ka aru saada, et teede ehitamine on püsitegevus, mitte aktsioon "Teeme ära!". Edasi tuleb neid remontida ja hooldada, talvine teehoid jne. See on väga suur koorem. Eesti on tõenäoliselt niigi kõige tihedama teedevõrguga Euroopa riik võrreldes inimeste arvuga. Aga me ei ole kõige rikkam riik. 

Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi oleks 15 protsenti kodanikest valmis hääletama Eesti200 poolt. Miks?

Eks see ole "ei tea" vastus. Kõlab ilusti – Eesti ja suur number. Ühtegi väljasettinud mõtet ei ole, aga mõtted on lubatud lauale panna. Res Publicaga läks nii läbi, noored energilised poisid olid taga. Aga see on õletuli, ka valijate meeleolu kohapealt. Erakonna loomine on väga suur töö, see, mida nemad on välja hõiganud, on lugupidamatuseavaldus sellele tõsidusele.

Kuivõrd on pärast viimast esimehe vahetust Reformierakonnas leeride aeg möödas?

Noo-jah... Meil ei ole neid leere olnud. Kui on pandud kahe valiku ette, siis on polariseerumine olnud.

Kristen Michal versus Hanno Pevkur, 2017. aasta alguses, partei juhi valimise eel?

Seal oli ka niisugune Eesti200, et teeme kõik uuesti ja salgame kõik maha, mis olnud. See oli väga propagandistlik ja pinnapealne.

Pevkuri poolt?

Jah, eelkõige. Siis toimus mingi lahendus, [Pevkur valiti erakonna juhiks,] aga see ei hakanud tööle. Need ajad on nüüd läbi, aga kohanemine uue esimehega [Kaja Kallasega] on ikka... pooleli. Tema ei ole veel lõplikult kanda kinnitanud. On meil tänagi koosolek, aga videosilla kaudu.

Poolteist aastat tagasi vastas Kaja Kallas küsimusele, miks ta Reformierakonna esimeheks ei kandideeri, et töötab Euroopa Parlamendis ning Brüsselist on erakonda väga raske juhtida. Nüüd ta seda ometi teeb. Kuidas ta jõuab ja hakkama saab?

Kui ma soovitada võiksin, siis praegu ei peaks ta proovima kõike juhtida. Statsionaarsed, kohapealsed esimehed pole kunagi püüdnud kõigega tegeleda. Aga kaugelt vaadates ei tunne ta ennast võibolla hästi. See aeg lõpeb ära, ilmselt augustist on ta pidevalt siin, Eestis. Suvel tõenäoliselt erakondadest palju kuulda ei taheta, nii et põhimõtteliselt ongi läbi see aeg, kui ta eemalt asju korraldab.

Toomas Sildami intervjuu Jürgen Ligiga Autor: Priit Mürk

Sel suvel erakonnad vist väga vaiki ei saa olla, kahed valimised – riigikogu ja Euroopa Parlamendi omad – ukse ees?

Ega meil siin hõlpu ole. Teistpidi tuleks anda valijale natuke kainenemisaega, poliitika on uudistes niigi väga pealetükkiv, suvel võiks lasta kõigil kosuda.

Mulle meenub kohalike valimiste eelne foto, kus Jürgen Ligi, valged ühekordsed kummikindad käes, ülikonnas, aga lipsuta, reformierakondlikult kollase telgi all, küpsetab  püüdlikult Haapsalu kesklinna parkimisplatsi serval pannkooke. Miks teie seda teete?

(Naerab) See on palju toredam... Haapsalus ma ei kandideeri, inimesed lihtsat kutsuvad appi. Midagi pole teha, mina olen uudis, kui kohalikule kandidaadile võidakse öelda tüdinult "ah, sina jälle kandideerid". Mina lähen lihtsalt appi. Nagu ka Põhja-Tallinnas, kus ma ise kandideerisin.

Päris kasulik, käed tööd täis, saab midagi suunurka ja inimesed poetavad mõne sõna. Poliitikutel on keeruline jõuda tavalise valijani, osa saad kätte sotsiaalmeediast, osa jälgib ajakirjandust, arvamuslugusid loevad väga vähesed. Tavalisele, tänavat pidi käivale lihtsale inimesele pead ennast vägisi tegema kättesaadavaks. Ja see pole liiga pealetükkiv, kui ma samal ajal askeldan [pannkooke küpsetades].

Esimest korda valiti teid riigikogusse aastal 1995 ja olete seal olnud kuus korda. Miks kandideerite ka seitsmendat korda?

Ma olen kogu aeg paremaks läinud. Keeruline uskuda? Pigem usun, et publik on minust tüdinenud...

Aga ikka valib teid?

Kogemus on nii tohutu eelis. Ja teistpidi koorem. Oskad näha, et kusagil on küll uue ootus, aga enamik uusi ideid on väga halvad ja suure tõenäosusega äravisatud vanad. Siin võin oma kogemusest alati kiire analüüsi teha.  Olen nii paljude teemadega päevast päeva tegelenud, et seda know how'd niisama minema ei viska.

Teie vist ei toeta riigireformijatest ettevõtjate ettepanekut, et järjestikku võiks riigikogusse kuuluda kaks korda ja siis peaks midagi muud tegema?

See oleks puhas rumalus. Meie ametis ei saa nii, et olen poliitikas, siis teen vahepeal äri, panen selle kinni ja lähen poliitikasse tagasi. Suur osa tööturust poliitikuid ei oota, isegi kui nad on siin väga tublid olnud, oma päris-kvalifikatsiooni on nad kaotanud...

Riigikogu ei ole ju sotsiaalne töökoht?

Ei olegi. Tegelikult on poliitikute rotatsioon siin päris suur, kolmandik vahetatakse [valimistega] välja. Aga paremad jäävad. Minust kauem on [riigikogus] olnud Mart Nutt ja Eiki Nestor, mõlemas on nii palju sisu, et kahju, kui see oleks neil viimane kord.

Kuid kahe korraga ei jõua parlamendis tõsiseks tegijaks saada. Mina ei lasknud esimesed neli aastat end poliitikuks nimetadagi, tundsin end liiga valge lehena. Siis vaatasin, et eeldusi on ja hakkasin vastu võtma tõsiseid ameteid, mida mul paluti võtta. Ja kui on ette heidetud, et mul on olnud nii erinevaid ministri portfelle, siis mind ikka veendi neid vastu võtma. Aga selleks läks kümme aastat riigikogus. Esimese portfelli lükkasin tagasi...

Eelistate te töötada parlamendis või valitsuses? Olete ju saanud 2010 Euroopa parima rahandusministri tiitli, kandnud ka kaitse-, välis- ning haridus- ja teadusministri ametit?

Ma ei välista, et kui tuleb väga kehv koalitsioonileping ja valitsusprogramm, siis ütlen: mulle see kokkulepe ei sobi. Mul on küll, mida kaotada. Oma mainet ja oma pärandit ei taha ma ära solkida, ükskõik millega mina kaasa ei lähe.

Lähete fraktsioonitu saadikuna parlamendis akna alla?

Võibolla ei lähe üldse kuhugile. Ei maksa alahinnata inimest. Olen jõudnud natuke filosoofilisemale tasemele, ei kui ei ole paljude asjadega nõus, siis selle järgi langetan otsuseid.

Millise valimisloosungiga jääb Reformierakond eelolevatel riigikogu valimistel meelde? 

See võiks olla Tark Riik ja teiseks Tark Majandus.

Meie majanduskasv ei seisne asfaldis ja betoonis, vaid ajudes. Tark valitsemine tähendab, et me lihtsalt ei demonstreeri iseenda "otsustusjulgust" nagu praegune valitsus – lubas makse, mis tagasi võeti ja lubas taristusse panustada, Lenini-nimelisest kultuuripaleest maanteedeni.

Riik ei tohiks olla peategelane, kes ütleb, et tema tuli, saab iga nelja aasta järel targaks, täiesti uutmoodi mõtted ja uutmoodi riik, tõmbab kõik käima, korraldab inimeste harjumused ja majanduse. Ei, riik peab olema teener ja koostöövorm. 

Kas 500-eurose tulumaksuvabastuse pöörate tagasi, kui peaksite uuesti võimule saama?

Mitte tagasi, vaid edasi. Teeme lihtsa 500-eurose [tulumaksuvabastuse], kõigile. Ilma mingite järgnevate äravõtmisteta, mis tekitab palju ebaõiglust. Sotsiaalpoliitikana ei jõua see nagunii vaesteni ja pensionäridelt võtab raha vähemaks. Oli rumal seda teha. Klaarimine on muidugi valus ja kallis...

Kust te nende arvete maksmiseks raha võtate?

Selle arve suurus on 130-140 miljonit eurot. 

Kust te raha võtate? 

Eks seda riigi vohamise juttu tuleb teatud piirini tõsiselt võtta. Me ei tohiks institutsioone umbusaldada, nagu oleksid nad mõttetud, aga vahepeal on kadunud pidev hool riigi kulutuste jälgimisel. Rahandusministrit pole ju olnud, aga tema töö on tõrjuda igasugu varjatud kulutuste kasvu. See hoiak tuleb taastada.

Pooled ametnikud koondada?

Ei, kaugel sellest. Mingit kampaanialikkust ei tohi lubada. See on riigireformijatest ettevõtjate kõige suurem viga, et nad keskenduvad ühele vihatud grupile, ametnikele, kes on mikroskoopiline osa riigi kuludest.

Miks Reformierakond kaotas oma ühe presidendikandidaadi Marina Kaljuranna sotsidele?

See oli pragmaatiline otsus, kus Marina nägi, et tema võimalus läbi lüüa on sotsides, kes teevad talle kui populaarsele inimesele eelise ja kasutavad teda oma reitingu tõstmiseks, annavad talle Euroopa Parlamendi valimistel ilmselt esimese koha. Meil oleks olnud väga keeruline tõsta teda ettepoole Andrus Ansipist, Taavi Rõivasest, kes oli tema peaminister ja poliitikasse tooja, ja Siim Kallasest. Neid nimesid on veel.

Loodame, et saame Marinaga tulevikus hästi läbi. Väga suurt poliitikahuvi ei ole ma temas tuvastanud, valitsuses jäi ta ainult enda [välispoliitika] teema juurde. Kui nüüd on ta sellest kõrvale kaldunud, siis sots ta ei ole, sest esimese asjana hakkas maksusüsteemi viimaseid muudatusi kritiseerima.

Aga jah, ilmselt jätsid presidendivalimised [2016] temasse ikka haava. Ta ei tajunud, kui keeruline oli meil valida kahe populaarküsitluste liidri vahel – Marina Kaljuranna ja Siim Kallase vahel.

Võtame asjad kokku. Üks kolleeg on kuulnud, et sporti teete te rohkem kui tööd. On see tõsi?

Jabur! Täiesti loll jutt. Teen nii tööd kui ka sporti maksimalistina. Aga kui ajaliselt võrrelda, siis ei anna midagi võrrelda. 

Miks lubasite Reformierakonna parlamendifraktsiooni esimehena Taavi Rõivase riigikogu istungi viimasel nädalal Hispaaniasse tennist mängima?

Tennist mängima? Esimest korda kuulen.

See foto on Postimehes vaadata. 

Mina ei ole see, kes sõidulube jagab, aga näeksin hea meelega, et inimesed oleksid [töö ajal] kodumaal. Meie põhitöökoht on kindlasti siin, Toompeal. Aga Taavi Rõivase puhul tuleb arvestada, et inimlikus mõttes ta käiguvahetust vajas. Väidan, et talle on kõvasti liiga tehtud. Kuid, jah, välismaale sõitmise graafikuid peab meil [fraktsiooni] aseesimees Lauri Luik, nii et kuulen teie käest, et ta seal tennist ka mängis. 

Lõpetaks positiivselt. Nagu Mart Juur tähele pani: "On, mis on, kindlasti on tehtud ka mõningaid vigu, aga suvi on praeguse valitsuse ajal ikka parem kui vanasti." Olete nõus?

(Paus) Suvesid ja talvi olen mõttes palju võrrelnud. Tundub, et minu lapsepõlves olid ilusamad talved, rohkem lund ja suvel rohelisem rohi. Olles maal kasvanud, siis enamasti olid ilmad ilusad. Praegu on jaanituli alati vihmaga...

Ühesõnaga, ei ole midagi. Mart Juur on üks valitsuse teener, kui ta niimoodi ütleb. (Naerab)