Maasikasordid tulevad ja lähevad, magus Polka alati jääb
Ehkki maasikakasvatajad loobuvad Polka sordist üha enam, küsivad tarbijad ikka just seda. Magus maitse, "maasikalõhn" ja tumepunane värv teevad Polka sordist inimeste jaoks Eesti maasika etaloni.
"Polkat! Polka on kõige meeldivam neile! See on kõige magusam mari, vana hea Polka. Kui ma siin Polkat müün, siis tean, et need 40 kasti lähevad mul vuhh!" vuristab Joosepi talu maasikamüüja Silja Verev kõhklematult küsimuse peale, millist maasikat tarbija eelistab.
Verev müüb maasikaid Põlva Selveri juures ja ütleb, et klient peab kõige tähtsamaks maasika kvaliteeti. Polka esindab ostjale ehtsat Eesti maasikat, mille kvaliteedinäitajad - maitse, välimus, lõhn - on kõik paika timmitud.
Põlvamaal Ahjas asuv Joosepi talu müütab oma maasikaid ka Tallinna ja Tartu turgudel ning Lõuna-Eesti kaubanduskeskuste juures. Tarbijate eelistusi teavadki müüjad seetõttu une pealt. Talus tegeldakse maasikakasvatusega juba 15 aastat, lisaks maasikamarjadele müüb talu ka taimi. Praegu on valikus 17 sorti, mitmed neist uued.
Ideaalse maasika otsinguil
Suuremad maasikakasvatajad eelistavadki katsetada üha uute sortidega, et leida ideaalset marja. Nõnda on turule jõudnud palju uute sordinimedega marju, mis seni ostjatele võõrad olnud. Suurkasvatajaid endid Polka eriti ei paelu, vastupidiselt nende klientidele. Kas see tähendab, et Polka kaob lettidelt?
"Tarbija küsib ikka "Polka-Polka-Polka!", aga tootja jaoks pole see üldse huvitav sort," nendib Tartumaal Unipihas 22 aastat maasikaid kasvatanud Valdis Kaskema, kes ei tee sellest probleemi. "Kartulisortidest küsiti ka kogu aeg Andrust, aga kui tulid uued sordid, harjuti lõpuks ka nendega."
Kaskema ei kasvata Polkat juba viimased 15 aastat, ehkki klientuuri maitsele see vastab. "See on aretatud tööstusmarjaks, pole üldse mõeldud lauamarjaks, see on nii pehme sort," põhjendab maasikakasvataja.
Tema OÜ Kindel Käsi kasvatab maasikaid kümnetel hektaritel ja neid müüakse üle Eesti, kõigil suurematel turgudel.
Tema juures käivad ka maasikataimede ostjatest väikekasvatajaid. Nood eelistavad ikka Polka taime. Miks, Kaskema päris hästi aru ei saagi.
"Soomes ka ei loobuta Polkast, kuigi saadakse aru, et see ei ole efektiivne sort. Suurim protsent ostetakse ikka Polkat," imestab Kaskema ja lisab, et Põhja-Euroopas eelistavadki ostjad Polka-sugust tumedat marja, seevastu Kesk-Euroopas küsitakse heledat marja. Seal on tume mari madalamalt hinnatud.
"Polka taimede ostjate protsent on stabiilne. See sobib hästi väikekasvatajale, kes põlve otsas teeb või oma kogukonnale müüb. Ta on saagikas. Kui kasvataja suudab marja kiiresti realiseerida, on ta okei," möönab marjakasvataja.
Kaskema paneb igal kevadel maha kümme uut sorti maasikaid ja praagib siis hooaja lõpuks välja, mida järgmisel aastal enam kasvatada ei kavatse. Mõni sort on pikalt kasvatamisel olnud - kui mari heaks hinnatakse, kolib see kasvatajal järjest suuremale põllulapile -, teine peabki vastu vaid ühe hooaja.
"Inimene tahab sälivamat marja, mitte et peaks kohe moosiks tegema. Teine asi, et kui viskab ilma soojaks, saab mari kohe valmis, siis tuleb korraga nii palju ära korjata," selgitab Kaskema.
See on teine põhjus, miks Polka talle ei sobi - Polka saab sooja ilmaga kohe ja korraga valmis, aga üleöö pole nii palju marjakorjajaid võtta. Seetõttu tuleb suurtootmise juures eelistada stabiilsemaid taimi, mis pikemalt saaki annavad.
Kaskema kiidab uut, Asia sorti, mis on aretatud hoopis Itaalias. See mari säilib hästi, seda ei pea kohe moosiks tegema.
"Asia on ilus tume mari, maitse on ka väga hea - seda parem, mida rohkem päikest. Asia on eksklusiivne korvimari poeletile," kiidab Kaskema.
"Seda sorti juba tuntakse ka, ostjatel ei ole enam tunnet, et on välismaa oma, et see ei saa Eesti oma olla. Eesti oma oli tavaliselt selline väike ja vesine, see siis oli päris õige Eesti oma, nii et keegi ei uskunud, et Asia võib ka Eesti oma olla, kui panid ilusa suure marja letti," räägib Kaskema ja ütleb, et Asia seisab nii kaua, et sellega võiks kasvõi ringi maailmale peale teha, mari käest ei lähe, kui kõik on õigesti tehtud.
Ka teist eestlaste lemmikmarja Sonatat on Kaskema pikalt kasvatanud, ent nüüd vaatab ta juba Sunsationi poole, mis on Sonatast edasi aretatud mari - näeb hea välja ja on saagikas, kiidab kasvataja.
"Tahaks Sonatast loobuda, selle juurehaiguse probleemid on kasvavad. Sellega on pea sama häda kui Polkaga, et kui on sellised ilmad, nagu siin maikuus meil olid, mitu päeva 24-25 kraadi järjest, siis saab korraga liiga palju marju küpseks. Kui ei saa stabiilselt korjata, teeb see elu hästi keeruliseks," selgitab marjakasvataja. "Sonata on rohkem turukaup, kuigi tal on säilivust omajagu, aga ta pole väljanägemiselt nii ahvatlev kui Asia."
Põhjus, miks Eesti maasikad teistmoodi maitsevad, peitub mulla peal kasvatamises ja substraatidest hoidumises. "Maailm liigub üha enam sinnapoole, et kasvatatakse substraadiga, aga põllumullas kasvatatul on hoopis teised maitse ja aroomid," ütleb Kaskema ja avaldab lootust, et Eestis jätkub marja avamaal kasvatamise traditsioon.
Polka ei kao kuhugi
"Kui vaadata inimeste ostuharjumusi, siis esimene asi: peab olema magus maasikas. Teiseks peab olema maasikalõhn - aroom on see, mis müüb," ütleb 2012. aastast Harjumaal maasikakasvatusega tegelev Laastu talu peremees Mihkel Loorits. Tema on väikekasvataja, kel oma kindel klientuur aastatega välja kujunenud.
Ehkki ka Loorits on katsetanud mitmete uute sortidega, nagu Rumba ja Elianny, on ta neist nüüdseks loobunud ja jäänud truuks kolmele sordile: Polka, Sonata ja Honeoye. Neist viimane on uuem sort.
"Polka on ammune sort, mdia kõik teavad oma peenramaalt. Sonata on tööstuslikum sort, mis on aretatud selleks, et seisab kauem ja kannatab transporti, mida Polka väga ei kannata. Mõlemad on magusad," võtab Loorits mõlema sordi peamised omadused kokku.
Seevastu Honeoye on küll ilusa välimusega, ent mitte nii magus.
Eestlased tahavad magusat ja kvaliteetset marja, kinnitavad kõik marjamüüjad kui ühest suust.
Moosikeetmist võetakse ette järjest harvem, see on pigem asendunud toormoosi ja tervete marjadena sügavkülmutamisega.
"Polkast saab ideaalse toormoosi – sel on tumepunane värvus. Ja polegi vaja suhkru lisamist, et magusust välja tuua, see on ise nii magus," kiidab Loorits, lisades, et ta ise hindab neid sorte, millel ka happesuse noot juures on, nagu heal veinilgi.
Just selline mari on Looritsa kinnitusel Sonata. "Sonata on küll magus, aga mitte suhkruselt magus."
Seevastu toormoosiks ta Sonatat ei teeks, sest see jääb heleroosa. Neid marju on parem sügavkülmutada tervetena.
"Sonataga on terveid marju parem külma panna, sest need ei kleepu üksteise külge kinni. Polka tekstuur on pehmem ja enne, kui marjad jäässe lähevad, võivad need kleepuda üksteise külge," annab ta nõu.
Aga seda, et Polka mõne aasta pärast möödanik oleks, nagu mõned marjakasvatajad pakuvad, ta ei usu.
"See on selline lollikindel sort, läheb kaubaks hoolimata uutest sortidest - klient ostab ikka Polkat. Ka kapriissete ilmadega annab Polka kasvatajale saagikindluse. Uued sordid vajavad väga kindlat ja stabiilset režiimi, Eesti ilm aga on väga heitlik ja maasikahooaeg võib nihkuda kaks nädalat siia-sinna, nagu tänavunegi varane suve algus on tõestanud. Teiste sortide puhul ei suudeta alati stabiilseid tingimusi tagada, aga Polkal väga suurt vahet pole, ta on selline "taimede umbrohi", ei nõua palju teadmisi kasvatamisest," põhjendab marjakasvataja.
Nipinurk: millal maasikat osta ja kuidas säilitada
Mihkel Loorits annab nõu, millal turult maasikat osta ja kuidas seda säilitada, nii et see ka järgmisel päeval veel hea oleks.
Esiteks tuleks vältida maasikate ostmist nädala esimestel päevadel, sest siis on marjad juba pikalt külmhoones oma müüki oodanud ja kuivõrd inimesed ostavad nädala alul turul vähem, jäävad need kauemaks seisma.
"Nädala algul ostetud maasikas sobib ainult keedumoosiks. Külmhoones seisab maasikas sageli kolm-neli päeva, enne kui letile jõuab, kui müük on madal. Moosi tegemiseks ei pea ostma kõrge kvaliteediga lauamarju," põhjendab Loorits. "Esmaspäev-teisipäev on surnud päevad, aga nädalalõpul tahavad kõik maasikaid."
Kui aga maasikas juba koju ostetud, ent kohe samal päeval kõike ära süüa ei jõua, tuleks arvestada, et maasikas tahab jahedat, ent kuiva kliimat, et peatuks küpse maasika edasiküpsemise protsess, muidu algab käärimisprotsess ja õige pea mari hallitab.
Külmkapp ei ole säilitamiseks kõige sobilikum lahendus. Esiteks on külmik liiga külm - maasikale on säilitamiseks parim umbes kümnekraadine temperatuur -, teiseks kondenseerub külmikusse suvisel ajal liiga palju niiskust.
"Külmikus muutuvad maasikad vesiseks, plögaseks," ütleb Loorits.
Seega tuleks säilituseks leida kuiv ja jahe, varjuline koht.
Ja lõpetuseks veel üks mõttetera Looritsalt: "Ei ole mõtet osta suurt kogust maasikaid ühekorraga, vaid nautida neid hooaja jooksul nii pikalt kui võimalik. Hooaja algul, kui mari on veel kallis, tasub esmalt osta ja nautida väikest kogust. Ja ilmtingimata neid ka värskena nautida, mitte osta ainult kastide kaupa neid ühekorraga sügavkülma, aga värskena nautida ei saanudki."
Toimetaja: Merilin Pärli