Vastuse sellele küsimusele andis Proviisorite Koja juhi seisukohavõtt ERRi portaalis, mis läbivalt kinnitas, et tegemist on maailmavaatelise vaidlusega. Seda mõistes saab ka selgeks, miks umbes kümnendikku Eesti proviisorkonnast esindava mittetulundusühingu juht on valmis ignoreerima fakte ning jääma truuks oma senistele püüdlustele.

Proviisorite Koja arusaamade valguses ei ole mõtet arutada, kas reeglina terve elu töövõtjana tegutsenud proviisorid soovivad sadade kaupa hakata ettevõtjaks, kust nad selleks raha ja oskusi saavad ja kas sellest kõigest midagi patsiendi jaoks paremaks läheb. Milles seisneb tegelikult konflikt?

Proviisorite Koda kasutab turuosaliste iseloomustamiseks korduvalt sõna "jõhkrutsemine", samas absoluutselt põhjendamata, millel selline tugeva laenguga süüdistus põhineb. Vastastena nähakse "rahvusvahelisi ravimikette", "võimul on ettevõtjad", "võim on suurte käes" ja "võimu püütakse kindlustada". Ehk et koja jaoks on tegemist võimuvõitlusega, mille käigus proovitakse enda kätte saada seda "võimu" – teiste inimeste 25 aastase töö vilju.

Mõeldes nüüd võimuvõitluse kontekstis ka reformi sisule – ettevõtjatelt võetaks riikliku sunnimeetodiga käest sadade miljonite vääringus vara (ilma mingigi püüdeta seda kuidagi kompenseerida) ning see jagataks seniste töötajate vahel – asetub see võimuvõitlus juba töörahva revolutsiooni laadsesse mustrisse. Võtame pahadelt kapitalistidelt ja anname rahvale. See ei ole see Eesti, mida me oleme 25 aastat üles ehitanud.

Seda, et siinkohal ei ole tegemist vääritimõistmisega, tõestab seesama tekst, kus Proviisorite Koda näeb 1996. aastal apteekide omandipiirangute kaotamist suure probleemina, andmata aru, et see ongi olnud vaba ja turumajandusliku Eesti tee. Kogu Eesti majandus läbis iseseisvuse taastamise järel sarnase reformi ja see on meid viinud kaugemale kui ühtki teist saatusekaaslast.

Proviisorite Koja soovile pöörduda minevikku viitab ka tõrge kõige rahvusvahelise vastu. Küll on probleem, et ettevõtetel on rahvusvahelised omanikud, et otsuseid langetatakse rahvusvahelisel tasandil, et äritegevus on piiride ülene. Aga see ongi tänane Eesti. See on Eesti, mis on soovinud kuuluda Lääne kultuuriruumi, teinud oma majanduse avatuks ja sidunud välisinvesteeringutega ning jõudnud ka poliitilises plaanis n-ö suurte poistega samale palliplatsile.

Ravimiturg on niikuinii rahvusvaheline ja mida tugevamini on Eesti seal esindatud, seda parem Eesti patsientidele. Oskarlutsulikud rohupoed on ja jäävad valdavalt romantiliseks minevikumälestuseks, sest neile ei saa üles ehitada riigi esmatasandi tervishoidu, mille osa apteegid kahtlemata on.

Ka näiteks haiglate pidev ühinemine näitab väheneva rahvaarvuga riigi efektiivsuse tõstmise vajadust. Täpselt sama toimub ka teistes valdkondades. Me ei saa viia kooperatiivide aega tagasi ei oma ühistransporti, kaubandust, tööstust ega turismimajandust. Pole võimalik öelda, et kvaliteedi tagamise eesmärgil lõhume 2020. aastal hotelliketid ja senised hotellitöötajad hakkavad turistidele pakkuma hoopis butiik-kodumajutust.

Nn apteegiketid ei ole mingi imenähtus, mille vastu võidelda. Apteegiketi sõna ei tunne muide ka ravimiseadus. Tegemist on normaalse, edukate ettevõtete arenguga, mis tagab efektiivsuse, kvaliteedi ja ootuspärase teeninduse. See toimib nii ajalehekioski, kino, raamatupoe kui ka restoraniga. Igas valdkonnas on muidugi omad kvaliteedinõuded, aga omandisuhe ei ole nende tööriist.

See on maailmavaateline konflikt, mille loogiline jätk oleks nõuda näiteks pankade tükeldamist ja kapitalile Eesti kodakondsusega omanike leidmist. Ja see ei ole liialdus – koda toob kapitali eestlastele tagastamise ise ühe apteegireformi argumendina välja. Ehk et tegelikult on meil laual küsimus, kas 25 aastat pärast Eesti iseseisvumise taastamist on meil mingit alust hakata senitehtud tööd lõhkuma ja ujuma vastuvoolu? Kui seda soovi ei ole, langeb ära ka küsimus, kust leida hakkamist täis ettevõtjatest proviisorid ja neile sajad miljonit eurod laenuraha.

Kui küsimus on apteegiteenuse kvaliteedi tõstmises (mis oli üks reformi eesmärk, kuigi pole selge, millises osas kvaliteedis puudujääke esineb), siis selleks on palju efektiivsemaid meetodeid kui tõsta ühe ettevõtja vara teise taskusse. See ei ole kuulsus, mida me sooviksime Eesti ettevõtluskeskkonnale.

Lõpetuseks üks oluline vigade parandus Proviisorite Koja juhi seisukohavõtus. On täiesti väär väita, nagu langetataks otsuseid apteekide sortimendi üle hulgimüügifirmade peakontorites. Eesti ravimituru sortimendiotsused langetab riik koos ravimitootjatega, mitte ravimimüüjatega.

Vastavalt etteantud sortimendile tuleb hulgimüüjal nõutud ravimid maale tuua ning vastavalt etteantud sortimendile tuleb ka apteekidel neid müüa. See on põhjus, miks patsiendil pole suurt vahet, millisesse apteeki ta sisse astub. Selleks ei pea olema proviisor, seda teab ka iga patsient, et ostab ta ikka seda ravimit, mille arst talle välja on kirjutanud. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.