Apteegireform meenutab valitsuse tegevust alkoholiaktsiisi tõstmisel – faktide asemel tuginetakse veendumustele ning analüüsi asemel loosungitele. Lahenduse asemel otsitakse jätkuvalt juba tehtule õigustust.

Ekslik on arvamus, et ravimiamet ja konkurentsiamet ei taha seadusest tulenevaid nõudeid põhimõtteliselt jõustada või täita. Küsimus on selles, et ametitel puudub seaduse jõustamiseks reaalne võimalus. 

Konkurentsiamet on korduvalt selgitanud, et kehtestatud piirangutega ei ole võimalik tagada apteekide ja ravimite hulgimüüjate täielikku lahusust. Samuti ei ole ametid võimelised üheselt tuvastama valitsevat mõju. Viimast nii vertikaalse integratsiooni keelu (apteegiteenuse osutaja ei tohi olla seotud ravimitootjate või hulgimüüjatega) kui ka proviisori omandipiirangu (vähemalt 50% apteegiteenuse osutaja osadest/aktsiatest peab kuuluma proviisorile) suhtes.

Hea seadus on selline, mis ei võimalda JOKK-skeemide kasutamist. Nende vältimiseks tuleb seaduse kirjutamisel sarnaselt malemängule mõelda ette mitu käiku. Just sel eesmärgil on ette nähtud ka mõjuanalüüside koostamise nõue, millest apteegireformi sätestamisel mööda hiiliti. 

Apteegiteenuse osutamisele kohalduvate nõuete osas on ravimiseadust korduvalt muudetud, kuid mõjuanalüüsi tegemiseni ei ole hoolimata lubatustest tänaseni jõutud. Seetõttu ei pruugi eksida need, kelle arvates on apteegireform läbi viidud põhimõttel "üheksa korda lõika ja üks kord mõõda".

Vale on väita, et kvaliteetse apteegiteenuse garantii on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisori omandipiirang. Rahvusvaheline praktika seda ei toeta – mõnes riigis töötavad ühesugused piirangud, mõnes teistsugused. 

Apteegireform antud kujul Eesti turule ei sobi. Esiteks on täna Eestis osutatav apteegiteenus kvaliteetne ehk sisuliselt puudus muudatusteks juba algselt vajadus. Teiseks ei ole tõendatud konkreetsete piirangute positiivne mõju. 

Ka vertikaalse integratsiooni keelu valguses jäävad ravimitootjad ja hulgimüüjad väikeettevõtjatest proviisorite suhtes jõupositsiooni. Kuhugi ei kao reaalne võimalus suruda proviisoromanikele peale ravimitootjaid ja hulgimüüjaid teenivaid lepingutingimusi.

Proviisori omandipiirang ei kaota väidetavat konflikti apteegiomaniku äriliste huvide ja proviisori ametikohustuste vahel. Muutub vaid see, et proviisor toimetab korraga kahel positsioonil ja väline huvide konflikt asendub sisemisega. See tähendab, et edaspidi mõtleb proviisor patsiendile ravimit soovitades, kuidas see mõjub tema isiklikule rahakotile. 

Seejuures on oht rahva tervise kaitsele palju tõsisem kui proviisori poolt tema ametikohustuste täitmine ja vastavate otsuste langetamine on otseselt seotud tema enda ettevõtlustuluga, mitte kolmandast isikust tööandja käekäiguga.

Nagu ülal viidatud, ei ole riigikogu läbi mõelnud, kuidas ametiasutused saaksid reformi jõustada. Samas ei ole läbi mõeldud ka see, kuidas täpselt peaksid turuosalised seadust täitma. Kuidas saab proviisor apteegiomanikuks, kust saab proviisor selleks raha ning kuidas tagatakse tänastele apteegiomanikele nende investeeringute õiglane hüvitamine?

Olukorras, kus kaks aastat enne niivõrd olulise reformi ülemineku tähtaja lõppemist puudub selge vastus küsimustele miks ja kuidas, tuleb astuda samm tagasi. Kohase mõjuanalüüsi alusel saab otsustada, kas piiranguid on võimalik ümber teha või tuleks need ikkagi tühistada. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.