Meie ringreis algas esmaspäeval küll Tallinnast, aga esimese tasuta bussi peale saime Taeblast, kust sõitsime edasi Haapsallu. Kuigi eeldasime, et tasuta bussid enam taolisi mugavusi nagu Wi-Fi ja telefoni USB-laadimispistikud ei paku, olid viimased vähemalt olemas selleski bussis. Reisijaid oli umbes poole bussi jagu ja sõiduk ise tundus olevat võrdlemisi hiljuti käiku pandud. Buss paljukõneldud "TASUTA"-silti ei kandnud.

Taeblas liigpikka ootamist polnud. Nagu Taeblas viibinud inimesed on öelnud, oli see tõesti koht, kust ei tundunud olevat midagi peale kohviku. Ometi oli seal bussipeatus, mille ette sõitis taaskord viisakas ja puhas buss, ainult et sel korral tuli lunastada sõidu eest üks euro. Meritil õnnestus siiski seegi ots tasuta sõita, sest mingil põhjusel ei reageerinud tuvasti selle peale, et tema rohelise ühiskaardi peal polnud piisavalt raha. Ja polnud miskipärast ka see buss eraldi märgistatud, et sellega (osaliselt) tasuta sõita saab – meile üle 20-aastaste ja alla 62-aastastena see rõõm kahjuks niikuinii ei laienenud.

Lihulas sai bussi oodatud üle kahe tunni, millest arvestatav osa tuli istuda maha bussipeatuses. Kuigi bussipeatuses aega maha jutlenud pensionärid olid hästi kursis väikelinna kohaliku eluga, tekitas neis segadust kohalik bussisüsteem. Tõsi, seda küll eelkõige haldusreformi-järgsete muudatuste kui tasuta-või-mitte küsimuste pärast.

Pärnusse suunduval bussil mõtles Merit veel korra üritada süsteemi tüssata ja ilma krediidita rohelise kaardi valideerida. Süsteemi ekraanile ilmus siiski punaselt teade "Puudub sõiduõigus!" ja osta tuli eurone "maa tunnipilet". Kuivõrd sõit Pärnu kestis üle selle, sai Meritist sõidu viimasel pooltunnil põhimõtteliselt jänes, aga paraku just see pilet talle anti, kui bussijuhile öeldud sai, et Pärnusse minek. Päriselt ei osanud bussijuht küll selgitada, kuidas see piletireeglitega sobitub.

Teisipäeval sõitsime kokku kuue bussiga, mis meile teadaolevalt pidid olema kõik tasuta, see tähendab tasuta ka 20- kuni 62-aastastele. Tegelikkus päris selline polnud.

Pärnust saime Viljandisse tasuta küll, kuigi bussi peal olnud kleepsud osutasid justkui sellele, et rahata saavad reisida ainult pensionärid. Viimaste seas oli bussijaamas palju segadust ja mitmed prouad pöördusid asjast paremini aru saamiseks ka meie poole, kes me siis saime bussijuhilt kinnituse, et jah, on tõesti kõigile tasuta. Prouad olid väga rõõmsad, aga uitasid siis bussist hoopis eemale.
 
Teel Viljandisse rääkisime juttu ka mitmete reisijatega. Meil ei tulnudki näha eraldi vaeva, et tasuta busside teema üles võtta, vaid pigem sekkuda juba toimuvatesse vestlustesse, sest kõneldi sellel teemal tõesti igal pool, bussijuhiga ja ilma.
 
Tundus, et väga optimistlikud inimesed selle süsteemi püsimises ei ole, samuti ei osanud selle uudsuse tõttu sellest veel väga tugevalt arvata. Kohtasime ka üht aednikku, kes märkis, et juba põhimõtte pärast tahaks bussisõidu kui teenuse eest maksta. Samas lisas ta, et tuleb tänulikult vastu võtta, kui tasuta pakutakse.
 
Viljandi buss oli ka üks neist, mis teekonna jooksul täis sai; mitmedki seisid reisi lõpusirgel. Tundus, et see on üks liine, mis peaks igatahes sõitma tihemini kui kaks korda päevas.
 
Viljandisse jõudnud, jõudsime bussijaama lähedal paar suutäit süüa sisse ahmida, et seejärel Karksi-Nuiasse suunduda. Too buss tegi igatahes temperatuurirekordeid – tipphetkel (kuidas kellelegi) näitas bussi temperatuurikuva numbrit 30,2. Kaasaegsusest ja kenast eri varjundeis sinisest interjöörist olenemata oli reis päris vastik; ulatuslike teetööde tõttu pidime pikalt mööda künklikku kruusateed sõitma, juba aga asfalteeritud teed olid niivõrd värsked, et bussi niigi umbsesse õhku imbus veel mürgiseid gaase.
 
Tasuta bussisõidu süsteemi osas märkasime inimeste seas kahte tüüpi: olid ühed, kes olid jätkuvalt ja üsna põhjalikult segaduses, aga ka teised, kes teadsid väga hästi, millisele bussile nad astuvad, küsides bussijuhilt "kahte nulli" või paludes tal "kaks registreerida". Olmežargoon on süsteemi mõjul seega samuti muutusi läbi tegemas.
 
Karksi-Nuiast Valgasse saamiseks tuli meil siiski raha välja käia – 4,10 eurot nägu. Siit algas ka teisipäevaste sõitude see osa, mida illustreeriks kõige täpsemalt eetrimust, sest hoogsa bussijuhi, kõrgete temperatuuride, kurviliste ja künklike teede tõttu muutus sõit väga kiiresti väga piinarikkaks. Anettel eriti. Veel suurem šokk, kui Valgasse siis lõpuks jõudsime, oli see, et me pidime Võrusse saamiseks astuma uuesti selle sama bussi peale. Seekord küll tasuta.
 
Nii palju oli sõit parem, et bussijuht keeldus teiste, korralike reisijate hüvanguks üht Koikküla noort joodikut bussile laskmast, sest bussiseltskond teadis öelda, et viimane kord oksendas too kogu bussi täis. Oma tolle hetke olukorras, me kedagi hukka muidugi mõista ei osanud, aga samas oli see meeldiv üllatus, et korralikest sõitjatest hoolitakse.
 
Vaevu jõudsime elusana Võrru, meie kannatusi märkasid kiiresti ka kohalikud, kes kõpsti! kohe end sõõrina ka meie ümber seisma sättisid. Üritasid küll abistada soovitustega kiirabi kutsuda ja jõhvikaekstraktiga jooki juua, aga samas jagasid meiega ka täiesti ebavajalikke fakte nagu oma tütre sünniaasta ja see, et nad on kolm päeva täis olnud.
 
Meid Põlvasse viinud bussijuht oli meid samuti näinud Võru bussijaama ees asfaldil lebamas, mistõttu pakkus välja, et paneb kliimaseadme oma bussis nüüd maksimumi peale. See sõit oli õnneks pooletunnine ja möödus tänu liikuvale õhule oluliselt kergemalt.
 
Ots Tartusse oli mõistagi hõlpsam üle elada juba seepärast, et tegemist oli päeva viimase bussisõiduga ja osa sellest sai veeta jalgpalli seltsis, kuigi tõsi, mõlemalt poolt mööda virvendav Eestimaa ajas aeg-ajalt siiski klombi kurku.
 
See klomp polnud päriselt alla läinud veel kolmapäeva hommikulgi, mil alustasime oma ringreisi viimast päeva, mille jooksul tegime lähemalt tutvust Ida-Eestiga.

Viimane päev tuli end bussile ajada eriti varakult – Kallastele alustasime teed juba kell 8 hommikul. Ennetavalt palusime bussijuhil konditsioneerile juba enne sõidu algust hääled sisse ajada, aga ta keeldus sellest. Üsna viisakalt. Tegelikult tõesti polnud kliimaseadme järele üldse ka vajadust, aga eelmise õhtu kannatused ajasid äärmiselt ettevaatlikuks.

Kallastelt tuli ette võtta umbes 9 kilomeetri pikkune jalgsitee Kadrinasse, Jõgevamaale. See oli see koht, kus läksime üksteisest reisi jooksul esimest korda lahku: Merit udjas kiiresti ees minema, Anette jäi maha ja imetles rohkem floorat ning faunat, mistõttu jõudis Kadrinasse Meritist tund aega hiljem.

Kadrinas tuli üsna pikalt bussi oodata ja Kadrina mõisahoones aega veeta, aga selgus, et see lõppeks ei tasunud end ära, sest bussi ei tulnud. Kõne Atkosse tõi tõe majja: olime seisnud valel pool teed ja buss oli meist mööda sõitnud. Täiesti jabura kokkusattumuse tulemusel oli Mustvees – kohas, kuhu tahtsime Kadrinast jõuda – puhkamas Anette sõbranna Evelin, kes meile autoga järele tuli.

Paraku jäi Mustvee lõunaplaan seega liigse ajakulu tõttu ära; krabasime poest pudeli vett ja hüppasime Jõhvi bussile. Esimest korda oli bussis külm, aga selle võrra kindlasti mitte mõnusam, sest vahelejäänud lõunapaus andis endast tugeva korinaga tunda.

Jõhvis läksime otse Hesburgerisse. Hesburgerist otse Sillamäe bussile, mis ilmselt oli kolme päeva mööndustega kõige tallinlikum sõit – räpased istmed ja aknad, palju kõvahäälseid venelasi ning muid viisakas joobes tegelasi.

Sillamäel aeti meid väga suvalises kohas maha ja kiire otsing Google Mapsis andis mõista, et meil on Tallinna bussini täpselt nii palju + 5 minutit aega, mis kulub selleks, et jõuda õigesse bussipeatusesse. Jälle paraku ei suutnud Merit end tagasi hoida ja tõmbas ees minema. Bussijaama leidsime maantee äärest Olerexi tankla tagant. Ilmselt väga sillamäelik valik.

See, järjekorras 16. buss oli meie viimane. 3 tundi sõitu Tallinna polnud teab mis pidu, aga möödus ilmselt just eelmainitud põhjusel üsna ludinal. Jälle Tallinna õhku ahmida oli nii paganama hea – vahet ei ole, et mitmetes linnades, kust läbi juhtusime, võis see olla oluliselt puhtam.