Videod ja fotod bussireisilt ümber Eesti: higi, pisarad, iiveldus ja segadus ({{commentsTotal}})

Bussireis maakonnaliinidega ümber Eesti.
Bussireis maakonnaliinidega ümber Eesti. Autor/allikas: Anette Parksepp/ERR

Kuivõrd tasuta maakonnaliinid pole mõeldud lõbureisideks, on nendega keeruline Eestile tasuta ringi peale teha. Lisaks pole see kuigi hea tervisele ega suvemõnude nautimiseks. Anette Parksepa ja Merit Maaritsa ebamõistliku eksperimendiga saab tagantjärele kaasa reisida hoopis videoreportaaži vahendusel, limpsides ise konditsioneeriga toas jäätist.

Päev 1: kuidas me teele asusime, mida kaasa võtsime, kuidas esimeste tasuta bussidega tutvust tegime ning mida arvavad inimesed peatustes elust ja bussisõidust.

Esmaspäeva hommik kell 9.20. Anette ja Merit stardivad Tallinna bussijaamast Taebla poole, et uurida maarahvakeeli, mis värk nende tasuta maakonnabussidega siis on kah. Küsimusi on palju: kas ma ikka saan oma Tallinna rohelise kaardiga kõigis maakondades sõita? Kas ma pean olema Võrumaa elanik, et seal sõita? Kui vana ma pean olema, mis peab olema mu haridus, mitu last peab mul olema ja mitme ruutmeetrine võib mu korter olla, et kvalifitseeruda Pärnus nulleurose pileti vääriliseks? Ja mida see nulleurone pilet üldse tähendab? Läheme vaatame ise järele.

Bussidega reisib nii sulelisi kui karvaseid.

Eeltöö algab tegelikult kõva peavaluga juba pool nädalat varem ja võtab umbes kümme tundi intensiivset planeerimist, mille lõpuks tuleb end kostitada peavalutablettidega. Maakonnaliinid – üllatus-üllatus — pole nimelt mõeldud Eesti ringreisiks.

Positiivse ootamatusena leiame, et Lõuna-Eestis on olukord õige lihtne: iga päev läheb mõni buss ühest maakonnakeskusest teise – tuleb need ajad vaid kuidagi klappima saada. Samas on näiteks Läänemaal, kust meie reis algab, olukord keerulisem: kui varem oleks meil olnud mugav sõita (tasuta) näiteks Haapsalust maakonnapiirile Lihulasse ja sealt väikese bussisutsakaga või jalgsi Pärnumaale, siis haldusreformiga pole Lihula enam üldse Läänemaal. Seega teadsime juba ette, et mõned vahemaad on meie võimete jaoks läbikõndimatud ja tasuta pileteid tuleb paratamatult lunastada – ei saa ju Harjumaalt väljagi ilma piletite eest maksmata.

Esimene buss viibki meid Tallinnast Põhja-Läänemaale Taeblasse, kust hüppame omakorda esimesele tasuta bussile. Süsteem on lihtne: piisab vanast narmendavate äärtega Tallinna ühiskaardist, millega tuleb bussi sisenedes teha piiks-piiks, ja ongi pilet lunastatud. Hiljem selgub, et mõnes paigas prinditakse lisaks piiksule ka pilet. Ja mõnes kohas – Ida Virumaal — saab piiksuta üksnes vana hea paberpileti.

Läänemaa bussid on uued ja puhtad.

Taeblas on täpselt parasjagu aega, et bussipeatuses eesootava üle mõtiskleda ja üks kohv juua.

Kohvik on spetsialiseerunud bussitemaatikale.

Pärast teekonda Taeblast Haapsallu ja Haapsalust Lihulasse saame lõpuks hinge tõmmata: sööme Särtsu baaris ohtra kartulimaitseainega vürtsitatud friikartuleid ja vaatame koos kohalikega väikesest sahisevast telerist "Benny Hilli". Aegunud huumorist meeleolukamaks osutuvad aga hoopis kolmveerand tundi Lihula bussipeatuses, kus kaks daami ja üks härra käivad järgemööda läbi "Suud puhtaks" möödunud hooaja parimad palad.

Vestlused Lihula bussijaamas.

Vaid kahe minuti jooksul jõuavad kõnelejad rääkida robotite väljavaadetest tulevikutöös ("Robot on ikkagi inimese abistaja, mitte asendaja – ilma inimeseta ei suuda ta midagi teha"), kaugtööst ("Ja see kaugtöö on ka üks imelik asi – bussijuht ju kaugtööd ikka ei tee"), kaasaegsest raamatupidamisest ("Raamatupidaja võib küll kaugtööd teha. Aga see raamatupidamine on ka täiesti untsu aetud, raamatupidaja ei vastuta enam mitte millegi eest!") ning ettevõtete hierarhiatest ("Aga ega need ülemused ei kuula ka enam üld-se, mida raamatupidajad neile soovitavad!").

Kui jalgratas veab alt, tuleb bussile minna.

Intrigeerivad mõtted meeles mõlkumas, veereme õhtuks Pärnusse, kust pääseme edasi Viljandisse alles järgmisel päeval, kuna tasuta buss kahe linna vahel käib kaks korda päevas. Aga asi seegi — vähemalt jääb aega, et palavas bussis üles paistetanud varbad korraks jahedasse merevette pista.

Esimesel õhtul Pärnus ei tundugi ümber Eesti jõudmine täiesti lootusetuna.

Päev 2: kuidas Meritil kulub kahe päeva jooksul teine bussikaart, kuidas tasuta ühistransport moonutab eesti keelt ja kuidas sõit kurvilistel Kagu-Eesti teedel moonutab kogu meie maailmapilti. Ja kuidas me imekombel siiski ellu jäime?!

Teisel hommikul stardime Pärnust Viljandi poole. Juba bussijaamas kuuleme pahaseid hüüdeid: "Mitte midagi ei saa aru, kogu süsteem on pea peale pööratud!" Pahameel on segatud rõõmsate hõigetega: "Ongi tasuta või?! Kui tore!" Paar prouasid uudistab pikalt bussi, millele meiegi astume, ning arutleb, kas on tõesti võimalik, et Eestimaal vuravad ringi tasuta ühissõidukid. Nad jäävad bussiukse taha ootama, kuni piiksutame oma kaardid läbi ja kinnitame, et tõepoolest on sõit tasuta isegi kahe maakonnakeskuse vahel. Daamid rõõmsustavad, aga ise bussi ikkagi ei tule — eks mõnikord ongi tore lihtsalt uudishimu rahuldada ja elust rõõmu tunda.

Pärnu bussijaamas on parasjagu segadust.

Sõidu alguses üsna tühjana kulgenud buss saab lõpuks nii täis, et inimesed peavad püsti seisma.

Lisaks lugemisele ja muusika kuulamisele armastavad bussireisijad ristsõnu lahendada.

Viljandis hakkavad teise päeva üliintensiivse graafiku reaalsused meile kohale jõudma: vähem kui kolmveerand tunniga tõttame sööki sisse ahmima ja Karksi-Nuia bussile. Sealgi on aega vaid pooletunniseks vetsupeatuseks, et joosta uuele bussile — seekord tasulisele ja reisi kõige kohutavamale. Buss sõidutab meid justkui läbi põrgu: üle kolmekümnekraadises kuumuses läbime teetöid, künkaid, orge, kurve, käänakuid ja lõputuid muhke, pragusid ja löökauke. Inimestel, kes ei talu bussisõitu, on üsna keeruline sellist olukorda üle mõne minuti kannatada — ja me ei kannata bussisõitu kumbki.

Anette viskab end bussi tagaotsa pikale pingireale pikali, oksekott käes, ja kukub oigama, sonima ja nutma. Merit istub mõned kohad edasi, sest tal on ometigi ka halb olla ja kellegi oigamine ei aita olukorrale kaasa. Ja nii me kümne tunni pärast Valka jõuamegi. Graafiku järgi kestis sõit küll vaid tunni, kuid aja suhtelisus saab Kagu-Eesti karussellil kimades vägagi selgeks.

Bussijuht avab teetööde foori taga uksed ja teatab, et soovijad võivad suitsule minna. Vanem härrasmees teatab seepeale, et tema pole oma pika elu jooksul iial suitsetanud.

Kergendust Valgas ei tule, sest juba viie minuti pärast peame olema uues bussis. Vähimgi kergenduslootus kaob aga siis, kui meid Valka sõidutanud buss veeretab end kümme meetrit edasi ja osutub ühtlasi meie järgmiseks bussiks. Kõik kordub uuesti, aga seekord veel õõvastavamal moel.

Läbi iivelduse ja sonimise kuuleme, et kohalikud naised ei luba Võrumaa külakese peatusest üht meest peale. Buss seisab, uksed kinni ja pooleldi kinnisilmi mees tammub omakorda bussiukse taga, käsi välja sirutatud, justkui ütlemaks bussijuhile: "Tervitusi, peremees! Rõõm näha — sõidame!" Aga bussijuht ei avagi ust, vaid kuulab rahulikult kohalike prouade poolt- ja vastuargumente, miks silmnähtavalt joobnud meest mitte bussi lasta.

Kaalukeeleks osutub "Eelmine kord oksendas ta siin kõik täis," mispeale viipab bussijuht ukse taga seisjale vastu ja paneb gaasi sisse, nii et vidukil silmil mees jõuab veel mõned sammud bussile järele astuda, rehmab siis käega ja jääb uut plaani välja nuputama. Kuna meie oleme poolel teel samasuguste bussioksendajate staatuseni, ei hakka me kedagi hukka mõistma — pisut hakkab oksemehest kahjugi.

Bussijuhid peavad reisi jooksul pea katkematult andma infot tasuta ühistranspordi kohta ning ennustama reisijate palvel, kui kaua uus süsteem võiks püsida.

Eluaegse sõiduoksendaja soovitus: ainus kindel viis iiveldust vältida on magamine.

Kui buss lõpuks Võrus peatub, suudab Anette vaevu istmelt tõusta ja end maha vinnata. Külaelanikega kõik maailma jutud maha pidanud bussjuht on joviaalses meeleolus ja käratab üle bussi: "Mis sa jäid magama või?!"

Asjad lendavad bussijaama ette maha, Anette nendega ühes. Kohe tiirleb justkui suvise putukaparvena meie ümber rahvast, kes nõuavad toimuva kohta aru. Anette tõmbab end asfaldil hoopis kerra, hakkab hüsteeriliselt hingeldama ja nutma. Üks härrastest nõuab tungivalt, et kutsutaks kiirabi — vastasel juhul teeb seda ise. "Kiirabi oskab ikka süsti teha või midagi keele alla panna!" Kui kiirabi ei kutsuta, siis võiks neiu võtta vähemalt jõhvikaekstrakti, see kindlasti aitab. Mees on kaastundlik ja mõistab olukorda enda sõnutsi väga hästi: "Ma tean küll, mis tunne see on, ma teen sporti, see võtab ka läbi. Jah, ma olen muidu spordipoiss, ainult et nüüd ma olen kolm päeva täis olnud."

Kuna oleme kokku leppinud "Ringvaate" intervjuu, mis pidi toimuma juba viis minutit tagasi, tuleb end asfalditolmust puhtaks pühkida, võõrad mehed minema peletada ja end lihtsalt kokku võtta. Ja siis istuda uude bussi, kus dramaatilist sündmuste käiku jälginud bussijuht palub meil lahkesti bussi tagaotsa istuda ja paneb puhurid huugama. Jõuame läbi Põlva Tartusse. Elame veel.

Päev 3: kuidas me matkame jalgsi üle kaheksa kilomeetri, aga buss otsustab meid maha jätta, kuidas me siiski imekombel Mustveesse jõuame, Ida-Virumaa räpastes bussides loksume ja väsinult, kuid võidurõõmsalt Tallinnasse naaseme.

Kolmanda hommiku puder läheb kurgust alla vaevaliselt, kuna magu pole eelmisest õhtust tõmblemist päriselt lõpetanud. Tõttame Tartus bussile ja sõidame Kallastele. Kuidagi on meil vaja jõuda Tartumaalt Jõgevamaale ja sealt Ida-Virumaale. Kuna siinkandis tasuta bussid maakonnapiire ei ületa, oleme otsinud võimalikult lähedased peatused, mille vahel kõndides pääseme tasuta transpordile — Kallaste ja Kadrina (kuigi mõlemad asuvad samas vallas, saame tasuta sõita vaid Kadrinast) — ja kõnnime nende vahel asuvad kaheksa ja pool kilomeetrit jalgsi.

Tartu bussipeatuses on kodune olla, kuigi enesetunne on leebelt öeldes sant.

Kurikuulsat "TASUTA" silti pole, kusjuures, sugugi kõikidel bussidel.

Merit, kelle seljakott on umbes kolm korda väiksem kui Anette oma, ootab jalgsimatka umbes kolm korda rohkem.

Merit võtab jalad selga ja pistab liduma, jättes Anette oma 20-kilose kotiga vaikselt järele lonkima. Lühikeste jalgadega lühike tüdruk on harjunud kiirelt kõndima, et teistele järele jõuda, ja nüüd on juba hilja oma harjumusi muuta — nii saabki Meritist kiirelt väikene täpikene silmapiiril, kes jõuab Kadrinasse tund aega enne Anettet.

Meriti-täpp.

52 elanikuga jumalast hüljatud paigas on keeruline mitu tundi tegevust leida: istumisele, pilvede vaatamisele ja inimtühja mõisahoone uudistamisele peaks lõpu tegema buss, mis ei taha aga saabuda. Üks buss vurab meist mõni minut enne õiget kellaaega mööda, aga vales suunas. Ootame veel mõned minutid, kuni ärevuses Merit helistab Atkosse, et aru nõuda. Juhtunu selgitus on lihtne: me ei teadnud, kummal pool asub Mustvee.

Oma loogika põhjal julgesime järeldada, et peame seisma peatuses, kus on viit Mustvee poole, aga tegelikult oleks meid korjatud peale üle tee, ilma ühegi märketa peatusest. Kui ühistransporditähed pole soodsalt joondunud, siis vähemalt juhtub Anette sõbranna üle pika aja Mustvees olema ja päästab meid, vaeseid hüljatuid, nii et jõuame napilt Mustveesse bussile, kus maksame raha ja sõidame Jõhvi. Kahju on raha maksta küll, aga Ida-Virumaa ja Jõgevamaa piiril ei asu paraku hästiühenduvaid peatuseid, mille vahel suudaksime pärast taolist päeva kõndida ja oma reisi veel samal õhtul Tallinnas lõpetada.

Paljude Eesti väikekohtade bussipeatused on täielikult märgistamata, nii et puruvõõral jääb infopuuduses üle teha vaid üki-kaki-kommi-nommi, et bussi ootamiseks peatus välja valida.

Kui aega laiemalt käes, jätab mõni bussijuht masina seisma ja teeb kohvipausi. Mõni teine pistab tagasihoidlikult pintslisse vaid ananassikommi.

Minutikese bussi eesotsas peatust oodates jõuavad paljud rääkida bussijuhiga maha nädala aja põnevaimad juhtumised. Küll bussijuhid võivad ikka kohalikust elust palju teada!

Aga ega bussisõit üks rõõmustav tegevus pole, mis siin salata.

Ida-Virumaa maakonnaliin, mis viib meid Jõhvist Sillamäele, on seni õudseim. Kohalikud kummutavad bussi tagaotsas õlut ja saadavad kaasreisijatele intensiivseid pilke, buss ise on vana ja haisev. Ning tuleb välja, et ootustele vastupidiselt ei toimetagi buss meid Sillamäe bussijaama, vaid magalarajooni, kust tundub juba ebatõenäoline õigeks ajaks Tallinna bussile jõuda.

Merit ei näe olukorras probleemi: pistab oma lühikestel jalgadel taas plagama ja jätab Anette, kelle kogu tehnika on päeva lõpuks oma elujõu minetanud, pärima teed kohalikelt. Õnneks selgitab kohalik mees eesti keeles esitatud küsimuse peale ilusas inglise keeles, et bussijaam asub tankla taga, kus Merit juba ootabki.

Kaubanduskeskuste nimed tunduvad Sillamäel justkui tuttavad, aga kuju on kuidagi teistsugune.

Kohtame Eestis inimesi, kes on tasuta süsteemi peale vaat et pahased, kes peavad seda tsirkuseks ning kes näevad selles lihtlabast poliittrikki. Samas vestleme ka inimestega, kes ütlevad, et pääsevad tõesti paremini liikuma, kuna taskus kõlisevad vaid sendid.

Soomlaste kohta on internetis meem: kümme inimest seisab vihmasajus ümber pussipeatuse, sest üks inimene istub juba paviljonis, nii et see on "hõivatud." Stereotüüpselt võiks sama arvata eestlaste kohta, kuid tegelikkuses see ei kehti: bussijaamades leitakse sõpru ja vestetakse nii sõpradele kui võõrastele kõik oma elu mured.

Istume oma reisi viimasele ja kõige pikema kestusega bussile, makstes selle eest ka seni suurima summa — kaheksa eurot. Buss toimetab meid turvaliselt pealinna, kus on õhk räpasem ja ühistransport pole päris tasuta, aga samas pole tähtsatesse paikadesse jõudmiseks vaja reisida liiga kaugele ning võib kindel olla, et varem või hiljem korjab mõni ühistransport meid ikka peatusest peale.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: