Margit Sutrop: kuidas hoida ära ajude äravool? ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, professor Margit Sutrop.
Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, professor Margit Sutrop. Autor/allikas: Andres Tennus/Tartu ülikool

Eelmisel nädalal andis president Kersti Kaljulaid paarikümnele tublile gümnaasiumilõpetajale üle 4000-eurose noore õpetlase stipendiumi, mis võimaldab neil bakalaureuseõpinguid alustada mõnes välismaa tippülikoolis. Kas aga meie oma ülikoolid ei oleks sellesse nimekirja sobinud, küsib Tartu Ülikooli professor Margit Sutrop.

Noore õpetlase stipendium on Eesti ettevõtjate, haridus- ja teadusministeeriumi ning SA Archimedes koostöös loodud stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on toetada Eestist pärit andekate keskharidusega noorte kõrghariduse tasemel õpinguid tunnustatud väliskõrgkoolide juures. Alates 2004. aastast on noore õpetlase stipendiumi saanud rohkem kui 150 gümnaasiumi lõpetanud noort. Kui paljud neist stipendiaatidest Eestisse tagasi tulevad, on teadmata.

On tore teada, et eraettevõtjad ja riik väärtustavad kõrgharidust ning et meil on palju ambitsioonikaid ja ettevõtlikke noori, kes ei karda maailmatasemel konkurentsi. Teisalt hakkas minu peas keerlema mitu küsimust. Kas sellise stipendiumi andmisega tahetakse Eesti noortele anda sõnum, et Eesti ülikoolid pole piisavalt tasemel ja tõeliselt hea hariduse saamiseks tuleb õppima minna välismaale? Miks Eesti riik saadab oma paremaid poegi ja tütreid õppima mujale, küsimata, millises maailma nurgas nad hiljem tööle asuvad? Stipendiumi kätte andes pani president noortele stipendiaatidele küll südamele, et nad ei unustaks Eestit ja oma maa jaoks hiljem midagi ära teeksid, ent see ei asenda siduvat lepingut, stipendiumiga kaasnevat kohustust  pärast õpinguid kodumaal töötada.

Kui vaadata Archimedese koduleheküljel välja pandud nimekirja, milliste erialade õppimiseks stipendiume jagatakse, leiab sealt palju neid erialasid, milles ka meie enda ülikoolid on väga tugevad (bioteadused, füüsika, füüsikalised loodusteadused, humanitaarteadused ja kunstid, keemia, psühholoogia ja neuroteadused jne). Kindlasti on maailma tippülikoolides rohkem tippteadlasi ja spetsialiseerumisvõimalusi. Kas aga seda kõike on tarvis bakalaureuseõpinguteks, on küsitav. Maailma tippülikoolidesse tasub end täiendama saata meie parimaid magistrante, doktorante ja järeldoktoreid, kes juba teavad, mida nad uurida tahavad ja oskavad välisülikoolidest võtta seda, mida siin pole pakkuda. Kõrghariduse esimese astme võiks ikka läbida Eestis.

Minu meelest on välismaale mõtet minna doktorantuuri või järeldoktorantuuri ajal, et spetsialiseeruda, diskuteerida oma eriala inimestega, töötada hea varustusega laborites ja raamatukogudes. Kui siin on ühel erialal üks või paar spetsialisti, siis suuremates maades on neid sadu. Muide, Soome teaduse tase tõusis 1970-80-ndatel kiiresti, kui hakati saatma noori teadlasi USA-sse ja Suurbritanniasse järeldoktorantuuri.

Mäletan, kuidas doktorandina Oxfordi, Oslo ja Konstanzi ülikoolis õppides ahmisin endasse uusi teadmisi ja pidasin konsultatsioone maailmatasemel professoritega. Aga tippteadlastega vestlema pääsesin ikka vaid seepärast, et olin juba enda jaoks oma uurimisteema valinud ja mul oli tekkinud nende teoseid lugedes hulk küsimusi, millele otsisin vastust. Mujal maailmas õppimine on väga kasulik kogemus ja soovitan seda kõigile üliõpilastele, aga küsimus on selles, millal ja mis tingimustel seda teha.

Raskused kodumaale naasmisega

Kui mujale õppima minna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, on tõenäosus, et võõrsile elama jäädakse, oluliselt suurem. Ülikoolil on edasisele elule suur mõju, nii karjääri kui eraelu mõttes, sest ülikooli ajal sõlmitakse suurem osa eluaegseid sõprussidemeid ja tihti leitakse ülikoolist endale elukaaslane. On üsna tõenäoline, et kodumaale tagasitulek hakkab sõltuma sellest, kas võõrsilt leitud elukaaslasele Eestis meeldib, kas ta leiab siin sobivat ja hästi tasustatud tööd ja kas tavõetakse siin omaks. Kuna Eesti pole kuigi avatud ühiskond, võib teisest rahvusest elukaaslasel olla raske siin juurduda.

Ka siis, kui noor inimene tahab tagasi tulla, võib see osutuda keeruliseks. Eesti on üsna korporatiivne ühiskond ja kui sa pole erialast haridust siin saanud, võib olla väga raske süsteemi sisse elada ja sobiv töökoht leida. Viis aastat tagasi korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus koos vabariigi presidendiga esseevõistluse "Eesti ustest sisse-välja". Palusime inimestel kirjutada Eestist lahkumise ja tagasituleku teemal. Tol hetkel elas eestlasi 124 riigis üle maailma. Välismaal õppinud noored avaldasid paljudes neist esseedest oma pettumust, et Eesti ei taha neid tagasi (vt "Eesti ustest sisse-välja. Kõned, artiklid, esseed", Tartu 2013). Olles saanud väga hea hariduse välismaal, jäid Eesti uksed neile noortele ometigi suletuks, sest kodumaal polnud sellist ametit, nagu nemad olid õppinud, või ei toimunud avatud konkursse, kuhu kandideerida. Kui sind ei tunta, ei osata teha ka tööpakkumisi. Muide, ka Harvardi ülikooli kohta öeldakse, et selle võlu pole mitte niivõrd väljapaistvate õppejõudude käe all õppimises, vaid kõigepealt tõmbab ligi kaasüliõpilaste tase ja ambitsioonikus ning hilisem tugi paremate töökohtade saamisel.

Millised on ülikoolide valikud?

Praegu hurjutatakse avalikkuses Eesti ülikoole selle eest, et avatakse üha uusi ingliskeelseid õppekavu ja kasvatatakse välisüliõpilaste hulka. Samas on paljude Eestile vajalike erialade vastu eesti tudengite seas nii väike huvi, et on väga raske saada kokku mõistliku suurusega eestikeelseid õpperühmi. Muide, tihtipeale on suurimateks hurjutajateks need, kes ise on oma lapsed saatnud välismaa ülikooli õppima! Siis tekib kange tahtmine küsida, et kellele me eestikeelset ülikooli teeme – kas tõesti vaid neile, kel pole raha, et oma lapsi välismaale saata?

Olukorras, kus Eestis on gümnaasiumilõpetajaid ja tudengikandidaate kaks korda vähem kui kümme aastat tagasi, on raske ülikoolis kõigi suundade õpetamist jätkata. Siin tulevadki mängu ülikoolide valikud. Kas sulgeda erialad, kus napib eestikeelseid õppureid? See võiks olla valik, kui meil poleks häid õppejõude. Kui aga meie oma õppejõud teevad maailmatasemel teadust, uurimissuuna väljaarendamiseks on tehtud märkimisväärseid kulutusi ning Eesti tööturg neid spetsialiste ka vajab, on ehk mõistlikum muuta see eriala ingliskeelseks ja tuua siia juurde õppureid kogu maailmast. Ülikoolide kogemus näitab, et õppekava ingliskeelseks muutmine võib tõsta ka eesti noorte huvi selle eriala õppimise vastu. Kui noored tahavad õppida rahvusvahelises keskkonnas, on parem, kui tekitame selle keskkonna meie oma ülikoolides. Noored saavad võimaluse õppida rahvusvahelises seltskonnas, elades ikkagi oma kultuuriruumis, kasutades igapäevaselt emakeelt ja puutudes kokku ka eestikeelsete õppejõudude ja tudengitega. Niisiis pole ingliskeelsete õppekavade olemasolu  vajalik mitte ainult haritud tööjõu sissetoomiseks, vaid ka ajude äravoolu peatamiseks ja Eestile vajalike erialade jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Mis on prestiižne?

Olen nii vanemate kui õpetajatega rääkides täheldanud, et välismaale õppima minekust on saanud prestiiži küsimus. Eelmisel aastal Tallinna nn eliitkoolides läbi viidud küsitlus näitas, et tervelt kolmandik gümnasiste soovis õpinguid jätkata välismaa ülikoolides, kolmandik oli kahevahel. Paraku puudub Eesti riigil ametlik statistika selle kohta, kui palju tegelikult välismaale õppima minnakse. Mitmed koolijuhid on oma kooli edukust hinnanud selle põhjal, kui paljud nende gümnaasiumilõpetajad on saanud sisse välismaa ülikoolidesse. Samuti peavad paljud lapsevanemad uhkuseasjaks, kui laps siirdub välismaale õppima. Hiljem on aga needsamad vanemad kurvad, kui nende lapsed jäävad välismaale elama, lapselaste kasvamist nad ei näe ja perede suhtlemine toimub peamiselt skype teel. Väliseesti kogukondade näitel teame, et juba õige varsti ei pruugi vanavanematel ja lapselastel olla isegi ühist suhtlemiskeelt.

Soovitan riigijuhtidel ja ettevõtjatel mõelda, kelle õppimist välismaal ja millisel õppeastmel toetada. Eesti väheneva rahvaarvu juures peame tegema tarku otsuseid, et tagada oma rahvusriigi ja rahvuskultuuri kestmine ja siduda oma parimad pead kodumaaga. Välismaale õppima minek on muidugi igaühe vaba otsus, aga riiklike vahenditega peaks siiski toetama vaid neid õpinguid, mis Eestile kõige enam kasu toovad. Saates meie noori välismaale õppima, tuleks seada tingimuseks stipendiaatide naasmine kodumaale ja sõlmida kokkulepped ka tööandjatega.

Eesti taasiseseisvumise 27. sünnipäeval paneksin nii poliitikutele, ettevõtjatele, õpetajatele kui kõigile lapsevanematele südamele, et mõtleksime sügavalt järele, millist tulevikku me oma lastele ja riigile soovime. Olen kindel, et eesti keele ja Eesti riigi tulevik sõltub nii hariduspoliitilistest otsustest kui ka meie kõigi väärtushoiakutest. Hoidkem ja arendagem targalt oma Eestit!

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: