Vastuseks Tallinna Tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo murelikule avaldusele ERR-i uudisteportaalis (16.03.), et Tartu Ülikool on täna peata ja puidurafineerimistehase debatt on väljunud kontrolli alt, kinnitan, et muretsemiseks pole põhjust. Tartu Ülikool ei ole täna juhita. Kadunud Volli Kalm moodustas hea rektoraadi, kes eesotsas rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaarega juhib Tartu Ülikooli kindlalt valitud kursil.

Meenutan austatud kolleegile, et Tartu Ülikooli juhtimise aluseks on kuus kokkulepitud väärtust, eriti akadeemilist vabadust peetakse meie ülikoolis väga hinnas.

TÜ-le ei sobi autoritaarne juhtimisstiil

Läinud aasta detsembris, kui kolme ülikooli rektorid kirjutasid alla kokkuleppele (21.11.17), et ülikoolid tagavad suurprojekti, näiteks puidurafineerimistehase rajamise kohta koordineeritud arvamuse, juhtisid just Tartu Ülikooli teadlased tähelepanu, et see ei lähe kokku akadeemilise vabaduse printsiibiga. Osutasin rektorite leppe ilmumise järel (PM, 12.12.17) tähelepanu sellele, et "kuna selliste projektide puhul on peale eri valdkondade eksperditeadmisele vaja kaaluda ka väärtusi, nagu majanduskasv, tervis ja loodus, siis ei ole selge, kes ja kuidas selle valiku ülikooli(de)le teeb."

Jaak Aaviksoo hiljutine avaldus annab nüüd aimu, mida tookord mõeldi – ülikoolides peab selle valiku tegema rektor. Tartu Ülikoolile selline juhtimisstiil ei sobi, siin valitseb vaba akadeemiline vaim. Rektorite lubadus, et "ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti", tekitas Tartu Ülikoolis palju pahameelt ja teadlased protestisid häälekalt suukorvistamise vastu.

Mida ütleb hea teadustava?

Rektorid viitasid oma avalduses ka hea teadustava punktile 4.4.3, kus on kirjas, et teadlased peavad avalikkuse ees esinedes osutama selgelt, kas nad esindavad oma isiklikke seisukohti või teadusasutuse ametlikke seisukohti, ent jätsid tähelepanuta, et selle punktiga ei kitsendata teadlase õigusi esitada oma ekspertarvamust. Lisaks märgib hea teadustava eelmine punkt (4.4.2), et teadlane esineb eksperdina vaid küsimustes, milles ta saab toetuda teaduslikule teadmisele ja oma teadustööle, tehes vahet isiklikul arvamusel ning eksperthinnangul. See, et teadlasel on moraalne kohustus oma eksperditeadmisi ühiskonnaga jagada, tuleneb hea teadustava alusväärtustest, mis on vabadus, vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ja koostöö (Loe lisaks).

Eesti hea teadustava ühe koostajana võin kinnitada, et Eesti ülikoole ja teadusasutusi haaranud hea teadustava aruteludel ja kooskõlastusringil peeti akadeemilist vabadust ja vastutust väga oluliseks. 1. novembril 2017 hea teadustava kokkuleppega liitudes kinnitasid 21 teadusasutust, et nad austavad teaduse alusväärtusi ja tegevuspõhimõtteid, mis on kirjas "Hea teadustava" tekstis. Selle leppe allkirjastas Tallinna Tehnikaülikooli nimel ka rektor Jaak Aaviksoo.

Teadlane hoidub looduse kahjustamisest

Vastutuse kohta öeldakse seal, et teadlane "hoidub inimeste, ühiskonna ja looduse kahjustamisest ning teavitab avalikkust võimalikest ohtudest". Hea teadustava väärtusi avatakse veelgi täpsemalt ühes hea teadustava raamdokumendi lisas: vastutus tähendab, et teadlane vastutab oma teadustöö tulemuste eest ning kaalub uute teadmiste võimalikku ühiskondlikku kasu ja kahju ka siis, kui uue teadmise võimalikud rakendused või soovimatud mõjud pole kindlalt teada või neid on raske hinnata. Teadlane hindab sellisel juhul võimalikke mõjusid objektiivselt, ei varja olulist teavet teadustöö kohta ja teavitab avalikkust võimalikest ohtudest."

Niisiis võib öelda, et Tartu Ülikooli teadlased, kes juhivad avalikkuse tähelepanu Est-Fori planeeritava puidurafineerimistehase rajamisega kaasnevatele keskkonnaohtudele, käituvad eetiliselt, sest järgivad head teadustava.

Miks debatt läheb emotsionaalseks?

Juba Eesti Teaduste Akadeemia moodustatud komisjoni raportis "Eesti puidukeemia perspektiivid", kus hinnatakse puidurafineerimistehase rajamise võimalikke mõjusid majandusele, raiemahtudele ja keskkonnale, juhtis professor Ülo Mander puidukeemiatehase keskkonnamõjusid hinnates tähelepanu sellele, et "eeskätt veekvaliteedist ning Emajõe ja Peipsi kui Eesti seisukohalt oluliste mageveekogude seisundist lähtudes ei sobi Tartu piirkond kavandatava puidukeemiatehase asukohaks. Eelmise keskkonnaministri kirja alusel on selline veto juba seatud Pärnu jõgikonnale kui rohkete Natura-aladega piirkonnale." (Loe lisaks).

Jälgides puidurafineerimistehase ümber toimuvaid debatte, võib öelda, et emotsionaalseks läks arutelu alles siis, kui ühele poolele hakkas tunduma, et võim ja PR sõidavad vastutustundlikest teadlastest üle, võttes appi demagoogiavõtted, pisendades ja naeruvääristades keskkonnateadlaste argumente, kes rõhutavad Emajõe ja Peipsi vesikonda planeeritava puidurafineerimistehasega kaasnevaid keskkonnariske.

Demagoogiahõnguline on ka Jaak Aaviksoo avaldus, et Tartu Ülikooli teadlased, kes argumenteerisid tehase vastu, lähtuvad kodanikupositsioonist ja poliitilistest eelistustest, mitte teaduslikust ekspertsusest, aga tema ise tartlasena jätab oma hoiaku tehase suhtes enda teada.

Ühelt poolt on mõistetav, et selliste suurte projektide nagu puidurafineerimistehase või Rail Balticu rajamise puhul põrkuvad erinevad huvid ja väärtused: majanduskasv, investorite tulu, metsaomanike tulu, töökohad, inimeste tervis, loodus- ja elukeskkond jne. Teisalt ei tehta demokraatlikus riigis planeerimise otsuseid lähtuvalt sellest, millise huvigrupi hääl kõlab kõvemini. Planeerimise eetika järgi peab planeerimine teenima avalikku huvi; leidma tasakaalu avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ja aitama kaasa kogukondade elu kvaliteedi tõusule, mõeldes läbi, mis tagajärjed on tehtavatel otsustel looduslikule ja elukeskkonnale. Planeerijad peavad võtma arvesse erinevaid kaalutlusi (majandus, esteetika, tervis, elu kvaliteet, turvalisus, õiglus, efektiivsus, loodusliku ja kultuurilise pärandi säilitamine jpm).

On väga kahetsusväärne, et Eestile oluliste projektide nagu puidurafineerimistehase rajamine või Rail Balticu planeerimine ei ole lähtunud sellest, et oluline on leida tasakaal avaliku huvi ja erinevate erahuvide vahel ning et eesmärgiks on leida lahendus, mis ei sunniks ühtki olulist väärtust ohverdama.

Kaasamise hea tava ütleb, et otsuste legitiimsus tuleb välja teenida. Komplekssete küsimuste otsustamisse tuleb kaasata eri vaatenurki pakkuvad osalejad (nii eksperdid kui ka ühiskonna eri huve ja valdkondi esindavad inimesed). Jah, on tõsi, et ka eksperdid juhinduvad ekspertarvamuse andmisel lisaks teadmistele ka oma väärtushoiakutest, nad valdavad üksnes piiratud hulgal informatsiooni ja võivad olla ekslikud. Seetõttu on hea kasutada mitut erinevat eksperti. Kõige olulisem on seejuures jälgida, et ekspert oleks võimalikult erapooletu ja ta väldiks huvide konflikti. Hea kaasamine on keeruline, ajamahukas ja kallis, aga vaidlemine ja protsessimine võib võtta rohkemgi aega ja rumalate otsuste eest maksab ühiskond väga kõrget hinda. Ülikoolide roll on vahendada erinevate ekspertide (teinekord ka vastakaid) arvamusi ja näidata eeskuju kaalutletud otsuste ning viisaka arvamuskultuuri kujundamisel.

Tartu Ülikooli teadlased ongi puidurafineerimistehase rajamise üle toimuvates debattides just niimoodi toiminud.