Miks on hakanud Euroopa Liidu idee mõranema või õigemini, miks on hakanud tuhmuma need väärtused ja sulguma see avatus, millele ühinenud Euroopa on senini tuginenud?

Mina ei näe küll praegu kestvat ja pöördumatut trendi Euroopa Liidu lagunemisele...

Mitte lagunemine, vaid avatusele selga pööravad meeleolud, mida nägime näiteks Itaalia ja Rootsi valimistel, järjest lähemal Eestile.

Need debatid on kogu aeg olnud ja saavad ka tulevikus olema. Meenutame lähiminevikust Austriat – täpselt samasugused arutelud nagu praegu Rootsis. Ja mis seal [Rootsis] demokraatlikel valimistel siis lõpuks juhtus? Erakond [Rootsi Demokraadid], kellele ennustati, et nad saavad 20 protsenti valijate häältest, sai 17 protsenti.

Ka Eestis ennustatakse, et EKRE saab 20 protsenti.

(Paus) Mis ma peaksin nende ennustustega praegu tegema? 20 protsenti pole 50...

Või 51, mis annaks parlamendienamuse, nõus. Miks on sellised erakonnad suhteliselt populaarsed?

Taolisi erakondi on kogu aeg olnud. Valijad, inimesed, on erinevad, neil on erinevad poliitilised vaated ja ootused poliitikutele, valitsusele, paramendile... Inimestel on erinevad mured, millele nad ootavad lahendusi. Kellelegi sümpatiseerivad ühed ja teistele teised lahendused – normaalne demokraatia.

Inimestel on hirmud.

Inimestel on kindlasti ka hirmud, ootused.

Kas Euroopa Liit on oma kodanikele midagi valesti rääkinud...

Kindlasti ei ole selliseid organisatsioone ja inimesi, kes saaksid öelda, et nad pole kunagi midagi valesti teinud. Muidugi on. Aga mina olen praegu Euroopa Liidu suhtes väga optimistlik. Kui vaadata hetkeseisu, siis tööpuudus on ajalooliselt madalal tasemel, majanduskasv on väga hea, mitmetes valdkondades oleme suutnud olla ühinenud ja üksmeelsed.

On valdkondi, kus liikmesriigid  üksinda hakkama ei saa, näiteks tehisintellekti vallas ühtsete standardite loomises. Aga võiksin lisada ka suurandmetöötluse. Või uute superarvutite loomise temaatika, kus isegi Euroopa Liidu suured riigid osutuvad väikesteks, et sellega üksi hakkama saada. Peame jõud ühendama, ja siin pole küsimus vaid vajaminevates summades, aga selles, et meil on vaja suurt arvu inimesi lühikese aja jooksul, et konkureerida teiste suurte tegijatega, nagu Ameerika Ühendriigid või Hiina. Ainult koos tegutsedes suudame [Euroopas] olla efektiivsed.

Sajad tuhanded inimesed Euroopas ütleksid teile praegu vastu: ilus jutt, aga räägime hoopis põgenikest. Miks te neid pidevalt sisse lasete? Miks nad võtavad ära meie töö, toovad meile vägivalda ja kurjust?

Töö ära võtmine ei ole tõsine argument, sest Euroopa Liidus on tööpuudus ajalooliselt madalal tasemel, töökäsi on vaja. Et sissetulijad tooksid kurjust, seda ei saa ka väita. Kurjust on siin ennegi olnud ja saab ka tulevikus olema. Aga selge see, et inimestel on mure ebaseadusliku ja kontrollimatu migratsiooni pärast, Euroopa Komisjon on selle murega tegelenud, sisserändajate arv on viimaste aastate jooksul oluliselt kahanenud.

Inimesed ei ole mures mitte ainult ebaseadusliku ja kontrollimatu sisserände pärast, vaid ka kontrollitud kokkulepete pärast, kui riigid on võtnud endale kohustuse x arv põgenikke vastu võtta. Küllalt kuuldavad on ju need, kes ütlevad "meie kvoot on null".

Neid riike on siiski suhteliselt vähe. Paraku tuleb tunnistada, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole ühtemoodi atraktiivsed, ka sõjapõgenikele.

Inimene on kaotanud oma riigis kõik, mis tal on, ta peab sealt põgenema, et ellu jääda. Loomulikult eelistab ta uue asukohariigina maad, kus on võimalikult kerge jalgele tõusta ning majanduslikult rikkamad riigid on siin märksa atraktiivsemad kui need, kes alles püüavad rikkamatele järele jõuda.

Andrus Ansip. Autor: (Foto: ERR)

Eesti nende hulgas?

Jah. Me teame, et ka Eestisse saabunud kvoodipagulastest 50 protsenti või rohkemgi on lahkunud.

President Junckeri parlamendikõnes oli laiem vaade ka pagulastele. Selle Euroopa Komisjoni üks algatusi on Aafrika uue strateegia loomine. Euroopa Liit on ka siiani olnud seal suurim arengukoostöö rahastaja – viimase viie aasta jooksul on Euroopa Komisjon andnud sinna 32 miljardit eurot, koos liikmesriikidega 82 miljardit.

Eesti kaheksa aasta riigieelarve.

Paraku on sellest rahast vaid 500 miljonit [eurot] läinud kümne aasta jooksul digitaalsete eesmärkide saavutamiseks. Ilmselgelt ei ole see piisav. Ka Aafrika riigid unistavad [Eesti õpilased arvuteid kasutama õpetanud] Tiigrihüppest, unistavad üle hüpata mõnest ajaloolisest perioodist ja nn digitaalsed investeeringud annavad selleks võimalused. Oleme Euroopa Komisjonis loonud strateegia digitaalmajanduse arendamiseks Aafrika riikides, sest usun: kui inimestel on lootus, et ka nende enda riigis hakkavad asjad paremaks minema, siis nad ei taha [lahkuda] mujale, vaid jäävad kodumaale.

Aafrikas on ka mõned digitaalselt üksjagu hästi arenenud riigid, kes võiksid mõneski valdkonnas Euroopa riike õpetada. Me ei peaks võtma üldistavat dotseerivat hoiakut kõigi nende maade suhtes.

Juncker ütles, et Euroopa vajab kvalifitseeritud migrante.

Tööjõu ränne on intensiivistunud. Näeme, et inimesed soovivad järjest enam oma oskusi ja teadmisi müüa kohtades, kus nende järele on kõige suurem nõudlus ja kus selle eest kõige rohkem makstakse. Inimesed on muutunud mobiilsemaks ja tuleb pidada loomulikuks, et kui keegi on omandanud teadmised, millega lüüa läbi maailma kõige kõrgemas tipus, saab ta neid teadmisi ka realiseerida. Me ei ole ju huvitatud sellest, et jätaksime andekad, teadmistega inimesed känguma ega laseks neil ennast teostada. See ei puuduta vaid tippude tippe, vaid ka muid erialade spetsialiste. Mobiilsus on reaalsus, sellest võidavad nii need, kes lähevad kuhugile oma teadmistega kui ka need, kes nende teadmiste osaliseks saavad.

Aga kuldsete kätega Ukraina ehitajad?

(Paus) Suhted kolmandate riikidega peavad olema selgelt reguleeritud ja need käed peavad tõepoolest kuldsed olema, Eesti seaduste järgi piisavalt tasustatud, et võiksid meie juures endale rakendust leida. See jääb piiratuks ka tulevikus, ma ei kujuta ette, et kolmandatest riikidest lubataks inimestel tulla Euroopa Liitu täiesti vabalt ja piiramatult. Need piirangud olid, on ja jäävad.

Praegu nad tulevad läbi Poola vahendajate, seega otsekui Euroopa Liidust.

Ma ei ole Eesti oludega nii hästi kursis, et hinnata, on see probleem.

President Junckeril oli ka mõte, et Euroopa Liit võiks otsustades lähtuda häälteenamusest, mitte liikmesriikide ühehäälsusest. On see tema isiklik arvamus või Euroopa Komisjoni ühine seisukoht?

See on Komisjonis läbi arutatud ja ka eelmisel aastal tegi ta samasuguse ettepaneku. Kui ühehäälsus võib tähendada ühe hääletaja poolt edasiliikumise pahatahtlikku blokeerimist, siis paigaltammumine ei saa olla Euroopa Liidule eesmärk. Teatud valdkondades on kvalifitseeritud häälteenamuse rakendamine kindlasti põhjendatud ja see võiks olla ka Eesti huvides.

Need valdkonnad oleksid?

Oletagem näiteks... sanktsioonide kehtestamine mingite tegude eest. Kui leiduks üks riik, kes oleks vastu, siis [Euroopa Liidu] sanktsioone ei tuleks, kuigi meie huvides oleks nende kehtestamine.

Või maksuteema, kus ühel liikmesriigil võivad olla erihuvid. Näiteks suurkorporatsioonide maksustamine Euroopa Liidus...

On olukordi, kus kvalifitseeritud häälteenamus võib olla ühehäälsusest parem, alternatiiv paigaltammumisele või otsustamatusele.

Kuidas saab Euroopa kaitsta Euroopa Parlamendi valimisi?

Need ettepanekud on tulnud minu kabinetist, nende autor istub siinsamas. (Näitab näpuga enda peale) Kui räägime sotsiaalmeediast, näiteks Facebookist või Twitterist, siis nad on rakendanud juba praegu olulisi tõkestusmeetmeid, et sotsiaalmeediaga ei oleks enam võimalik nii lihtsalt valimisi manipuleerida nagu seda siiani on tehtud, näiteks USA-s või Brexiti puhul. Näiteks Twitteri libakontode kustutamine või Facebooki tehisintellektil põhinevad lahendused, et välja selgitada libakontosid ja tõkestada sihilikult suures tiraažis levitatavat valet.

Loomulikult peame valimiste sõltumatust kindlustama kõikvõimalike vahenditega ja küberturvalisuse vallas on veel palju teha. Eesti saab sellest hästi aru, on riike, kus mõistmine on väiksem.

Andrus Ansip. Autor: (Foto: ERR)

Euroopa Komisjon on valvel?

Pärast kõike seda, mis on juba juhtunud, ei ole Komisjonil muud võimalust. Ka kõigi liikmesriikide valitsused peavad olema valvel ja valmis, et keegi võib püüda pahatahtlikult manipuleerida avaliku arvamusega. Desinformatsiooni kampaaniad, mida pehmemalt nimetatakse libauudisteks, see on tegelikkus. Kõik on lugenud trollivabrikutest, need pole väljamõeldis, vaid mõnes riigis töötavad sajad ja tuhanded inimesed, et mõne teise riigi avalikku arvamust endale soodsamas suunas kallutada.

Trollivabrikud Peterburi äärelinnas?

Jah, sellele ma praegu viitasin, aga see pole ainus võimalus.

Ütlesite, et soovite kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, et saada inimeste hinnang enda tööle Euroopa Komisjoni asepresidendina. Võibolla tuleb nendelt valimistelt siiski hinnang teie kuvandile Eestis?

Sellele küsimusele ma üheselt vastata ei saa. Minule on hinnang peaministri töö eest antud mitmetel valimistel ja olen väga tänulik Eesti inimestele, et viimastel Euroopa Parlamendi valimistel nad usaldasid mind ka pärast seda, kui olin üheksa aastat töötanud valitsusjuhina, nii headel kui ka mitte nii headel aegadel ning sain täiesti mitteootuspäraselt rohkem hääli kui kes iganes teine kandidaat.

Miks mitteootuspäraselt?

Teate, tavaliselt on nii, et pikka aega ametis olnud peaministrid ei ole rahva poolt palavalt armastatud ja saabub hetk, kus neid enam tagasi ei valita. Meenutagem Tony Blairi, Helmut Kohli, Margaret Thatcherit, Winston Churchilli, kes viis britid rasketel aegadel läbi sõja ja kui ajakirjandus arvas, et ta on ära teeninud ka ühe kergema perioodi, siis rahvas arvas, et nüüd on vaja hoopis kedagi muud...

Meenutagem ka Andrus Ansipit, Eesti valitsusjuhti, kelle aega hakkas rahvas hea sõnaga meenutama varsti pärast tema tagasiastumist.

Ma olen tänulik Eesti inimestele, et oleme saanud koos ka rasketest aegadest läbi tulla...

On praegugi Eestis hetki, kus tahaksin ise minna ja otsustama hakata. See on päris loomulik, kui oled üheksa aastat valitsusjuhina töötanud. No seesama alkoholiaktsiisi Lätti viimine. Annab ikka tulla mõtte peale, et tõstame õlle aktsiisi ühel aastal 70 protsenti! Peab olema ülim naiivsus, et arvata nagu sellele midagi olulist ei järgne! Rahandusministeeriumi viimane prognoos ütleb, kui lisada alkoholi ja tubaka aktsiisile ka käibemaks, et praegune kaotus võrreldes eelarvesse kirjutatuga on koguni 216 miljonit eurot. 216 miljonit!

Nüüd kõlas väga dramaatiline reformierakondlik hüüatus. Mina ütlen selle peale, et annab ikka tulla mõtte peale, et vastlapäeval 2014 viib peaminister presidendile lahkumisavalduse. Kui te seda poleks teinud, oleks Eesti ehk teistsugune, maksud ei läheks Lätti ja Reformierakond ajaks teistsugust aktsiisipoliitikat, kuigi... just Taavi Rõivas peaministrina tegi sellega otsa lahti.

See on üks levinud müüt. Kui hakkame vaatama, kas need maksud ikka Rõivase ajal läksid Lätti või ei läinud, siis näeme, et ei läinud.

Hakkasid minema.

"Hakkasid minema" ei tähenda, et praegune valitsus pidi 70 protsenti tõstma õlle aktsiisi. Suhtumine, et see kõik on reformierakondlik jutt, ei ole üldse aktsepteeritav. See kõlab nagu Yana Toom, kes ütleb, et Ansip kasutab oma positsiooni erakonnapoliitika ajamiseks ja kirjutab kaebekirju Euroopa Komisjoni presidendile Junckerile. Andke andeks, mina Euroopa Komisjoni asepresidendina võin kritiseerida Poola, Ungari, ka Saksamaa valitsust, aga hoidku taevas selle eest, et ma midagi Eesti kohta ütlen. Mina räägin Eesti riigi eelarvest, mina ei räägi Reformierakonnast. 

Võibolla oli vastlapäev 2014 siiski liiga vara Andrus Ansipi lahkumiseks Eesti peaministri kohalt, kui vaatame, mis pärast sai?

See oli täpselt õige aeg Andrus Ansipile ja Eestile. Ükski ametisolek ei saa kesta igavesti ja ei ole väga mõistlik oodata päeva, millal ka viimane sinu toetaja loobub sind toetamast. Ma ei saa aru inimestest, kes klammerduvad oma ameti külge ja ei märka, millal on õige aeg lahkuda. Neid näiteid leiame Eestiski päris mitmeid.

Kas Andrus Ansip peaministrina oleks lasknud sügisel 2016 valitsuse kummuli kukkuda ja Reformierakonnal opositsiooni vajuda?

Mina ei lasknud seda üheksa aasta jooksul. Valitsusjuhina ja erakonna esimehena olin suuteline kriisid lahendama, kui kriisid tekkisid...

Kindlasti oli see viga, et lasti asjadel areneda nii kaugele, et valitsus läks laiali. Praegusest valitsusest head rääkida palju ei ole...

Reformierakondlane ei saagi Jüri Ratase keskerakondlikust valitsusest head rääkida.

See Reformierakonna sildistamine... Jah, ma olen reformierakondlane. Aga räägin nagu tervemõistuslik Eesti inimene, kui ütlen, et selline maksude Lätti viimine ei ole normaalne. Eesti lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemi pea peale pööramine ei ole Eesti huvides. Miks seda tehti, ma ei tea. Nüüd kuuleme, [sotside esimees] Ossinovski ei teadnud midagi alkoholi aktsiisist ja ametnikud on süüdi... Kuulge! Ei saa süüdistada inimesi, et nemad ostavad sealt, kus odavam, süüdistada tuleb valitsust. Aga [raha] kaotab Eesti sotsiaalsüsteem...

Andrus Ansip. Autor: (Foto: ERR)

Kas Reformierakond tuleb märtsis 2016, pärast riigikogu valimisi, Stenbocki majja tagasi?

Kui see oleks minu teha, siis loomulikult peaks me sinna minema. Loomulikult ma loodan, et Reformierakonnal läheb järgmistel valimistel hästi ja kaos, mis on praegu tekitatud, ka ükskord kaob.

Kellega peaks Reformierakond valitsuse tegema?

Ei taha laskuda erakonnapoliitikasse.

See on Eesti nägu, millise valitsuse me saame.

Jah, see on Eesti nägu, aga küsige neid küsimusi kelleltki teiselt. Asuda justkui erakonna esimehe positsioonidele ja hakata rääkima, kellega peaks Reformierakond koostööd tegema – see ei ole Euroopa Komisjoni voliniku asi.

Koduerakonna olevikku ja tulevikku vaadates on teil kindel ja rahulik tunne, või?

(Paus) Me läheme jälle erakonnapoliitikasse... Tahaksin hoiduda nendest teemadest... Piirduksin sellega.

Ei midagi julgustelt praegusele esimehele Kaja Kallasele? Eelmine esimees Hanno Pevkur sai teilt kriitikat nii et tolmas...

Ta oli selle ka ära teeninud. Ma väga loodan, et Kaja Kallas saab erakonna juhtimisega hästi hakkama ja reformierakondlasena loodan loomulikult, et Reformierakond pälvib jälle rahva toetuse, nagu mitmetel eelnevatel valimistel.

Kuivõrd näete eelolevate riigikogu valimiste erinevust varasematest, kui Edgar Savisaare Keskerakond võinuks need ka võita, ent valitsusse poleks nad ikkagi saanud ja koalitsiooni pani ettemääratult kokku Reformierakond? Nüüd on olukord muutunud.

Jaah...

2011 ja 2015 oli mõeldamatu, et keegi võtnuks Keskerakonna valitsusse.

Need olid toonased olud, kus pärast 2007. aastat ja pronkssõdurit minul küll ei olnud mingit võimalust Keskerakonnaga koostööd teha...

Pean ikka minema Eesti sisepoliitikasse, ja ega minu isiklikku arvamusvabadust saa keegi võtta... Võtame Keskerakonna, mille juht ei ole enam Savisaar. Lugesin Eesti Ekspressist suurt portreelugu Jüri Ratasest ja mis välja tuli? Kõige suurem [tema] võit olevat, et erakonda õnnestus jätta Yana Toom, kes on kolm korda [Süüria presidendi] Bashar al-Assadi juures käinud ja mõrtsuka kätt surunud. See ongi nüüd suur Eesti asi?

Ega ma väga aru saa, kus see Keskerakonna muutus on toimunud. Vaatame korruptsiooniskandaale – vana lugu, kõik jätkub. Ma ei näe erinevusi varasemate aegadega. Vaatame riigi eelarvepoliitikat – kas seda aetakse vastutustundlikult. Ei.

Reformierakond on süüdi, sest teie olite 2016 peaministripartei, kes lasi valitsusel laguneda.

Härra Sildam, teie olete süüdi! Teie kui tinglik ajakirjanik panite mulle omal ajal [mind kritiseerides] roosad prillid ette, miks te seda praegu ei tee?

Millal sündis Reformierakonna lubadus viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka?

Eks see headel aegadel oli, 2006 või 2007.

Aastal 2021 peaksime seal kohal olema. Kas oleme?

Oleme jõudsalt edasi arenenud, kindlasti. Eks vahepealne majanduskriis üksjagu räsis Eestit, aga tulime sellest päris hästi välja. Kui oleksime läinud [ettevõtja ja pankuri] Indrek Neivelti soovitud teed ja oleksime 2007 hakanud kogutud reserve kasutama ülekuumenenud majanduse elavdamiseks, siis ilmselt oleks see kriis väldanud Eestis terve kümnendi. Nagu juhtus Hispaanias, kus samuti oli ehitussektor üle kuumenenud ja üle paisutatud.

Kas Eesti peaks praegu laenu võtma, et ehitada laiemaks Tallinna-Tartu, Tallinna-Ikla ja Tallinna-Narva maanteed?

Aktsiiside alalaekumise sadadest miljonitest jääks ülegi, et valmis teha Kose-Mäo neljarealine lõik. Selleks on vaja 170 miljonit eurot, ainult. Kui see valitsus ei oska maksumaksja rahaga midagi muud targemat teha, kui seda Lätti viia, siis ma küsin, kust tuleb teil illusioon, et laenuraha kasutaksid nad täpselt, sihipäraselt ja õigel eesmärgil? Kui rahaga ei osata ringi käia, siis ei osata sellega ringi käia, pole vahet, kas tegu on maksumaksja rahaga või võlgu võetud rahaga. Maksumaksja maksab selle lolluse kinni nagunii.

Üldiselt ootaks valitsuselt tulevikku vaatavat poliitikat, mitte lühinägelikku, ühe-päeva-poliitikat.

Härra Ansip, veelkord – läksite liiga vara peaministri kohalt ära ja kodus algasid pahandused.

Ma ei tunne endal süüd. Üheksa aastat on inimese jaoks piisavalt pikk aeg, et ennast täielikult ammendada peaministri ametis.

Tundsite, et olite ammendunud?

Jah, ma tundsin, et mul on oht muganduda. See on nii iga pikalt peetud ameti puhul. Kui inimene tunneb, et tal on oht muganduda, siis on aus astuda kõrvale.

Kandideerite Euroopa Parlamendi valimistel, osutute valituks, mis siis saab – lähete Euroopa Parlamenti, lahkute Euroopa Komisjonist?

Määramatust on liiga palju, et praegu spekuleerima hakata. Ma ei välista, et kandideerin ja küsin inimeste toetust minu senisele tööle...

See on siiski hinnang Andrus Ansipile, sajad tuhanded Eesti inimesed ei teagi, millega te Euroopa Komisjonis tegelete.

See, mida praegune komisjon on suutnud digitaalvaldkonnas ära teha, on inimestele täiesti hoomatav ja arusaadav. Rändlustasude kaotamine. Digitaalse sisu kaasaskantavuse lubamine, kui inimesed lähevad Euroopa Liidu teistesse liikmesriikidesse. Põhjendamatu geoblokeeringu kaotamine, mis rakendub 3. detsembrist. Kolm arusaadavat asja, millest iga inimene võidab. Kaasaskantavuse lubamine, see oli minu kabinet, kes selle ettepaneku tegi ja mis ongi muutunud reaalsuseks – olete Brüsselis, vaatate minu juures telerit ja võite vaadata ka Eesti Rahvusringhäälingu saateid. Kõik see on muutunud üleöö ja ma tunnen, et oleme teinud midagi Eesti, kogu Euroopa inimeste jaoks.

Mulle meeldib see töö, mida teen, ja ise usun, et see on kasulik Eesti inimestele ja Euroopale tervikuna. Ja pole midagi imelikku, kui tahan teada, mida inimesed minu hakkamasaamisest arvavad.

Ja pole midagi imelikku selles, et tahate voliniku kohal jätkata?

See ei sõltu niivõrd minu tahtmisest, kui sellest, millised on valijate tahtmised.

See sõltub ka riigikogu valimiste tulemusest ja kes moodustavad järgmise valitsuse. Üldiselt on kombeks nii, et ükski valitsus ei ole pakkunud [Euroopa Komisjoni] voliniku kohta opositsioonierakonna esindajale.

Kui aga minna oletuste oletustele, mis mulle küll ei meeldi, siis... Mul oleks hea meel, kui saaksin [volinikuna] jätkata, aga kui mul ei ole seda võimalust, siis leian endale rakenduse mujal. Tunnen, et iga on selline, mil päris kõrvale ei tahaks veel astuda.

Selleks, et teie saaksite volinikuna jätkata, peab Reformierakond Eestis valitsusse tõusma?

Ma arvan küll nii.