"Kurb oli selle juures see, et arusaadavalt olid need kohalike inimeste, nende garaažiomanike veetud sodi, mis nad olid sinna loodusesse vedanud ja see oli päris karm, oli kõike – telekate kineskoobid hunnikus, riided jne," rääkis ta.

Kiisler usub, et kuigi on inimesed, kes ei korista ja teised, kes koristavad, siis kriitiline mass on ikkagi paremuse poole.

"Ühed on eestvedajad ja teised on järgijad. See keskmine seltskond ikka liigub selgelt paremuse poole. Eks siin on see sama asi, millest meil viimasel ajal räägitakse, et me ei ole homogeensed ühiskonnana. Osa elavad ikka väga teistsuguses kultuuriruumis kui meie siin tahaks näha," märkis Kiisler.

Ta ei usu, et see oleks niivõrd hariduse-harituse probleem. "Kõik need tavad, mõistmine, kuidas sa üldse käitud ja loodusest lugu pead. See kõik kokku. Aga eks see keskkonnaharidus on suur osa. Lihtsalt see, mida sa väärtustad ja mis sinu jaoks on oluline. Kas see puhas loodus on sinu jaoks oluline või mis sulle tähtis on."

Eesti jääb paljudest riikidest maha just sorteerimise osas, olgugi et eestlastel on juba 12 aastat kohustus oma prügi sorteerida. Aastal 2020 peaksid eestlased oma olmejäätmetest juba pool ringlusesse suunama, aga protsendid on praegu oluliselt väiksemad.

"Üks on see taust, kust me tuleme. Kui me inimeste käitumist vaatame, siis Eestis on nii, et lapsed tulevad koolist ja õpetavad oma vanemaid, kuidas prügi sorteerida ja mitte vastupidi," kirjeldas Kiisler.

"Teine pool on ka see, et kõik need ärimudelid on vähehaaval üles ehitatud. Meil oli ju mõni aeg tagasi väga kõrge protsent, mis läks prügilatesse – muudkui rajasime prügilaid ja rääkisime europrügilatest, aga siis saadi aru, et see ei ole pikaajaline lahendus ja siis loodi väga suured põletusvõimsused, eelkõige Irus. Leidsime hea lahenduse – põletame kõik ära." Kiisler tõdes, et viimasega ka paljud inimesed end praegu õigustavad.

"Ütlevad, et mis sa siin jamad, lõpuks läheb kõik ahju. Aga kui me räägime sellest Euroopa liidu kohustusest, mis Eesti on endale võtnud aastaks 2020, siis see on just nimelt ringlussevõtmise kohta. Põletamist ei loeta ringluse sekka. Ringlus on ikkagi see, et me võtame selle materjali ja toodame temast uuesti midagi uut. See, mis meie jaoks on jääde, on kellegi jaoks tooraine."

Kiisler ütles, et Eestis on inimese jaoks prügi käitlemine ikka väga odav, aga käitumise muutumise suunamiseks ei peaks see nii olema.

"Kui me mõtleme kas või oma prügiarvete peale – alati tundub, et on kallis ja paha, aga tegelikult muu eluga võrreldes ei ole see prügi andmine ja äraviimine eriti kallimaks läinud. Kui me vaatame kõrvalt, et mis on veehind või muud kulud, siis prügi on suhteliselt odav. Ladestamine prügimägedel on odav ja põletamine on odav. Tegelikult me peaksime vähemalt ladestamisele keskkonnatasu tõstma. Kui ta praegu on 30 eurot/ tonn, siis ta võiks olla vähemalt 60 eurot/tonn."

Kui inimesed prügi sorteerivad, siis prügivedu ja ladustamine inimeste jaoks kallimaks ei lähe. "See segaolme ja põletusvõimalus endiselt säilib. See suunaks lihtsalt. Kui ettevõte vaatab, et tal on kõige odavam suunata prügimäele, siis ta seda teeb."

Kiisler märkis, et prügilasse viimine on isegi natuke kasvanud. "See on ettevõtjate jaoks muutunud muude võimalustega võrreldes liiga soodsaks." Aga ringlusse võtmiseks tuleb teha investeeringuid.

"Kui me tahame näiteks plasti ümber töödelda, siis me peame ta kuidagi helvesteks muutma. See nõuab suuri rahalisi investeeringuid. Hea on see, et meil on võimalus toetada selliseid investeeringuid. Ka eurorahadest ja teistest vahenditest, aga ettevõtja peab sinna ka ise raha juurde panema ja kokkuvõttes peab tal pärast see tegevus ära tasuma."