Toomas Sildam: Vabakond kirjutab parteidele valimiste-eelse spikri
Erakondade valimisprogrammid pole lukus ja uue valitsuse koalitsioonilepinguni on rohkem kui viis kuud. Poliitikud jõuavad kodanikuühiskonna ettepanekuid kaaluda, arvestada ja neile rahva mandaati küsida, kui nad seda vaid tahavad, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.
Lõppev nädal tõi sisepoliitika eeslavale kodanikuühiskonna ehk vabakonna. Tööandjate keskliidu manifestile ja ametiühingute soovidele lisandusid ka esimesed visandid Riigireformi Sihtasutuse võimalikest ettepanekutest, kuidas uuendada riigikorraldust. Kui erakonnad tahaksid, saaksid nad sellest kõigest olulist lisa oma valimisprogrammidesse.
Reformierakondlane Andrei Korobeinik heitis koduparteile ette, et see on muutunud energilisest oravast tubaseks ülekaaluliseks meriseaks, saanud sotsiaalpopulistlikuks jõuks, mis lubab igal võimalusel raha laiali jagada selmet pakkuda tulevikku vaatavaid ideid. Samasuguse etteheite võiksid teha veel mitmete parlamendierakondade siseopositsionäärid, kellele raha lubamise peibutavad loosungid tunduvad liiga kergekaalulised.
Tööandjate manifestile on mõnigi kolleeg ajakirjanik ette heitnud lihtsakoelisust. Ma ei tea. Üleskutse loobuda Eesti konserveerimisest ja ületada uute projektide kartus – mõeldes seejuures uuringuteta kõrvale lükatud tselluloositehasele Lõuna-Eestis – ei tähenda midagi lihtsat. Mitte karistada maksudega tööandjaid, kes panustavad oma töötajate tervisesse, leida tööturul rakendust Eesti eakatele, tõsta õpetajate palgad vähemalt pooleteisekordseks Eesti keskmise palgaga võrreldes või soov vähendada avaliku sektori teenuste hulka ja ametnikkonda – need on tegelikult pikemalt ettevaatavad teemad.
Ametiühingute valimiste-eelsed soovid on ehk rohkem päevapoliitilised. Palkade kasv 6 protsenti aastas, erakorraline pensionitõus, esimeste haigusepäevade hüvitamine, lisaraha õpetajatele ja politseinikele... Kui esimesena meenuvaid mõtteid lugeda.
Maikuu keskel 28 ettevõtja loodud Riigireformi Sihtasutus hakkab enda ettepanekuid tilgutama oktoobri keskel ja loodab, et üht-teist jõuab sealt erakondade valimisprogrammidesse. Näiteks on teada nende vägagi radikaalne ettepanek konsolideerida ministeeriumid ühtseks valitsusasutuseks, mis muudaks oluliselt täitevvõimu praegust olemust ja vähendaks tuntavalt ametnikkonda, või haldusreformi jätkamine mudelini "üks maakond = üks omavalitsus", mida toetab ka riigihalduse minister Janek Mäggi, või presidendile vaid ühe 7-aastase ametiaja jätmine, et anda talle suurem võimalus olla tõesti Eesti poliitika tasakaalustaja.
Riigireformi Sihtasutuse üks sisemisi mootoreid, vandeadvokaat Jüri Raidla tunnistas, et kui erakondade valimisprogrammides ei ole riigireformist ridagi, isegi mitte fragmentaarseid ideid, siis on see kurb seis. Tema nagu ka tööandjad ja ametiühingud tahaksid, et suured teemad saaksid valimisdebati osaks. Veel enam, kui poliitikud selle vabakonna kirjutatud spikri kas või osaliselt vastu võtaksid, siis saaksid nad vähemalt mõnedele ideedele ka rahva mandaadi.
Ja lisame siia kindlasti ka ettevõtja Indrek Neivelti ning Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaani Raul Eametsa toetatud idee ehitada Narva linna rahvusvaheline Paul Kerese nimeline IT-kolledž.
Riigireformijatest ettevõtjate algatuse järel lootis sotsioloog Juhan Kivirähk optimistlikult, et pärast nii tugevat avangut saab olema raske taandada eelseisvat valimiskampaaniat Reformi- ja Keskerakonna vahelisele vägikaikaveole, kas Yana Toom peaks või ei peaks olema Eesti Vabariigi kodanik. Paraku on paljugi läinud just vastupidiselt sotsioloog Kivirähki soovile, mida igapäevased ja sageli väiklased poliitnääklused ainult kinnitavad.
Aga... Meil on aega veel. Erakondade valimisprogrammid pole lukus. Ja uue valitsuse koalitsioonilepinguni on rohkem kui viis kuud. Poliitikud jõuavad, kui tahavad lugeda vabakonna spikrit.
Toimetaja: Laur Viirand