"See ahistajate number neli kuni kuus protsenti on sama, kui räägime katolikust kirikust, teistest kirikutest või ühiskonnast tervikuna. Põhjused, miks inimesest saab ahistaja, sealhulgas laste seksuaalne ahistaja, on kirikus samad, mis ühiskonnas tervikuna," ütles Ketola.

Saatejuhi küsimusele, kas preestrite tsölibaat tuleks ahistamisjuhtumite valguses ümber vaadata, vastas Ketola, et sellele ideele on nii tuliseid toetajaid kui ka vastaseid.

"Aga kui tsölibaat oleks ahistamise peamine põhjus, siis peaks ahistamisjuhtumeid olema palju rohkem kui need neli kuni kuus protsenti."

Ketola sõnul on ajas muutunud katoliku kiriku suhtumine ahistajatesse. Kui alul üritati neid juhtumeid varjata, siis nüüd tehakse pigem politseiga koostööd.

"Kui vaatame tagasi 1990-ndatele või veel varasemale ajale, siis paljud ahistajatest preestrid saadeti mõnda psühholoogilisse või psühhiaatrilisse instituuti meelt parandama. Sealsed inimesed arvasid, et suudavad ahistajad terveks ravida. Ahistajad olid mõnda aega seal ja pääsesid siis välja. Kirik saatis nad mõnda teise kogudusse, kus nende tausta ei teatud. Aga siis need juhtumid kordusid ehk sellest polnud kasu."

1990-ndatel ja varem oli Ketola sõnul ka tavaline, et piiskop, kes vastutas ahistajast preestri eest, püüdis kaitsta nii kiriku kui ka preestri reputatsiooni ja vaikis toimuvast. Samuti tehti seda sellepärast, et mitmete avalikuks tulnud ahistamisjuhtumite puhul tuli maksta ohvritele suuri kompensatsioone, mille tõttu Ameerikas nii mitmedki piiskopkonnad läksid pankrotti.

Alates 2001. aastast kohaldatakse katolikus kirikus karmimat reeglit, kus kõigist kirikuga seotud ahistamisjuhtumitest teavitati ka Vatikani.

"Seal analüüsiti raporteid ja paljud preestrid kõrvaldati töölt. Kui varem ei teavitatuid politseid, siis nüüd seda tehakse. Ja selle tulemusel on paljud preestrid mõistetud reaalselt ka vangi."

Rääkides viimaste paavstide suhtumisest ahistamisse, eriti laste seksuaalsesse ärakasutamisse, tõi Ketola välja samuti muutuse.

"Johannes Paulus II-l oli probleeme selle tõsiduse uskumisega. Näiteks ei kohtunud ta kunagi ühegi ohvriga. Ta arvas, et tegu on Ameerika ühiskonna spetsiifilise probleemiga. Et sealne ühiskond on lodev üldiselt. Benedictus XVI püüdis olukorda mõista ja parandada. Ta teadis palju enam, kui võis välja öelda. Kui Franciscus sai paavstiks, soovitasid mõned kardinalid tal ahistamise teemaga tõsiselt tegelema hakata. Ta lõigi komisjoni, aga selle töös tekkisid probleemid ja kaks komisjoni liiget, kes olid ohvritena seal, astusid tagasi. Sel aastal, tundub, on ta probleemi tõsidust mõistnud ja astunud tulemuslikumaid samme."

Ketola lisas, et ei Eestis ega Soomes ole katolikus kirikus ette tulnud laste seksuaalset ahistamist, mis on tema hinnangul seletatav ka kirikute väiksusega. Samas tunnistas ta, et Soome katolikus kirikus on läbi mõeldud, kuidas käituda ja millist abi osutada ohvritele, kui selline asi peaks juhtuma.