Kuidas paavsti küllakutsumine käib? Mitu korda on Eesti kutsunud? Või tuleb paavst ikkagi siis, kui ta ise tahab?

Paavsti küllakutsumine käib nii nagu ikka kutsutakse teiste riikide päid külla - president peab teda kutsuma. Me teame, et president Ilves tegi seda üsna oma esimese ametiaja alguses. Tegelikkuses me oleme alati mänginud selle mõttega, et see visiit võiks toimuda siis, kui me tähistame oma 100. juubelit. Selles mõttes võib öelda, et meie kutse on langenud viljakale pinnasele nii selle visiidi toimumise mõttes kui ka selle visiidi ajastuse mõttes.

Aga võib ka arvata, et üsna mitu kutset langesid kurtidele kõrvadele?

Ma nii ei ütleks. Ma ütleks, et see on olnud pikema perioodi töö, et see visiit toimuks, et see toimuks meile sobival ajal. See, et seda kutset on korratud, ei tähenda, et esimene kutse oleks langenud kuidagi päevakorrast ära.

Milline on paavsti visiidi tähtsus diplomaadi silme läbi? On see eelkõige vaimse ja kultuurilise tähtsusega või on Eestil sellega seoses mingi oma välispoliitiline agenda?

Eks ma arvan, see sõltub väga palju sellest, millist riiki paavst parajasti külastab. Kui me vaatame ajas tagasi, 1993. aastal toimunud Johannes Paulus II visiiti Eestisse, siis see visiit selgelt oli meie jaoks niisugune vabaduse keskne. Johannes Paulus paavstina ilmselgelt ka tegutses selle nimel, et Moskvast juhitud kommunistlik maailmakord ei saaks ahistada väiksemaid rahvaid. See kõik tollal ka Püha Tooli väga tugeval toetusel meie jaoks realiseerus.

Nüüd, kui oleme vaadanud paavst Franciscuse avaldusi, mida ta on juba teinud Leedus või ka Lätis, siis ka seekordne visiit on väga selgelt vabaduse keskne, indiviidi vabaduste keskne ja meile ilmselt mõeldud andma optimismi tulevikku vaatamiseks ja kindlasti toetama meie püüdlusi edaspidi.

Paavst Franciscus on oma juurtelt Itaalia ja Lõuna-Ameerika vahepeal. Kas meil on tegelikult mingi diplomaatiline mäng temaga mängida nii, nagu me lootsime Johannes Pauluse visiidilt seda vabaduse sõnumit? Või on see pigem selline ilus retoorika, mida me sealt kuulma saame, aga me seda kõike nagunii teame, maailm seda kõike nagunii juba teab?

Ma usun, et see on väga tugev poliitiline sõnum, et paavst Franciscus külastab Eestit, Lätit ja Leedut meie iseseisvuse 100. aastapäeval. Me teame, et mitte teps kõik riigid ei arva, et me sel aastal 100 aastat vanaks saime. Nii et kindlasti see vabaduse rõhutamise moment sisaldub ka selles faktis, et paavst Franciscus just sel aastal külastab.

Kui võimas on Vatikani diplomaatiline muskel võrreldes maailma suurvõimudega? Milles see veenmis- ja sisendusjõud seisneb? Vatikanil pole armeed, kaubandusbilanssi, vähemalt arvestatavat ühegi riigiga. Kust tuleb Vatikani diplomaatiline jõud, millest siin ka viimastel päevadel palju räägitud on?

Tegemist on ju ilmselgelt teistsuguse diplomaatilise jõuga kui tavaliselt riikidel käsutada on ja ka teistsuguste meetoditega. On selge, et Püha Tooli välisteenistus ei tegele ekspordi edendamise ega investeeringute meelitamise ega muude tavapäraste tegevustega, millega kõigi ülejäänud riikide välisteenistused tegelevad, mistõttu selgelt Püha Tooli välistegevus on väärtuspõhine selle sõna kõige puhtamas mõttes.

See selgelt annab ka Pühale Toolile hoopis teistsuguse rolli rahvsuvahelistes suhetes. Omades väga suurt välisteenistust ja olles väga heades suhetes kindlasti lõviosaga maailma riikidest, olles väärtuspõhine, siis selline olukord selgelt annab Pühale Toolile päris hea positsiooni olla vahendajaks erinevates konfliktides siin, seal või kolmandas kohas.

Kas Vatikan peamiselt kuulab või ka sekkub aktiivselt?

Selle vahendamisega on alati nii, et edukas vahendamine eeldab seda, et mõlemad pooled, keda oleks vaja vahendada, tahavad, et sa seda teed. Selles mõttes ilma kutsumata sekkumine mingisse konflikti kindlasti ei saa olla Püha Tooli välissuhtlusele omane.

Küll aga teame ju hilisajaloost päris ilmekaid näiteid, kus paavst Franciscuse isiklik sekkumine ja Püha Tooli diplomaatiline töö on toonud kaasa tulemusi. Vast kõige hilisem, mida siinkohal nimetada, võib olla Ameerika Ühendriikide ja Kuuba diplomaatiliste suhete taastamine, mis on selgelt toimetatud läbi Püha Tooli vahendustegevuse.

Me teame ka, et Colombia kodusõda, Colombia valitsust ja mässulisi Püha Tool oma diplomaatilise tegevusega vahendas. Selle eest sai Colombia president hiljem Nobeli preemia, kuigi arvati, et selle võiks saada paavst Franciscus. Paavst Franciscuse ajast ma tooksin need kaks näidet esile.

On ka vähemedukaid näiteid. Me teame, et Venezuela konflikti on püütud vahendada senimaani mitte just ülearu edukalt.