Vanem põlvkond ehk mäletab kultusfilmi "Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal". "Välisilm" rääkis aga Eesti ajakirjanike uskumatutest seiklustest Afganistanis ning peaosas on ERR-i ajakirjanik Astrid Kannel, kes käis Kabulis saatmas kaitseminister Jüri Luike.

On omapärane kogemus astuda Istanbuli lennujaamas tavalisele reisilennukile, et lennata Kabuli. Maanduda mitte just kõige sõbralikumate mägede vahel.

Ehkki sõjaväebaas, kuhu suunduti, asub vaid lühikese autosõidu kaugusel, viis eestlasi sinna sõjakopter Chinook.

Olukord Afganistanis on viimastel aegadel läinud pigem hullemaks. Ühelt poolt väidetakse, et Taliban on väsinud ja õhus on seega justkui tõsine rahuläbirääkimiste võimalus, teisalt, et sõda, mida enne peeti peamiselt lõunas, on nüüd jõudnud ka pealinna.

Neli aastat kestnud NATO missioon kannab nime "Kindel toetus" (Resolute Support) ja see ei osale lahinguoperatsioonides. Antakse nõu, õpetatakse ja pakutakse julgestusteenust. NATO-ga paralleelselt eksisteerib ka USA missioon, mis toetab Afganistani armeed - kui vaja, siis ka sõjaliselt.

Kohe esimese asjana toimus intervjuu NATO missiooni juhi asetäitja, britist kindralleitnandi Richard Cripwelliga. See jäi aga ootamatult pooleli.

Sakslasest pressiesindaja teatas, et kindralleitnant on väga häiritud ja intervjuud kasutada ei tohi. Et ära jäävad ka kõik teised kohtumised NATO esindajatega. Ajakirjanikelt võetakse sealsamas ära rinnakaardid, mis lubaks baasis vabalt ringi käia ning saadetakse oma konteinerisse koduaresti. Kedagi ei tohi intervjueerida, esialgu ka Eesti sõdureid mitte, ega pildistada ega filmida. Sama saatus tabas Päevalehe ajakirjanikku Mihkel Tamme, kes polnud jõudnud esitada ühtegi küsimust. Esimesest emotsioonist konteineris tegi Tamm ka selfie - koalitsiooni ajakirjanikud saatmas koalitsiooni kaitseministrit.

Õnneks oli Kannel operaatoriga enne intervjuud baasi siiski pisut filmimas käinud. Näiteks sai filmile teenust pakkuvaid kohalikke. Õmblusmasin tulistas sõduritele silte, millest mõni jutustab päris põneva loo. Üks mees rääkis, kuidas ta käib Kabulist iga päev baasi tööl, juba üheksa aastat, ning seda teavad vaid tema ema ja naine. Kõigile teistele räägib ta, et käib tööl mingis linna pangas. Mehe sõnul on Kabuli tänavapilti tekkinud enneolematul hulgal relvi.

Mis olid siis need küsimused, mis kindralleitnant Cripwelli välja vihastasid? Kas NATO missiooni võib pidada õnnestunuks, kui suur osa Afganistanist on Talibani käes, kuidas tullakse toime korruptsiooniga Afganistanis ning kohaliku armee väidetava tahtmatusega võidelda? Ja mida kujutab endast ameeriklaste paralleelne missioon? Kindralleitnanti pressiesindaja selgitas Eesti ajakirjanikele kehtestatud sanktsioone järgmiselt: et meil on siin küll täielik sõnavabadus, kuid oluline oleks ka asju ühtmoodi mõista.

Paari tunni pärast selgus, et baasis võib siiski ringi liikuda, kuid ainult koos saatma määratud ameeriklasest sõjaväelasega ja filmida ei tohi.

Kaitseminister Jüri Luige kohtumine Afganistani võimuesindajatega andis siiski võimaluse käia baasist väljas, üliturvatud rohelises tsoonis, kuhu satuti hiljem ka Eesti sõduritega lühikesele patrullringile.

ESTPLA 27 rühmaülem Allar Olesk rõhutas, et kui midagi peaks juhtuma patrulli ajal, siis tuleb jääda autosse, sealt mitte lahkuda ja kuulata kõige lähema nn Guardian Angeli juhiseid.

"Siin on olnud suuremad terrorirünnakud jaanuarikuus ja möödunud aasta maikuus, kui siis suures koguses lõhkeainet toodi veoautoga sisse. Peale selle on Kabuli siseringide turvalisust suurendatud. Mis neil on kombeks, on magnetiga lõhkeseadeldised auto külge panna, samuti teeäärsed IED-d. Põhiliselt ründavad nad nendega oma kaasmaalasi: ANA ja ANP ehk siis armee ja politsei patrulle. Samuti ründavad käsitulirelvadega patrulle ja kontrollpunkte," selgitas Eesti kontingendi ülem Arbo Probal.

Luik on vaimustuses Afganistani presidendist Ashraf Ghanist, intellektuaalist, keda võiks võrrelda Lennart Meriga ja kes on Talibaniga läbi viimas võib-olla isegi enneolematult lootusrikkaid kõnelusi. "Sellesse mehesse ma panustaks," ütles Luik. Küsimuseks jääb vaid, kui üksi või toetatud Ghani oma ettevõtmistes on.

Visiidi viimasel õhtul sööb Luik õhtust NATO kõrgeima tsiviilesindaja Cornelius Zimmermanniga. Pärast seda selgus, et Zimmermannile saab siiski paar küsimust esitada.

"Taliban ei tule läbirääkimiste laua taha vabatahtlikult. Seega peame säilitama sõjalise surve. Aga ma arvan, et me peame tunnustama ka poliitilisi pingutusi rahukõnelusteks. Ja ma näen siin kolme märgilise tähtsusega sündmust Afganistanis selle aasta esimesest poolest. Esimene on president Ghani pakkumine Talibanile tingimusteta läbirääkimisteks. Teiseks relvarahu. Mässulised kallistasid Afganistani julgeolekujõudude sõdureid, nad palvetasid koos, nad kõik on afgaanid, nad kõik on moslemid. Ja kolmas element on rahuliikumise esilekerkimine," rääkis Zimmermann.

Kui kaamera juba kinni, uuris Kannel Zimmermannilt, miks ajakirjanikud koduaresti pandi ja talutati baasis ringi nagu vange. Selget vastust ei tulnudki.