Arenenud demokraatlikus ühiskonnas tähendab satiir võimet oskuslikult pilgata isiku või ühiskonna puudusi ja nõrkusi. Sealhulgas ka iseennast. Infoküllases maailmas on ajakirjandus viimase 20 aasta jooksul muutunud äärmuslikult uudistekeskseks. Uudises aga ei tohi ajakirjanik olla nähtav ega väljendada enda seisukohta. See on omakorda kaotanud ära ajakirjaniku isikupära ja oskuse vajadusel satiiriga oma loomingut mitmekesistada.

Sellest, et meie telemaaastikul on pikka aega olnud regulaarse satiiri põud, on andnud tunnistust ka ETV aastavahetusprogrammides olnud satiirilised klipid, mis vast eranditult igal aastal tekitavad teravat vastukaja. Televaatajate tugevad tunded ja pahameel nende ebatavaliste pilkavate vormide vastu on märk sellest, et ühiskond on unustanud, mida tähendab päevakajaline satiir. Ehk see, kui keegi julgebki naljatada ebakohtade ja puuduste üle, iseenda üle.

Ootasin huviga Kanal 2 päevakajalist satiirisaadet "Su nädal kõlab tuttavalt", mille pilootosa oli eetris juba kevadel, kuid mida regulaarselt saab sellest sügisest vaadata neljapäeviti.

Tervikuna on Kanal 2 ja saate tegijad tabanud ära, et Eesti telemaastikul on puudu päevakajalisest satiirist. Tegu on nõudliku žanriga, mis eeldab tegijatelt korraga laia silmaringi ja ebatavaliselt suurt huvi pideva meediavälja jälgimise vastu, kuid ka teravat sõnaseadmisoskust, oskust intelligentselt pilgata.

Kuid ainult hästi ette kirjutatud tekstist ei piisa. Vaja on ka oskuslikku ja veenvat ettekandmist. Näitlejad, kes matkivad ajakirjanikke, on lõpuks ikka näitlejad ja muutuvad iseenda paroodiaks. Sestap on sellisesse päevakajalisse satiirisaatesse vaja hoopis terava keelega näitlejameisterlikku ajakirjanikku. Seda paraku pole. Pole Kanal 2-s, pole ETV-s ega mujalgi. Miks?

Kui siiski hästi otsida, leiab Eesti meediaväljalt ka satiiri, ehkki pisikeses koguses. Olgu siinkohal ära toodud raadio Kukus olevad Rohke Debelaki libauudised, Postimehe Juurikas, Eesti Ekspressi Kranaat. Viimast kipuvad inimesed mõnikord tõepähe võtma, mis jällegi on märk sellest, et intelligentne satiir on olnud liiga kaua alaesindatud ning inimesed enam ei tea, kuidas sellist tekstiliiki vastu võtta.

Aga tuleme tagasi telesatiiri ja satiirivõimeliste ajakirjanike juurde. Selleks, et teha arukat, torkavat ning oma eesmärki täitvat satiiri, on vaja ennekõike intelligentset ja isikupärast ajakirjanikku. Jõuame ikka ja jälle tagasi selle juurde, et ennekõike on vaja ajakirjanikku. Mitte koomikut, poliitikut, näitlejat või kojanarri. Ajakirjanikud võiksid oluliselt julgemalt tulla esile sellega, kuidas nad inimestena maailma näevad. Ja kui uudisajakirjanduses pole kohta selle väljendamiseks, siis intelligentses meelelahutusajakirjanduses, näiteks päevakajalises satiiris on sellele ruumi küll.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected] Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.