Lähedaste jahmatus: kohus määras tüdrukutirtsu ta varem hüljanud alkohoolikust emale

Kahes järjestikuses kooselus oma lapsed maha jätnud alkohoolikust ja psüühikahäiretega ema käib nüüd kohut, et saada noorema lapse ainuhooldusõigust. Esimene kohtuaste andis ühe omavalitsuse lastekaitse toel õiguse emale, sest lapse isa istub vangis. Tüdrukutirtsu kasvatavad vanavanemad pelgavad last ohtlikuks hinnatud emale üle anda, kartes, et too viib mõnel raskemal hetkel ellu oma sundmõtte laps ära tappa.
Ines* on kahtlemata kaunitar, ehkki mõne maitse jaoks vulgaarseks tuunitud. Verinoor, pikad, mustaks värvitud juuksed langemas seljale. Ripsmepikendused, ülemisel laul veiklev kivike silmade kaunistuseks, mustjaks võõbatud paksud kulmud, nagu trend ette näeb. "Tõeline kaunitar!" õhkab üks ja "Nii ilus oled pildil, et armu ära kohe," kiidab teine Inese profiilipildi all Facebookis.
Ines on 25-aastane, hea välimus ja teiste heakskiit on talle väga olulised, see paistab ta Facebooki kontolt selgelt välja. Ta tänab iga komplimendi tegijat eraldi ja ülevoolavalt. Inese tumedam pool aga sotsiaalmeediast välja ei paista.
Kaks hüljatud last, alkoholism ja seksorgiad... ja uus rasedus
Vaatamata noorele eale ootab Ines juba oma kolmandat last. Seejuures pole ta oma eelmise kahe lapse vastu erilist huvi tundnud ega nende eest hoolitsenud. Õnneks olid lastel isad, kes nende vastu huvi tundsid ja neid kasvatasid, kui ema elumerelainetesse ära kadus ja lapsed sisuliselt hülgas.
Inese noorem laps Marta* on nelja-aastane. Kui Marta oli kahekuune, jättis ema ta terveks ööks oma 13-aastase õe hoida, ise kadus pidutsema. Koju saabus vastu hommikut, telefon ja võtmed kadunud, ise silmini täis ja räsitud välimusega. Naabrinaine lasi ta sisse.
Naabrid ei näinud kordagi Inest Martaga õues kärutamas. Kui Marta oli pooleaastane, sattus ta haiglasse - lapsel olid kakased mähkmed pool päeva vahetamata, sellest tekkis tõsine põletik, lisaks haavandid. Esimese kahe eluaasta jooksul sattus Marta viiel korral eri põhjustel haiglasse, enamasti põhjusel, et ema ei hooldanud teda, ehkki oli lapsega kodune. Uuringute alusel pidi laps edaspidi jälgimisele jääma, ema pidi selleks pool aastat hiljem uue arstiaja panema, ent jättis selle tegemata.
Nuttev laps ajas Inese hulluks. Täpselt samamoodi, nagu varem Erikuga*, Marta vanema vennaga. 17-aastaselt emaks saanud Inest ei huvitanud lastekantseldamine mitte üks raas ning titekisa tekitas temas hüsteeriahooge. Ema karjus pidevalt lapse peale, jättis ta hooletusse.
Esimesed psühhiaatrilised episoodid leidsidki aset siis, kui Erik, kes tänaseks on juba 8-aastane poiss ja käib koolis, oli alles aastane. Ines veetis psühhiaatriahaiglas ravil kolm nädalat, diagnoosiks ärevushäire ja depressioon.
Ines leidis oma väljundi rajus pidutsemises. Algas meeletu periood, mil värske ema jõi ja pidas oma seltskonnaga joomingute käigus rajusid seksorgiaid. Oma päevikus kirjeldas Ines üha ja üha, kuidas ta ootab juba järgmist pidu. Seda, et tal on kodus kaheaastane laps, ühestki sissekandest ei ilmne. Lõpuks jalutaski Ines kodunt minema, et olla vaba, jättes poja tolle isa Ervini* kantseldada.
Siis aga tutvus Ines Meelisega*, oma uue mehega. Nad olid kolleegid, nii et armastus süttis tööpostil. Noored abiellusid, aasta hiljem sündis Marta. Meelisele rääkis Ines, et tal on poja isaga kokkulepe: tema maksab raha, mees kasvatab. Tegelikkuses tõi ta paar kuud hiljem ka Eriku Meelise ühetoalisse korterisse elama, väites, et pojal on isa juures halb.
Ka Marta sünd ja sellega kaasnenud titekisa ajas Inese hulluks. Mitmel korral helistas ta ahastuses Meelisele töö juurde, et too kohe koju tuleks, muidu tapab ta need kisavad lapsed lihtsalt ära. Meelis jooksiski. Ja sai aru, et lastel ei ole Inesega kodus turvaline olla. Lõpuks viis ta lapsed oma vanemate juurde elama.
Ines pani oma sundmõtted ka päevikusse kirja. Et tapab lapsed ära, nii närvidele käivad. Ka Meelisele läks ta korduvalt kätega kallale. Kaheaastane Marta võttis emast eeskuju - vanaema-vanaisa juures hakkas ta plastiliini voolides ka oma plastnoakesega vehkima, et tapab ära, nii nagu emme issile ütleb.
Jätkusid ka joomahood. Korduvalt oli vaja end pildituks joonud Inesele kutsuda kiirabi.
Meelis sai Inese nõusse, et vaja on ravile minna. Taas viibis Ines psühhiaatriahaiglas. Endiselt diagnoosiks depressiooniga ärevus, samuti isiksusehäired, mis löövad välja just siis, kui Ines peab lastega tegelema.
Psühholoog soovitas Inesele keskkonnavahetust. Meelis võttis asja tõsiselt, otsustas koos naise ja kahe lapsega Hispaaniasse kolida. Ravi pidi võõrsil jätkuma: psühhiaater kirjutas kuuks ajaks ravimid välja, kord kuus pidi naine käima end Eestis arstile ette näitamas. Ines oli Hispaaniasse kolimist oodates elevuses. Kaks aastat tagasi sügise hakul see teoks saigi.
Tegelikkuses pidas Ines Hispaanias vastu vaid kaks kuud. Ta sõitis 27. oktoobril Eestisse, öeldes mehele, et sõidab arsti vastuvõtule. Tegelikkuses aga oli ta oma sõiduaja sõbrannade järgi paika pannud, mil nood temaga jooma saavad minna. Eestis algaski joomatuur. Ehkki Inesel oli ka tagasisõidupilet, ta seda ei kasutanud. See oli viimane kord, kui Ines oma tütart nägi. Nüüdseks on see nii juba kaks aastat olnud.
Meelis jäi Hispaanisse elama koos tütre Marta ja tolle poolvenna Erikuga. Meelise vanemad ja õde kolisid seepeale samuti Hispaaniasse, et teda lastekasvatusel abistada ja mees saaks tööl käia. Marta oli selleks ajaks 2,5-aastane, Erik 6,5-aastane.
Pool aastat hiljem Ines ja Meelis lahutasid ning Ines tegi notariaalse volikirja, millega andis Meelisele õiguse lapsega Hispaanias elada ja üle kogu maailma ringi reisida. Meelis pidi aga talle ka edaspidi prii ülalpidamise võimaldama, mis tähendas korteriüüri ja elamiskulude tasumist Eestis. Sellega oli Ines käed Martast puhtaks pesnud ja endale muretu äraelamise kindlustanud, et keskenduda taas peopanemisele, mida Hispaanias elamine pärssis.
Kuna Ines kadus nagu vits vette, võttis Meelis ühendust Eriku isa Erviniga, et too oma lapsele järele tuleks. Ervin sõitiski Hispaaniasse, oma lapsele järele. Erik elab siiani oma isaga, emaga kohtub ta kord-kaks kuus. Paraku peab poiss ka psühholoogide-psühhiaatrite vahet käima, kuna kannatab käitumisprobleemide all. Põhjuseid ei pea kaugelt otsima - neid probleeme seostatakse ema puuduliku ja heitliku rolliga tema elus.
Isa kukub vangi, ema asub tegutsema
Kõik ilmselt jätkunukski nii - Meelis kasvatab Hispaanias Martat, Ines pidutseb Eestis, kui korraga 2017. aasta naistepäeval Eestisse tulles Meelis vahistati, põhjuseks suures koguses narkootikumide müük. Selgus, et Meelis elatas oma perekonda peamiselt marihuaana müügist, väiksemas koguses konfiskeeris politsei ka hašišit ja kokaiini. Kohus mõistis ta kaheksaks aastaks vangi.
Kolmeaastaseks saanud Marta jäi oma vanavanemate ja tädiga Hispaaniasse. Oma ema ta ta aga enam ei mäleta: ema pilti vaadates on ta küsinud, kes see tädi on ja kas selle tädi pärast issi jättiski ta maha.
Inesele on aga jätkuvalt oluline oma materiaalne heaolu. Kui Meelis kinni kukkus, sattus ohtu ka tema heal järjel elu. Tõenäoliselt võis see olla ajendiks, miks Ines korraga otsustas oma tütart kohtu abil tagasi nõudma asuda. Seda tegi ta mitmel rindel. Esmalt andis Ines avalduse sisse Eesti kohtusse, et lõpetada Meelise hooldusõigus Marta üle, nii et see läheks täielikult emale üle, koos esialgse õiguskaitse taotlusega, et kes iganes Martat kasvatab, annaks lapse viivitamatult emale üle.
Lapse isa esitas vastuavalduse, taotlusega lõpetada või piirata Inese õigust last hooldada ning määrata Marta eestkostjaks tema tädi, Meelise õde, kes teda tegelikult viimased poolteist aastat, mil Meelis vangis on viibinud, kasvatanud on.
Kohus rahuldas aga Inese esialgse õiguskaitse taotluse, mis tähendas, et Marta vanavanemad ja tädi pidanuks lapse viivitamatult emale üle andma.
Kuna laps aga viibis Hispaanias, andis ema avalduse sisse ka Hispaania kohtusse, et laps talle viivitamatult esialgse õiguskaitse määruse alusel Eestisse tagastataks. Nii libedalt seal aga ei läinud, sest Eestis väljastatud määrus läks vastuollu Hispaania kohtu otsusega, mis ütleb, et enne ei tohi last emale üle anda, kui asjas on tehtud lõplik lahend, mis annaks vastuse, ega ema lapsele ohtlik ole. Seda täna veel pole.
Kohtuveskid jahvatavad teadupoolest aeglaselt. Sugulased ja Inese endised sõbrannad andsid tunnistusi, et Inese näol on tegemist manipuleeriva ja süüdimatult valeliku inimesega, kes valetab oma tahtmise saamiseks maad ja ilmad kokku. Ines väitiski oma avalduses, et Meelis on teda korduvalt peksnud, kuid kohus tuvstas, et naine on esitanud oma eksmehe kohta valeväiteid. Kohtuekspertiis ei tuvastanud Meelisel kalduvust vägivaldsusele. Muu hulgas said tõenditeks needsamad Facebooki postitatud värsked profiilipildid enesekindlast kaunitarist, kel polnud näos ühtki sinikat ega kannatanud ilmet, mida Ines väitis endal just sel ajal olevat.
Põhja-Tallinna lastekaitse: emale peab andma võimaluse
Tänavu 1. oktoobril saabus Harju maakohtu lahend. Kohtunik, kes on ise reastanud kohtumääruses kõik asjaolud, millest nähtub, et Ines pole käitunud vastutustundlikult, on hüljanud oma lapsed ja eelistanud lastekasvatamisele lodevat elustiili ning alkoholi, otsustas lõpuks ikkagi anda õiguse lapsekasvatamiseks emale ning peatada isa vanglas viibimise ajaks tema hooldusõiguse. Sellega lükati tagasi ka isa taotlus määrata Marta eestkostjaks tema õde.
Seda kõike vaatamata sellele, et väikesele Martale määratud advokaat Veiko Parts pidas ema tema psüühiliste häirete ja elukommete tõttu lapsele ohtlikuks ning säärast otsust lapse huve kahjustavaks.
"Jah, pean küll ohtlikuks. Ei ole lapse huvides võimaldada emal teostada lapse üle hooldusõigust. Lootsin, et kohus võtab arvesse kõiki esitatud asjaolusid ja tõendeid ja hindab neid igakülgselt objektiivselt ja täielikult, kuid minu hinnangul seda pole tehtud," kommenteeris Parts ERR-ile.
Marta isa Meelise advokaat Ene Mõtte näeb otsuse taga meie seadusandluse nõrkust.
"Kui ema justkui ei ole midagi kahjulikku lapsele teinud, seni kasvatame seda ema ja leiame, et kõik on korras. Nagu ka naistevägivallaga: kuni mees pole nii hullusti kätt tõstnud, et naine ei jõua traumapunkti roomata, seni ei tehta mehe suhtes midagi," toob Mõtte paralleeli.
Ines ei ole ka oma lapsi sandistanud, aga tema närviprobleemid on iga kord just siis välja löönud, kui ta on pidanud lastega tegelema.
"Kohus peaks aru saama ennetuse vajadusest: ei pea ema oma last enne vigaseks peksma. Täna me ei tea, mis juhtub siis, kui ta lapse kätte saab," ütleb Mõtte.
Tema hinnangul peaks kohus esmalt veenduma, et ema suudab hakkama saada ka ilma alkoholita ning toime tulla lapsekasvatamisega. Varasem kogemus seda veendumust ei kinnita.
Juhtumiga tegelnud Põhja-Tallinna lastekaitseametnikud leidsidki, et emale tuleb anda võimalus, sest lapse huvides on kasvada oma emaga. Kuivõrd laps oma ema enam ei mäleta ning on väljendanud hirmu emaga kokkusaamise ees, panid lastekaitseametnikud ette, et last tuleb hakata tasapisi emaga harjutama. Neid ei häirinud asjaolud, et ema pole kordagi lapse käekäigu vastu huvi tundnud ega üritanud temaga ei telefonitsi ega Skype'i teel ühendust võtta, samuti pole ema Marta sünnipäevadest välja teinud. Nad põhjendasid oma otsust sellega, et emal on olemas stabiilne sissetulek ja puhas kahetoaline korter, kus elada ning lapse jaoks on voodigi teises toas olemas.
Seejuures kujundas Põhja-Tallinna seisukoha lastekaitsespetsialist Eleri Rattasepp, kes veel pool aastat tagasi üllitas Eesti Päevalehes artikli pealkirjaga "Uimastisõltlastest vanematega peredes on õigused ka lastel, mitte ainult emadel".
Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Mart-Peeter Erss ütles ERR-ile, et tulenevalt seadusest ja ametieetikast ei ole neil võimalik kommenteerida oma klientide eraelu puudutavaid üksikasju kolmandatele isikutele, sh meediale, küll aga selgitas ta, millest nad niisugustel juhtudel lähtuvad, viidates seadusele ja kohtupraktikale.
"Kui lapsel on kaks vanemat ja üks mingil põhjusel ei ole võimeline oma hooldusõigust lapse suhtes teostama, kasvatab last teine hooldusõiguslik vanem. Isikuhooldusõigus hõlmab õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab. Lapse kellegi kolmanda eestkostele andmiseks tuleb piirata vanema hooldusõigust," viitab Erss sellele, et kui Marta eestkostjaks määrataks tema tädi, eeldaks see ema hooldusõiguse piiramist.
"Alaealise lapse vanemast eraldamine on äärmuslik meede, milleks peavad olema väga tugevad põhjendused. Kohalik omavalitsus peab toimetulekuraskustes lapsevanemaid igati toetama ja erinevaid tugiteenuseid pakkuma, et laps saaks kasvada oma vanema juures. Alles seejärel, kui kõik rakendatud meetmed pole tulemusi andnud ja on selgunud, et lapsevanem ei suuda oma lapse eest piisavalt hoolt kanda ja talle turvalist elukeskkonda pakkuda, on võimalik esitada hooldusõiguse äravõtmise avaldus kohtule," põhjendas Erss toetust emale.
Kohus leidis, et kirjeldused, millesse kuuluvad Inese pidutsemised ja märtasemishood koos sundmõtetega laste tapmisest, on möödanik ning nüüd pruugib ema käituda teisiti, kui talle võimalus antaks. Igaks juhuks määras kohtuniks emale n-ö aastase katseaja, mille jooksul ta peab olema valmis lastekaitseametnike visiitideks.
Asjaolu, et ema on pidevalt vahetanud töökohti ja elukohti, kohut ei morjendanud. Kohtunik leidis, et inimesel ongi õigus neid vahetada, mistap jättis kohus uurimata, mis põhjustel ema juba mitmendat korda poole aasta jooksul töökohta on vahetanud ega pööranud tähelepanu varasemate üürileandjate tunnistustele, et nad on Inesele öelnud korteri üles lõputute pidude ja üürivõlgade pärast, misjärel naisest jäid maha läbustatud elupinnad tühja alkoholitaara ja kasutatud kondoomidega.
Samuti jättis kohus tähelepanuta, et Ines on taas rase, nüüd juba kolmandast elukaaslasest, kuid joomine jätkub. Alkoholile lisaks tarvitab Ines nüüd ka narkootikume ega näe selles ise probleemi. "Hetkel ei ole tegemist mitte lapsega, vaid kuradi lootekotiga," kirjutas Ines oma sõbrannale, kes manitses teda raseduse ajal mitte jooma. Üksnes Martat oodates püsis ta kaine, sest "plika isa ei lubanud seda teha," nagu ta sõbrannale kurtis. Aga ka Erikut oodates ei lasknud ta rasedusel pidutsemist segada.
Aga nagu kohtunik Raivo Einula oma seisukohas väljendas: "Kuna Meelis ja Ines ei ole enam abielus, siis ei ole Inese rasedus Meelisele oluline teave. Samuti on kõik raseduse üksikasjadega seonduv Inese isiklik asi, mis ei kuulu arutamisele käesolevas menetlusele."
Kuna Ines on nüüdseks Kose valda sisse kirjutatud, tegeles väikese Marta juhtumiga edasi Kose vallavalitsuse lastekaitseametnik. Nii nagu Marta advokaat, leidis ka tema, et Ines ei sobi last kasvatama, sest seni pole ta mingeid emalikke tundeid üles näidanud ja kahe lapse hülgamine väljendab juba mustrit.
"Mul pole alust väita, et lapse ema on lapsele ohtlik, küll aga tema käitumine ei ole olnud laste huvides. Samuti ei saa õigustada lapse isa eelnevat eluviisi," selgitas Kose lastekaitsespetsialist Kaidi Mürk ERR-ile. "Tuginesin sellele, et lapse vanavanemad on seni taganud lapsele stabiilse elukorralduse. Paraku on nende hoolduse pakkumine kohtuotsuste tõttu piiratud. Praegu ei ole see veel sedavõrd oluline, kuid ühel hetkel on lapse jaoks oluline kooliks valmistumine. Samuti vajab laps sotsiaalset arengut, mis tähendab, et laps peab saama suhelda eakaaslastega ning avardada oma silmaringi muu ümbritseva keskkonna kaudu. Kui lapse ema ja/või isa ei saa-taha-oska lapse üle hooldusõigust teostada, siis tuleb otsida lapse heaolu tagamiseks olulisi isikuid perekonnast või lähedaste seast," teatas Mürk kirjalikus kommentaaris.
Ehkki ERR-is palju kajastust leidnud väikese Martini juhtumist võeti ametkondade kinnitusel kaasa õppetund, et juhul, kui erinevate omavalitsuste lastekaitseametnikud jäävad eri seisukohtadele, tuleks kaasata sotsiaalkindlustusamet (SKA), on Põhja-Tallinn öelnud kohtus, et ei näe selleks põhjust.
Kose lastekaitsespetsialist Kaidi Mürk ei osanud öelda, mida peaks tegema olukorras, kus erinevad omavalitsused jäävad eri seisukohtadele.
"KOV lastekaitsespetsialist peaks ära kuulama kõik osapooled ja kindlasti ei saa kumbagi vanemat teisele eelistada. Lähtuma peab lapse huvidest. Loodan, et kohus vaatab asja uuesti läbi ja niikaua on selle väikse lapse eest hoolitsetud," avaldas ta lootust.
Sotsiaalkindlustusamet haaras sel kevadel alul ise juhtumis initsiatiivi, kui see nendeni rahvusvahelise lastekaitsejuhtumina jõudes. Amet kutsus osapooled ümarlauale, ent pärast esmast initsiatiivikust nende aktiivsus kadus.
"Informatsioon, mis meie majja aasta alguses jõudis, oli väga vastuoluline ja ebaselge. Et selgust saada ja lapse olukorda ja tema abivajadust hinnata, oli vaja kiiresti reageerida. Jah, tookord, aasta alguses, kutsusime meie kokku kohtumise erinevate osapooltega. Kohtumine ka toimus," meenutas juhtumiga tegelnud SKA lastekaitseosakonna peaspetsialist Katrin Malm.
"Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakond sekkub juhtumitesse, kui kohalik omavalitsus seda taotleb või palub. Keeruliste juhtumite puhul on meie sõnum kohalikele omavalitsustele alati see, et nad pöörduksid meie poole ja kaasaksid meid erapooletu osapoolena, et üheskoos leida lapse huvidest lähtuvalt parimad võimalused ja lahendused. Kuna aga juhtumiga tegelev omavalitsus andis märku, et olukord on neil kontrolli all ja meiepoolset vahendamist nad ei soovi, ei ole võimalik ka meil oma pädevust sellisel määral ületada, et tegutseda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga paralleelselt ja/või vastassuunas," põhjendas Malm SKA taandumist.
Malm lisas, et ka kohus ei pidanud vajalikuks sotsiaalkindlustusametit selles juhtumis tunnistajana või muul viisil kaasata, mistõttu ei saagi nende roll olla ülemäära aktiivne.
"Meie lastekaitse on olnud kontaktis ka lapse advokaadiga ja ka tema ei näinud vajadust SKA rolli suurendada või meie ametnikku kaasata," lisas Malm, ehkki Marta advokaat spetsiifiliselt rõhutas ERR-ile, et ta taotles SKA kaasamist protsessi, kuid Põhja-Tallinna LOV ja kohus ei pidanud seda vajalikuks.
Kose lastekaitsespetsialist Kaidi Mürk lisas aga hiljem, et olles Katrin Malmiga SKA-st selle teema ERR-i huvi valguses uuesti üle rääkinud, on nad nüüd ühel meelel, et see juhtum tuleb uuesti läbi vaadata ning hinnata.
"SKA saab tänase-homse päeva jooksul (kolmapäeval-neljapäeval - toim.) kaasatud, nii me kokku leppisime," kinnitas Mürk ERR-ile.
Meelise advokaat Ene Mõtte pelgab, et kui Ines lapse kätte saab, kaob ta ametkondade radarilt.
"See laps jääb täiesti kaitseta, sest ema vahetab elukohti, jätab arved maksmata, keegi ei saagi kunagi teada, kus ta elab ja on selle lapsega. Kui ühel hetkel leitaksegi, et ongi midagi väga valesti selle lapsega, siis ilmselgelt võetakse see laps lihtsalt ära ja pannakse lastekodusse. Sinna on lihtsam anda, kui et sugulased teda kasvataksid," ütleb Mõtte.
"Ka kohtunik oli enne kindlal veendumusel, et ema käitub valesti ja talle ei tohiks hooldusõigust anda, aga pärast seda, kui jõustus esialgse õiguskaitse määrus ning Tallinna ringkonnakohtust tuli otsus, et asi tuleb lahendada Eesti, mitte Hispaania kohtus, kus laps viimased aastad elanud on, siis nägin, et muutus ka maakohtu kohtuniku seisukoht," ei jõua Mõtte ära imestada. "Mis toimub meie riigis?"
Riigikohtuni välja
Harju maakohtu otsus on ringkonnakohtusse edasi kaevatud. Seda tegid nii väikese Marta kui ka Meelise advokaat. Nad kardavad Marta elu ja tervise pärast, sest neil puudub alus uskuda, et Ines on end parandanud. Siiani pole ta kordagi isegi seda tunnistanud, et joob ja pidutseb ega avaldanud kordagi kahetsust, et oma lapsed hülgab. Tema haigus pole väljaravitav, küll aga ravimitega kontrollitav. Kuid Ines ei taha ka ravimeid võtta, sest need teevad loiuks ning ta ise arvab, et on terve ega vajagi ravi.
Marta advokaat Veiko Parts tunnistab, et esimese astme kohtuotsus oli jahmatav ja lubab, et lapse tuleviku eest võideldakse vajadusel kindlasti riigikohtuni välja.
Seni aga kasvab Marta turvaliselt oma tädi ja vanavanemate hoole all. Varasemalt kergesti ärrituvast lapsest on saanud rõõmsameelne tüdrukutirts, kinnitab Marta vanaema.
*Kõik nimed on artiklis laste kaitseks muudetud - toim.
Toimetaja: Merilin Pärli