Aasta aega väikese Martini (nimi muudetud - toim.) eestkosteõiguse eest võidelnud lapse tädi pere võis kolmapäeval viimaks kergendatult hingata - Harju maakohtu kohtunik Geete Lahi määras perekonna püsivalt lapse eestkostjaks kuni poisi täisealiseks saamiseni, vaatamata Mustamäe linnaosa lastekaitsetöötajate pikaajalisele ja järjepidevale vastuseisule vanemliku hoolitsuseta laps oma sugulaste kasvatada anda, nagu ERR varem kajastanud on.

Tädi pere ongi lapsele lähim perering - oma tädi ja tädimehe ning nende väikelaste juures oli väike Martin varem korduvalt hoiul olnud, kui narkomaanist ema oma eluga taas ummikus oli. Teda võeti tädi peres kui oma last.

Lapse tädi Marion ei varjagi oma rõõmu eestkosteõiguse üle ja ütleb uhkusega: "Ta ütleb mu mehele papa, ja mind kutsub emaks!"

Rõõmu kohtuvõidu ja lapse eestkosteõiguse saamise üle tumestab aga üks detail, mis perekonda külma dušina tabas - selgus, et samal päeval, tänavu 6. juulil, kui tädi pere esitas kohtule taotluse väikese Martini eestkosteõiguse saamiseks koos esialgse õiguskaitse kohaldamisega (st et pisipoiss võiks kuni kohtuotsuseni turvakodu asemel oma tädi peres kasvada), andis Mustamäe linnaosavalitsus kui lapse selleaegne ajutine eestkostja perekonna teadmata, nende selja taga kohtule nõusoleku väikese Martini lapsendamiseks.

Pere teadis vaid, et linnaosa on lapsele leidnud hoolduspere, kuhu linn last saata soovis. See, et salapärase hooldusperega, keda lapsele oli paaril korral tutvustatud, olid algusest peale lapsendamisplaanid, pere kahtlustas, kuid ei teadnud. Ei linn ega ka sotsiaalkindlustusamet, kes lapsendamistega tegeleb, perele sellest ei rääkinud, ehkki kohtusid Martini tädi perega korduvalt.

Poisi saatuse - kas minna elama oma tädi perre või võhivõõraste juurde lapsendamiseks - otsustasid niisiis loetud tunnid ja puhas juhus, et kohus võttis perekonna taotluse menetlusse kõigest kolm tundi pärast selle esitamist ning määras koheselt ajutise eestkosteõiguse perekonnale. Seda poleks pruukinud teha, eestkosteõigus võinuks kuni lõpliku kohtuotuseni, mis eile langetati, jääda ka Mustamäe linnaosale. Sel juhul polnuks eilsest otsusest lapse tädi perre määrata enam mingit kasu olnud, sest lapsendamistoimingud oleksid juba töös olnud.

Et aga läks just niipidi, ei saanud Mustamäe enam nõusolekut lapsendamiseks anda, kuna nad polnud enam lapse ajutised eestkostjad. See õigus läks ajutise eestkosteõigusega tädi perele.

Seda, et linn üldse lapsendamisprotsessiga omal käel algust on teinud, sai perekond teada lapsendamiskohtunikult, kes võttis augustis pere juristiga ühendust, et küsida, kas poisi tädi on nõus Martini lapsedamisega võõrasse perre. Seda nõusolekut tädi pere mõistagi ei andnud.

Oleks aga perekond andnud taotluse eestkosteõiguse määramiseks kohtusse päev hiljem või poleks kohus nende avaldust samal päeval vastu võtnud ja jätnud ajutise eestkoste perele määramata, oleks väike Martin läinud lapsendamisele. Seega otsustati ta saatus üle noatera.

Lapse tädi peab seda saatuse sõrmeks, teisiti ei oska ta nii nappi asjade kulgu nimetada. Ja ei suuda samas uskuda, kui lähedal oli vastupidine lahendus.

Martini perekonda esindav jurist Katrin Kiisk kommenteeris ERR-ile, et asjade selline napp käik on kõhedusttekitav, sest lapsendamisprotsess käib sellises faasis juba kiirelt.

"Lapsedamine käib Eestis hetkega," ütleb Kiisk, kes on selliste protsessidega oma töös palju kokku puutunud. "Kui eestkostja on nõusoleku andnud, siis kohus võib teha pöördumatu lapsendamismääruse sageli ühe kuni kolme päevaga."

See tähendab seda, et lapsendamismäärus on lõplik ja tagasipööramatu. Kui kohus oleks jõudnud oma lapsendamisotsuse enne tädi perekonnale ajutise eestkosteõiguse määramist ära teha, jäänuks tädi pere väikesest Martinist ilma. Võõrasse perre lapsendamise korral poleks nad pruukinud oma õepoega enam nähagi, sest lapsendamise korral soovitakse, et laps võimalikult kiiresti oma uue pere ja elukorraldusega kohaneks. "Endise elu" pidev meenutamine sugulastega suhtlemisel ei pruugi seda eesmärki toetada.

Armutu hinnang lastekaitsjatele

Eestkosteõigust vaaginud kohtunik Geete Lahi on oma 18-leheküljelises määruses andnud põhjaliku ülevaate väikese Martini solgutamisest turvakodude vahel ja tädi pere hanitamisest selle käigus. Mustamäe linnaosa lastkaitsetöötajad on saanud armutu hinnangu osaliseks, kuivõrd nad andsid kohtuniku sõnul eksitavat infot ja ületasid oma seadusest tulenevaid volitusi, võttes endale sisuliselt kohtuniku rolli, otsustades selle üle ise, kelle juures lapsel kõige parem kasvada oleks, samal ajal isegi tutvumata tädi pereliikmete ja koduste oludega ning heites tädile üleolevas toonis ette peres kasvavat suurt hulka lapsi. Marionil on tõepoolest neli bioloogilist last, aga eestkosteseadus laste arvule ülempiiri ei sea.

"Tol ajal veel Mustamäe LOV-is töötanud Karin Kuslap lausa ründas verbaalselt avaldajat 1 (tädi Marion - toim) sõnades, et "sul on niigi palju lapsi, miks sulle seda üht veel vaja on"; "kas sa siis ei tea, et uuest aastast (2018) jõustub seadus, mis ütleb, et perekonda ei tohigi võtta rohkem lapsi kui neli ja teil on see arv juba täis? Sa ei saa seda last nagunii" jne. Nendest kommentaaridest (sõltumata sellest, et viide väidetavale seadusepiirangule laste arvule peres oli täiesti ebapädev ja juriidiliselt ebakorrektne, ent seda ei saanudki õigusteadmisteta avaldaja 1 teada) endast on juba ilmne, et kui üks lastekaitsetöötaja võtab nõuks valada üle sellise alandava sõimuga inimene, keda ta näeb oma elus esimest korda, ei ole teadlik ühestki teda puudutavast muust asjaolust, kui ainult sellest, et tal on neli last, sh ei tea midagi tema sissetulekust, kodustest elamistingimustest, isikuomadustest jmt, siis on väga kahetsusväärne, et sisuliselt võtab ametnik juba ise enne asjasse süübimatagi kohtuvõimu rolli ja hakkab inimese (sh lapse) üle ise kohut mõistma - kes ja mis tingimustel kedagi kasvatada võib. Sellist pädevust ei ole täna ühelgi lastekaitsetöötajal mitte ühegi seaduse alusel," kirjutab kohtunik Lahi oma määruses.

"Parallaeelne lapsendamismenetlus on täiesti ebavajalik, väga arusaamatutel põhjustel SKA poolt algatatud ja see ei ole vähimalgi määral lapse huvides. Last, kellel on perekond, ei saa lapsendada, ja on ülimalt kahetsusväärne, et selline olukord riigi enda lapse parimaid huve kaitsma õigustatud ametnike poolt üldse initsieeritud on," on kohtunik kriitiline ka sotsiaalkindlustusameti lastekaitseametnike suhtes.

Enne kohtuotsuse tegemist saadeti poiss ka kahe erineva kliinilise psühholoogi vastuvõtule, et saada kohtu jaoks hinnang, milline on tema suhe tädi perega. Mõlemad kinnitasid teineteisest sõltumatult, et Martinile on suhe oma tädiga väga oluline.

"Laps tajub oma tädi kui talle kõige lähedasemat isikut pärast oma ema ning tema emotsionaalseid, psüühilisi ja kognitiivseid vajadusi ei suudakski keegi teine täna lapsele vajalikul moel täita," võtab kohtunik psühholoogide hinnangud kokku. "Elu turvakodu(de)s oli lapse jaoks traumaatiline kogemus, sest hoolimata nö füüsiliste vajaduste katmisest, oli laps õnnetu, üksik ja tahtis väga koju. Ta ei saanud terve aasta vältel kunagi lõpuni aru, miks ta ei või oma tädiga jäädavalt kaasa minna ning miks ta ikka ja jälle sellesse majja (turvakodusse) tagasi tuuakse. Lahkuminekud olid alati rasked ja pisaraterohked, mis ilma ekspertarvamusetagi pidid jätma väikelapsesse oma jälje."

Martini lugu: kronoloogia

3-aastane Martin sattus turvakodusse möödunud aasta 6. juunil, kui poisi eluga kimpus olnud ema ta sinna käekõrval viis, sest narkomaania ja võimetus töökohti pidada olid viinud üürivõlani, mistõttu polnud enam kodu, kus edasi elada. Kokkulepe oli, et kolme kuuga ehk septembri alguseks saab ta oma elu joonele ja tuleb lapsele järele.

Ema varjas fakti, et Martin turvakodus on, oma perekonna eest, sest häbenes, et taas nii oli läinud. Väike Martin oli varasemalt korduvalt oma tädi Marioni peres nö hoiul olnud, kui lapse ema parasjagu elumerelainetes hulpis või haiglas võõrutusravil oli. Ehkki seetõttu oli kokkulepe, et ema võib Martini igal ajal taas tädi perre hoiule viia, ema seda ei teinud.

Seetõttu Martini lähemad sugulased ei teadnudki, et poiss turvakodus elab. Linn ei otsinud ka perega kontakti.

Kuivõrd Martini ema aga kokkuleppest otsida püsiv töökoht, jätkata võõrutusraviga ja otsida alaline elukoht kinni ei pidanud, algatas Mustamäe LOV möödunud aasta 1. septembril kohtumenetluse vanematelt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ning lapsele eestkostja määramiseks, tehes ettepaneku määrata see iseendale.

6. septembril said poisi lähimad sugulased - ema õed ja kasuvanaema - teada, et laps viibib turvakodus. Marion soovis kohe Martinit, kes mõni päev hiljem 4-aastaseks sai, oma perre elama võtta, aga Mustamäe LOV-i lastekaitsetöötaja soovitas kohtule avaldust eestkoste määramiseks mitte esitada. Marion, kes juriidiliste küsimustega kursis polnud, võttis nõuannet kuulda. See oli viga, sest see tegi võimalikuks eestkoste määramise Mustamäe LOV-ile, kellele kohus andiski 15. septembril eestkosteõiguse.

Seejärel algaski Mustamäe LOV-is perekonna jõuline eemaletõrjumine. Lastekaitsetöötajad ei võimaldanud tädi perel Martiniga kohtuda, teda vahepeal oma koju viia, pereliikmeid süüdistati hoolimatuses, et nad varem endast märku ei andnud, kuigi tegelikult jättis linnaosa ise perega kontakti võtmata, kui laps turvakoju sattus.

Pool aastat hiljem, tänavu veebruaris jõustus kohtuotsus, millega Martini vanematelt võeti ära hooldusõigus, Mustamäe LOV jäi poisi eestkostjaks. Poiss elas endiselt samas turvakodus, ehkki seaduse järgi peaks omavalitsus leidma kolme ööpäeva jooksul alates lapse turvakodusse sattumisest mingi muu lahenduse - näiteks hooldusperesse paigutamise. Martini puhul olnuks loogilisim otsida, kas on sugulasi, kes oleksid nõus poissi hooldama. Seda pidanuks tegema juba juunikuus, kui ema lapse turvakodusse tõi, aga hiljemalt septembris, kui oli selge, et kokkulepped lapse emaga ei pea. Siis, kui tädi perega kontakti saadi, olnuks õige aeg küsida, kas Martin võiks tädi peres kasvada. Seda aga Mustamäe LOV lastekaitsjad ei teinud. Vastupidi, nad karjusid tädi pere peale ja teatasid, et nelja lapsega perre ei saa viiendat last anda.

Tädi pere vaidlustas kohtuotsuse, millega eestkosteõigus Mustamäele määrati, soovides ise poisile eestkostet pakkuda. Ootamatult aga selgus, et selleks on seadusest tulenev takistus: tädil puudus kaebeõigus. Teisisõnu: kohtuotsust saanuksid vaidlustada vaid Martini vanemad kui seaduse mõistes otsesed ülenejad (kel arusaadavalt aga huvi puudus) või eestkostja ehk Mustamäe LOV (kes aga tahtiski ise eestkostja olla). Külgnevatel sugulastel nagu tädi lihtsalt seaduslikku õigust selleks polnud. Sellegipoolest proovis tädi pere läbi kõik kohtuastmed, lootuses, et keegi neist vaatab formaalsest kaebeõigusest mööda ja võttes asja sisuliselt lahti. Seda ei juhtunud.

12. juunil, ajaks, mil Martin oli juba terve aasta turvakodus oma saatust (loe: riigikohtu otsust) oodanud, sekkus loosse ERR, avaldades artikli asjade absurdsest käigust. Seepeale aktiveerusid kõik ametkonnad: sotsiaalministeerium, õiguskantsler, riigikogu sotsiaalkomisjon. Korraldati ümarlaud, kõik leidsid, et aasta aega turvakodus on liig mis liig.

Seejärel aga solgutas linn Martini juba kolmandasse turvakodusse.

Üksnes Tallinna abilinnapea sotsiaalküsimustes Tõnis Mölder jäi jätkuvalt võidukaks, kui riigikohtust viimane eitav otsus tuli. Tema tõlgendas formaalset otsust kaebeõiguse puudumise alusel omamoodi, arvates, et kohus on sellega ka sisulise otsuse teinud.

"Riigikohtu lahend on kõrgeima kohtuastme poolt tehtud ning tädi pere sai seeläbi kinnituse, et nad ei kvalifitseeru eestkostepereks. Kohus on saadud info alusel teinud kaalutletud otsuse – arvestades kindlasti eelkõige tädi enda ja tema abikaasa I astme kohtus ütlusi ja selgitusi ning nende poolt esitatud tõendeid.  Praegu tegeleme Martinile* hoolduspere leidmisega, kelle vaheline suhe poisiga on seni olnud väga hea. Loodame, et Martin* saab juba peagi oma hooldusperre ning tema ümber toimuvad emotsionaalsed seisukohtade väljaütlemised saavad lõpu ja Martin* saab turvaliselt ja õnnelikult hoolduspere juures elada," kirjutas Mölder juuni lõpus omal initsiatiivil ERR-ile võidukalt. See seisukoht oli kohtuotsuse väär tõlgendus, ent sellest selgus, et linn on ajal, mil kohtuveskid alles jahvatavad, käivitanud juba Martinile hoolduspere otsimise. Alles augustis selgus, et tagamõtteks oli poiss samale perele hoopis lapsendada anda. See võib selgitada ka Mustamäe lastekaitsjate tõrksust tädi perega suhtlemisel - neil oli see plaan ilmselt juba tükk aega tagataskus, pani perekond tagantjärele pusletükid kokku.

Vaatamata artiklist sündinud tähelepanule jäi poiss aga endiselt turvakodusse edasi ja perekonna tõrjumine Mustamäel ning lausa Tallinna tasemel jätkus.

Muutuse tõigi alles 6. juuli, kui Marioni perekond otsustas minna kohtulahinguga uuele ringile ja andis sisse uue taotluse Martini eestkoste taotlemiseks. Samal päeval, nagu öeldud, nõustus Mustamäe kui poisi ajutine eestkostja poisi lapsendamisega. Kuni selle ajani polnud Mustamäe lastekaitsetöötajad kordagi Marioni peret külastanud, et veenduda, millised on need tingimused, mille vastu nad võitlevad.

Kuna kohus andis ajutise eestkosteõiguse esmase õiguskaitse korras Marioni perele, pääses Martin juuli teises pooles tädi pere koju. Abilinnapea Mölder võttis alles siis ette tädi pere kodukülastuse ja esines seejärel avalikkuses vabandusega ning tõdes, et tegemist on parimate võimalike tingimustega, kus poiss kasvada võiks, sest seal on ta hoitud ja armastatud. Seetõttu andis lõpuks ka Mustamäe LOV järele ja nõustus kohtule antud hinnangus, et pere sobib poisi eestkostjaks, samas soovitades, et ehk võiks eestkostjaks määrata üksnes tädi, mitte ta mehe ka. Kohus andis eestkosteõiguse mõlemale.

9. septembril sai Martin 5-aastaseks. Seda pidu sai ta tähistada juba oma tädiga koos elades. Lõplik kohtuotsus, et nii jääbki, tuli 19. septembril. Edasikaebeõigus on 15 päeva. Kas linn on lapsendajatele ka teada andnud, et see plaan katki jääb, pere ei tea. Nad ei tea siiani, kes need inimesed on, kellele linn väikese Martini ära tahtis anda.