Aasta turvakodus: omavalitsus ei soostu pisipoissi sugulaste kasvatada andma ({{commentsTotal}})

{{1528769400000 | amCalendar}}
Foto: Erakogu

Kolmeaastaselt ema käekõrval turvakodusse viidud poiss on seal elanud juba aasta aega. Samal ajal on vahepeal nelja-aastaseks saanud pisipoisi tädi käinud kohaliku omavalitsusega kohut, et saada lapse eestkosteõigus oma perele, ent omavalitsus võitleb aktiivselt selle vastu, et laps lähisugulaste perre kasvatada anda.

Martin (nimi muudetud - toim.) on nelja-aastane poiss, kelle viimane eluaasta on saatuse ja ametnike tahtel möödunud turvakodus. Alul paar kuud ühes, ülejäänud aasta järgmises. Neli seina ja narivoodi, ei ühtki lähedast inimest.

Martini ema ja isa on narkomaanid ja alkohoolikud, ebastabiilsed inimesed. Isa ei tunne juba ammu lapse vastu huvi, ent ema on oma sõltuvuse kõrvalt püüdnud lapsekasvatamisega hakkama saada. Siiski sattus Martin lastekaitsetöötajate huviorbiiti esimest korda juba oma esimesel eluaastal, mil ta ajutiselt turvakodus oli, ent vaatamata korduvatele lubadustele ja püüdlustele ei ole poisi ema suutnud oma elu järje peale saada, et lapse eest püsivalt hoolitseda.

Ema hoidis Martinit oma vanima õe Marioni sõnul siiski väga - poiss oli hooldatud, riided korralikud, käis lasteaias. Aeg-ajalt aga lõid emal lained üle pea ja siis ta ei tulnud poisi eest hoolitsemisega enam toime. Nõnda oli Martin korra varem ka tädi Marioni peres hoida.

Heitliku elustiili tulemusel tekkis Martini emal aga viimaks üürivõlg ja ta kaotas kodu, nii et polnudki enam kohta, kus lapsega elada. Mullu 6. juunil viiski ema oma poja ise Tallinnas asuvasse turvakodusse, lahkumine lapsest oli emotsionaalne ja pisaraterohke. Seejuures lubas ema kolme kuu möödudes, septembris lapsele järele tulla, plaaniga selleks ajaks oma elu järje peale saada. Vahepeal lubas last ka vaatamas käia.

Oma vanematele õdedele ja kasuemale aga Martini ema sellest teost ei rääkinud ning vältis ka nendega suhtlemist. Nõnda ei saanud lähedased temaga kontakti ega teadnudki, et Martin turvakoju on viidud.

Mustamäe linnaosavalitsus, mille haldusalas pere elas, algatas kohtus vanematelt hooldusõiguse täieliku äravõtmise, sest vaatamata lubadustele ema oma lapsele turvakodusse järele ei tulnud ja ka vaatamas last eriti ei käinud.

Nii saidki õed oma väikese sugulase turvakodusse paigutamisest teada alles septembris ehk kolm kuud hiljem, mil asi vanemlike õiguste äravõtmiseks juba kohtus oli.

"Me teadsime, et olukord õe peres on halb, mistõttu olime juba varem otsustanud, et kui midagi on, võtame lapse enda juurde elama," ütleb Marion. "Õde pani lapse turvakodusse ja tal oli häbi, et ta sellise asjaga hakkama on saanud, kuigi ta teadis, et võib lapse alati minu juurde tuua. Olen teda vaimselt, füüsiliselt, rahaliselt alati aidanud. Aga ju see häbitunne, et ta jälle sellise jamaga hakkama sai, pani jaanalinnu kombel pead liiva alla panema."

Marion soovis last turvakodust kohe oma perre elama võtta, ent alanud kohtuprotsess tegi asjade kiire korraldamise võimatuks. Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitseametnikud võtsid pereliikmed vastu tõredalt - loodetud koostöö asemel tehti neile hoopis peapesu, et kus nad varem olid.

Marioni häiris, et linnaosa ametnikud perega üldse ühendust polnud üritanud võtta, vaid lasid poisil lihtsalt kuude kaupa turvakodus olla.

"Juba mitu aastat tagasi, kui õde oli haiglas, oli laps meie juures hoida ja sellest ajast olid linnaosal meie kontaktid olemas. Mitte keegi minuga ühendust ei võtnud, et öleda, et laps on turvakodus!" on Marion pahane.

Külastamisõigust ei saa

Kui olukord septembri algul ilmsiks tuli, tahtis Marion Martinit kohe turvakodusse vaatama minna, seda enam, et poisil oli sünnipäev, ta sai neljaseks. Turvakodust aga keelduti tädi vastu võtmast, enne kui linnaosa lastekaitsespetsialistilt on luba saadud.

Marion helistaski spetsialistidele ja teatas, et soovib last näha ja ta oma perre eestkostele võtta. Mustamäe lastekaitseametnikud aga vastasid, et päris niimoodi need asjad ei käi ja kuna on algatatud kohtuprotsess, peavad ametnikud perega enne kohtuma, kui nad üldse last näha saavad.

"Soovisin kohtule teha avalduse, et tahame abikaasaga last enda juurde. Linnaosast öeldi, et teie ärge küll mingit avaldust tehke kohtule, las kohus teeb enne oma otsuse [vanemate kohta] ära ja siis me vaatame, kellele laps läheb," meenutab Marion.

Nõuanne tundus kahtlane, mistõttu pidas ta nõu juristiga, kes soovitas viivitamatult avalduse eestkosteks kohtusse sisse anda, taotlusega liita see käimasoleva kohtuprotsessiga.

"Ütleski kohe, et see on valejutt, mida linnaosast öeldi. Et kui praegu ei tee estkosteavaldust ja ennast kohtuprotsessi ei kaasa, siis jääte lapsest ilma, sest teid ei kaasta enam kuskile," ütleb Marion.

Nii ka tehti.

Kuna Marioni pere on registreeritud Tallinnast välja, ühte Harjumaa valda, käis valla lastekaitsega tegelev sotsiaaltöötaja ja tegi kohustusliku koduvisiidi ning tõdes, et tingimused viienda lapse perrevõtmiseks, lisaks oma neljale põnnile, on igati sobilikud.

Õigust Martini külatamiseks aga Marion endiselt ei saanud, sest Mustamäe lastekaitseametnikud tahtsid enne loa andmist Marioniga ise kohtuda.

Kohtumine ei kulgenud koostöö otsimise vaimus. "Järgnesid ründavad küsimused ja süüdistused, et kus te enne olite, kui teadsite, et õel on probleem. Miks te last endale tahate, teil on omal palju lapsi. Nagu oleks krae vahele külma vett saanud!" meenutab Marion ebameeldivat kohtumist.

Lastekaitseametnikud teatasid Marionile, et alates selle aasta jaanuarist hakkab kehtima sotsiaalhoolekande seadus, mille järgi juhul, kui peres on juba neli last - mis sest, et bioloogilised -, rohkem lapsi sellesse perre ei anta, vaatamata sellele, et peret soovisid nad pakkuda oma nelja-aastasele õelapsele, mitte võõrale.

Emotsionaalselt kohtumiselt lahkus Marion küll loaga Martinit turvakodus külastada, ent seda üksnes koos lapse emaga ja ilma oma pere, st mehe ja lasteta.

Esimene visiit nii kulgeski, ehkki turvakodus tehti sellise nõude peale suured silmad: Martin peaks just Marioni perega harjuma ja oma ema kaasasolek ei aita kuidagi kaasa, sest siis keskendub laps emale, kellest ta on ilma jäämas, mitte tädile, kellega ta harjuma peaks.

Edaspidi külastas ema Martinit mõned korrad veel, ent sagedamini tuli ette kordi, mil ta lapsele lubatud ajal teda vaatama ei jõudnudki. Pettumust kõige lähedasema inimese käitumises muudkui kuhjus väikese poisi hinge.

Tädil kui poisi kõige lähedasemal sugulasel aga ei lastud ema asemele astuda.

Pere tehti kohtus pihuks ja põrmuks

20. novembril toimus esimene kohtuistung, kuhu Martini vanemad ise kohale ei ilmunud. Küll aga algas kannatamatult kohtuistungit oodanud Marioni pere üle iselaadne kohtumõistmine, milleks nad kuidagi valmistuda ei osanud.

Mustamäe lastekaitsetöötajad olid välja uurinud, et Marioni abikaasa oli 15 aastat varem nooruselollusena kohtus teise täiskasvanu kehalise väärkohtlemise paragrahvi alusel süüdi mõistetud ning pool aastat selle eest vanglas istunud.

Kuna selleks ajaks oli karistus ammu kantud ja registrist kustunud, siis Marioni mees esiti eitas seda kohtus, ent ometi sai just see kunagine karistus konksuks, mille külge riputada otsus, et Marioni pere ei ole Martini eest hoolitsemiseks sobiv. Seejuures viidati kohtuotsuses lastekaitseseadusele, mis märgib, et sellise teo eest karistatu ei tohi töötada lastega.

Ehkki pärast maakohtu ootamatut otsust pere juhtumiga tegelema hakanud jurist märkis, et eestkostele võtmine ei võrdu lastega töötamisega ning seda valdkonda reguleerib hoopis perekonnaseadus, kus niisugust keeldu pole, ei muutnud see enam kohtuotsust, sest hilisemat määruskaebust, kus sellele asjaolule tähelepanu juhiti, ei võetud enam menetlusse, nagu ei arvestanud kohus ka asjaoluga, et ammune karistus on kantud ja kustutatud ning pere saab hästi hakkama oma nelja lapse kasvatamisega. Suisa vastupidi, kohus pidas pere soovi veel bioloogilisi lapsi saada hoopis takistavaks asjaoluks.

"Asendushoolduse peres saab kasvada koos bioloogiliste lastega kokku maksimaalselt neli last. /---/ Eestis on palju suurperesid, kus kasvab rohkem kui neli last, kuid sel juhul on tegu bioloogiliste lastega ning laste arvu üle perekonnas otsustavad vanemad," leiab Mustamäe LOV oma hinnangus kohtule. "Olles viies laps perekond XXX peres, on tõenäoline, et laps ei saa lapse vajalikku tähelepanu ja hoolt, sest pere ülejäänud lapsed konkureerivad lapsega," põhjendas linnaosavalitsus kohtule, miks nad ei toeta Marioni pere määramist Martini eestkostjaks.

Lisaks rääkisid pere kahjuks asjaolud, et nende elukohaks olev talumaja ei kuulu täielikult neile ja et pere ainsaks sissetulekuks olid emapalk ja lasterahad, kuivõrd pereisa oli ajutiselt töötu. Hiljem, kui Marioni abikaasa taas tööd sai, ei pehmendanud kohus oma seisukohta.

Kohus tegi oma otsuse Mustamäe linnaosa kasuks üksnes omavalitsuse lastekaitseametnike, poisi ajutiseks elukohaks oleva Männi turvakodu juhataja ja poisi advokaadiks määratud Marika Jaansoni ettepanekutele tuginedes. Ehkki pere elupaigaks oleva omavalitsuse lastekaitsetöötaja ja haldusterritoriaalsest eripärast lähtuvalt veel teisegi omavalitsuse lastekaitsetöötaja andsid soovituse nende kasuks, kohus nende ettepanekutega ei arvestanud.

Pere ise aga enda eest seista ei saanudki, sest sai kohtupidamisest valesti aru - neile kinnitati, et üks istung eestkoste asjas toimub veel, ent seda ei toimunud. Seetõttu oli pere jaoks šokk, kui korraga oli postkastis otsus, et nende pere eestkosteks ei sobi ja eestkostjaks määrati Mustamäe LOV. Kogu otsus tugines üksnes teiste arvamusel, neil polnud võimalustki oma dokumente ja seisukohti esitada, sest nad ei saanud aru, et uut istungit, kus seda teha, enam ei tulegi.

Siis sai perekond aru, et juristi mitte palgata oli viga. Kuid neile tundus lapse eestkosteistung puhtalt formaalsusena - neile ei tulnud pähegi, et nad ei võiks lapsele perekonnaks sobida.

"Me ei tulnud kordagi selle peale, et kohtus võiks kuidagi teisiti minna, kuni tulime sealt välja kui tühjakspigistatud sidrunid," meenutab Marion. "Meie peres ei tarvitata alkoholi, suitsetamine välistatud," loetleb ta, miks neile tundus, et nad on laste kasvatamiseks musterpere.Martin (nimi muudetud - toim.) on käinud oma õeperega nii kohvikus kui loomaaias. Oma eakaaslastest tädipoegadega saab ta hästi läbi. Foto: erakogu

Kolmest suust identne jutt

Kohtudokumentidest torkab silma asjaolu, et nii Mustamäe linnaosa lastekaitsetöötajad, Männi turvakodu juhataja kui ka linna poolt lapsele palgatud advokaat esitasid kohtule kohati identse sisuga hinnanguid pere kohta - kõik negatiivsed -, mis tähendab, et need seisukohad olid omavahel kokku lepitud.

Männi turvakodu kirjeldas perekonna visiite Martini juurde järgmiselt: "Tädi pere külastused turvakodus on olnud väga kärarikkad. Kaasa on toodud magusat, süüakse kooki. Pereisa tavaliselt istub eemal diivanil ja on telefonis, tädi tegeleb siis Martiniga, pere lapsed jooksevad mööda pikka koridori ja turvakodu kasvataja on neid lapsi pidanud suunama, manitsema."

Kärarikkust ja koogisöömist heitsid ette ka teised kaks kohtule esitatud seisukohta.

"Mu abikaasa ei istu mobiiltelefonis! Keegi pole kordagi käinud ega istunud meie kõrval kohtumiste ajal, kasvatajad on ainult mööda vilksanud!" on Marion hinnangust ahastuses, leides, et adekvaatset üldpilti, millised on tema pere kohtumised Martiniga turvakodus olnud, selline kirjeldus ei anna.

"Turvakodus on lapsega kohtumiseks ette nähtud eraldi ruum, kuhu kasvatajad ja teised töötajad külastamise ajal ei puutu. Kuna ruum on kõle, siis võtame alati endaga mänguasju kaasa, et lapsed saaksid koos mängida," toob ta näiteks. "Abikaasa tavaliselt tegelebki lastega, ma olen rohkem beebiga olnud, abikaasa mängis nendega hobust ja peitust. Samuti oleme viinud söögiks nii soolast kui magusat, seda, mida õelaps on soovinud. See hinnangu oli lausvale ja ma hakkasin nutma."

Ettepanekut pere kasuks otsustamisest keelduda põhjendas turvakodu juhataja järgmiselt: "Martin XXX (poisi nimi - toim.) vajab enda ümber perekonda, kus ta saab jäägitu täiskasvanute tähelepanu selleks, et areneda eakohaselt ning saavutada täiskasvanute suhtes usaldus ja turvatunne, mis on kiindumussuhte tekkimise oluliseks aluseks. Lapselt ei saa oodata, et tal tekiks kiindumussuhe ja usaldus inimeste vastu, kes teda aeg-ajalt külastamas käivad."

Sama seisukoha esitasid nii linnaosa lastekaitseametnikud kui ka lapse advokaat, ehkki peret peret külastanud kohalik lastekaitsetöötaja viitas, et Marioni peres oleks Martinil võimalus üles kasvada samaealiste lastega, kes pealegi on poisi lähisugulased. Siiski otsustas kohus, tuginedes kolme ametkonna arvamusele, et Martin vajab sajaprotsendilist tähelepanu, mitte mänguseltsiliste olemasolu.

Selle Marioni hinnangul ühekülgse ja moonutatud pildi põhjal ei saanudki kohus muud otsust langetada kui anda eestkosteõigus linnale.

Sama meelt on ka jurist Katrin Kiisk, kelle perekond pärast kaotust end ametlikult esindama võttis.

"Tavaliselt käivad sellised menetlused nii, et väga esindajat vaja ei olegi. Ma olin perekonda jooksvalt nõustanud, aga ei mõelnud kordagi, et Marion peaks vajama selles menetluses esindajat, kuna tegemist on lähisugulasega nagu tädi. Teadsin, et nad on materiaalselt kindlustatud vahva perekond – ei mõelnudki, et midagi võiks viltu minna," ütleb jurist.

Juristi sõnul võib teinekord tulla sellistes juhtumites ette, et veresugulane ei tule majanduslikult hästi toime, tal pole püsivat elukohta vms, aga selles konkreetses peres on tema hinnangul kõik kõige paremas korras.

"Kohtus ei võetud arvesse, milline kogemus on Marionil ja ta abikaasal, kellel on endal neli last, neist kaks veel Martiniga umbes samas vanuses," lisab Kiisk.

"Hiljem, kui sain kogu toimikuga tutvuda, siis loomulikult nägin, et oleks vaja olnud rohkem tõendeid esitada ja oma seisukohti põhjendada. Reeglina kogub kohus neid tõendeid ise, aga kuna üks omavalitsus võitleb lapse eestkoste seadmisele tugevalt astu, siis kohus kujundaski oma seisukoha üksnes selle põhjal. Omavalitsus näitas asju nii, nagu neile kasulik oli, et ei seataks eestkostet Marioni perekonnale. Kui lugesin toimikut ja selles esitatud seisukohti ning panin end kohtuniku kingadesse, oleksin selle info põhjalt täpselt sama otsuse teinud. Aga kuna olin teadlik asjaaoludest, mis nende kohta koguti, teistsugusena, näiteks pere materiaalne olukord, siis oli selge, et kokku sai suur vale," leiab Kiisk.

Kiisk viskab kivi kohtu kapsaaeda, kes perele rohkem sõna ei andnud, samuti teeb ta etteheiteid omavalitsusele, kes ei otsinud võimalusi, kuidas last perele anda, vaid takistusi, et mitte anda.

"Viide isa kunagisele minevikule oli selgelt otsitud põhjus, et näidata, miks pere ei sobi. Kui isik on oma karistuse kandnud, siis on karistus lõppenud, ja 15 aasta tagune karistus oli ka kustunud. Kohtus toimus poole kohaga näidispoomine," on Kiisk resoluutne.

Ka turvakodu kohtule esitatud arvamus perest pani advokaadi kahe käega peast kinni hoidma. "Arvamused olid antud nii, et isik, kes need allkirjastas, polnud ise viibinud ühegi kohtumise juures. See oli moonutatud arvamus. Turvakodu peaks olema kõige neutraalsem üldse, kes neid arvamusi annab, aga kui mõtleme, kelle haldusalasse nad kuuluvad, ei pea pikalt mõtlema. Igaüks vaatab, et ei hammustaks kätt, mis teda toidab ja hoiab oma töökohta," viitab ta asjaolule, et turvakodu tegutseb linna haldusalas.

Tühja tehtud töö

Marion ütleb, et õnneks on ta kogu aeg neist kohtumistest pilte teinud ja filminud, et tekiks perearhiiv ja ka nende õde, Martini ema saaks soovi korral neid näha.

"Jumal tänatud, et seda tegin, esitasime need kõik tagantjärele kohtule," ütleb Marion, ehkki hiljem selgus, et ka sellest dokumentatsioonist pole kasu - pärast kolm kuud kestnud pingelist ootamist sai pere 30. mail kohtuotsuse, millest selgus, et ringkonnakohus ei vaadanudki pere tagantjärele esitatud materjale läbi, leides, et Marionil puudub seaduse järgi määruskaebuse õigus, mis oleks Martini otseliini sugulasel, nagu näiteks vanaemal, või kohalikul omavalitsusel.

See oli Marioni jaoks tõeline šokk - kogu töö tõendite kogumiseks oli tühja tehtud.

"Ma ei nõustu sellega. Leiame, et kohus on eksinud. Esitame selle suhtes kindlasti määruskaebuse riigikohtule ja soovime, et see oleks sisuliselt läbi vaadatud. Sisuliselt öeldakse, et õigust kaevata ei ole, ja kui see nii peaks olema, on see selge seaduseauk," leiab pere jurist.

Lisaks hooldusõiguse kaotusele kaasnes veel üks kaotus: pere kohtumisi Martiniga hakati taas piirama. Kuna eestkostjaks määrati kohtu otsusel Mustamäe linnaosa, pidi kohtumisi oma õepojaga hakkama nüüd taotlema lastekaitseametnikelt.

Käivitus uus muster: kui varasemalt tulid vastused turvakodu juhatajalt kiiresti, siis nüüd tuli lisaks turvakodule taotleda luba ka linnaosalt, kes asus vastustega viivitama. Sageli tuli vastus alles reede õhtul enne tööpäeva lõppu, ja siis enamasti keelduv.

"Hetkel on lapse eestkostjaks Tallinna linn Mustamäe linnaosa kaudu. Seadusest tulenevalt on õigus lapsega kohtuda ainult tema vanematel. Oleme tulnud Teie kui lapse lähisugulaste soovidele vastu ja lubanud kohtuda Martiniga vähemalt kaks korda kuus. Eestkosteasutuse seisukoht on, et kuni kohtumenetluse lõpuni jätkuvad Teie kohtumised Martiniga ka edaspidi kaks korda kuus," vastas lastekaitse talituse juhataja Monika Reini Marionile märtsi lõpus viimaks.

Kohtumised lapsega piirati turvakodu ruumidesse. Majast välja lubati üksnes nädalavahetustele langevatel külastusaegadel ning soovitud kohtumise aegadest teadaandmist nõuti iga kuu alguses kuu aja peale ette.

"Mul on keeruline nelja lapse ja talupidamise kõrvalt seda nii pikalt ette planeerida, lisaks veel abikaasa töölkäimised," ei mõista Marion nii karmi nõuet.

Nappi kohtumiste aega põhjendas Mustamäe LOV kohtule nii: "Lapse sidumine teda külastada soovivate isikutega on mõistlik üksnes juhul, kui on välja
selgitatud, et ei ole ühtegi takistavat tegurit lapse perekonna juurde elama asumisel. Vastupidisel juhul tekitatakse lapsele usaldus perega, mis katkestatakse, kuna pere ei ole täitnud vajalikke kriteeriume lapse enda juurde saamiseks ning laps pettub täiskasvanutes. Seda püüavad lastekaitse töötajad vältida."

Seega leidsid linnaosa lastekaitseametnikud algusest peale, et Martin ei peaks oma tädi perre elama minema.

Oma koju pole Marion Martinit kordagi saanud viia, ehkki poiss emadepäeval seda palus. Lastekaitsjad annavad perele külastusaega vaid poole päeva kaupa. Nõnda on käidud loomaaias, mängutubades, kohvikutes. Koju ei või last viia aga seetõttu, et Mustamäe LOV pole perekonda nende talus külastanud. Seejuures pole nad viimase üheksa kuu jooksul, mil kohut on käidud, seda kordagi ka taotlenud.

Suure perega pereta laps

Veebruaris jõustus otsus, millega Martini bioloogilised vanemad jäid lõplikult tema hooldusõigusest ilma. Martini ema käis poissi turvakodus vaatamas viimati veebruaris. Emadepäeval tunnistas Martin tädi Marionile, et siis oli ema talle öelnud: ta ei tule teda enam mitte kunagi vaatama.

Nii peabki nelja-aastane poiss, kelle vanemad teda enam ei kasvata, leppima eluga ilma lähedasteta, ehkki tal on kaks tädi ja perekonnad, kes teda armastavad ja tahaksid teda ka üles kasvatada. Veelgi enam: Martini kasuvanaema on Keila SOS lasteküla pereema, kes nii Martini ema kui tädid oma kasulastena üles kasvatanud.

"Õelapsel on tegelikult olemas kõik sugulased. On tädid, kasuvanaema jne – sugulaskond on olemas, kõik on korralike eluviisidega, hästitoimivad perekonnad. Ei saagi üldse aru, kuidas see kõik võimalik on," on Marion nõutu.

Martinile parimaks peab kohus aga kasvamist Mustamäe linnaosa eestkostel, mis reaalsuses on tähendanud siiani turvakodu, kus poiss ei saa kindlasti sellist jagamatut tähelepanu, mida turvakodu juhataja vajalikuks peab.

Pere alla ei anna. Ees ootab võitlus riigikohtus ja kui vaja, minnakse kogu vaidlusega uuele ringile algusest peale.

"Läheme kindlasti teisele ringile. Lapse õigused ei saa jääda kaitseta," ütleb pere jurist.

Turvakodu: oleme ajutine lahendus

Tavaliselt on turvakodu lühiajaline vahepeatus. Martini aasta turvakodus, mis moodustab juba veerandi ta senisest elust, on pretsendenditu.

Männi turvakodu juhataja Tiina Simson nõustub: "Turvakodu on vahepealne etapp, kuhu lapsed kindlasti ei jää. Lapsele hakatakse otsima peret, sellega tegeleb sotsiaalkindlustusamet. Usun, et lastekaitse kindlasti otsib juba peret. Lugu on ka seepärast veninud, et on need edasikaebamised," viitab ta kohtusaagale.

Simson selgitab, et tema allkirjaga kohtule esitatud arvamus pere kohta on koostatud mitme kasvataja arvamuse põhjal. Rohkem ta hinnangu asjaolusid kommenteerida ei taha.

"Mina loodan, et tuleb stabiilne lahendus. Ja alati jääb suhtlemine ju alles, tädi ja vanaema ja teised sugulased jäävad kõik ju alles," püüab Simson perekonda lohutada.

Pere juhtumiga tegelev Mustamäe lastekaitseametnik Monika Reini keeldus ERR-ile juhtumit kommenteerimast, viidates, et kõik, mida neil öelda oli, on kohtule esitatud dokumentides kirjas.

"Meie juhtumit vaadates, võib-olla on Mustamäe linnaosa lastekaitse teinud ka teistele ülekohut, võttes lähedastelt vägisi nende lapsed ja otsustades
nende saatuse üle oma suva järgi," põhjendab Marion, miks ta oma pere võitlust avalikkusega jagab.

Martin (nimi muudetud - toim.) on käinud oma õeperega nii kohvikus kui loomaaias. Oma eakaaslastest tädipoegadega saab ta hästi läbi. Foto: erakogu.

Toimetaja: Merilin Pärli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: