Kas ekspert on inimene, keda teda intervjueeriv ajakirjanik nimetab eksperdiks ja kes armastab intervjuusid anda? Kas ekspert on inimene, kes räägib seda juttu, mida me kuulda tahame? Kas ekspert on inimene, kes asutab kõlava nimega MTÜ? Kas ekspert on inimene, kes ise nimetab ennast eksperdiks?

Küsimusi on mitu, aga minu isiklik vastus kõigile eelnevatele on "ei". 

Möödunud aastal avaldas USA meresõjakooli rahvusliku julgeoleku professor Thomas M. Nichols raamatu "Ekspertteadmise surm" (The Death of Expertise). Seda raamatut on palju kiidetud ja mõnevõrra ka laidetud. Igatahes on seal juttu nii-öelda Dunning-Krugeri efektist.

Lühidalt öeldes tähendab see, et inimene kipub oma teadmisi ja oskusi üle hindama. Uurimused näitavad, et mingis valdkonnas peab ennast spetsialistiks tihti just see, kellel on selles valdkonnas kõige vähem ekspertteadmisi. Lisaks on taolisel enesepetlikul ekspert olemisel veel ka varjupool – inimene ei saa oma puudulikest teadmistest johtuvalt (nn knowledge gap) tihti ise aru, et ta teadmised on pehmelt öeldes kesised. Positiivne on aga see, et Dunning ja Kruger tõestasid, et enamjaolt inimesed siiski aktsepteerivad oma puudujärke, kui neile selliseid osutada.

Dunning-Krugeri efekti teine külg on see, et ekspertteadmise omanik reeglina kogu aeg kahtleb oma teadmiste sügavuses, ulatuses ning kvaliteedis. Selle juurde kuulub tihti aga see, et ekspertteadmistega isiku arvates on ka teistel teda ümbritsevatel inimestel enam-vähem ekspertteadmised – mistõttu tal tekivad vestluspartneri suhtes liiga suured ootused.

Eksperdid pole muidugi pärit Platoni utoopia filosoofkuningate kastist (need olid suure kreeklase ideaalmaailmas tavainimest valitsev haritud aristokraatia). Tänapäeval on ekspert inimene, kes on teatud teemavaldkonda uurinud süviti ja omab laialdasi ning detailirohkeid teadmisi just selles valdkonnas. Küsimus on selles, kuidas aga aru saada, kas teie ees seisvat eksperti tasub tõsiselt võtta või mitte.

Eksperdiks saamine on pikk protsess, nagu eruditsiooni kogumine ikka kipub olema. Selle protsessi käigus peab ekspert ennast tõestama, ehk siis eksperdiks saama. See on ka üks põhjustest, miks Euroopa kultuuriruumis on halb tava väita: "Mina olen ekspert!"

Kuna suur osa üldtunnustatud ekspertidest on akadeemilise taustaga ja enamasti seotud erinevate ülikoolidega, siis peetakse üheks süvateadmiste kriteeriumiks artiklite olemasolu erialaajakirjades ja eriti head vastukaja saanud monograafiate avaldamist. Kuid asja teeb keeruliseks see, et paljud tõeliselt hea erialase teadmisega inimesed ei ole akadeemilise taustaga, nad ei tööta ülikoolides või lihtsalt ei pea akadeemilistes ajakirjades avaldamist tingimata vajalikuks.

Tihtipeale on aga nii, et asjad reguleerivad ennast ise ja tunnustus saavutatakse teisi kanaleid pidi. 

Võtame näiteks R.V. ja E.B. Kumbki neist ei oma akadeemilisi publikatsioone, üks on suurärimees, teine aga poliitikalehe peatoimetaja. Sellest hoolimata peetakse neid poliitikaasjatundjateks ning nende kirjutised ja sõnavõtud on nõutud kraam.

Või võtame kasvõi K.T. Praegu tagasihoidlik õllepoe pidaja, ent pidev esineja Venemaa-teemalistel üritustel. K.T. tõestas oma ekspertstaatuse ära õllepoe-eelsel ajal, mil ta publitseeris Venemaa-teemalist aastaraamatut, kirjutas antud teemal, töötades vastavates struktuurides ja eks see asi niimoodi läks.

Või näiteks mu kursusevend A.H. Teda ikka peetakse Vene küsimuse eksperdiks. Sain temaga kokku rahvusraamatukogu lugemissaalis ja küsisin, kas ta ennast eksperdiks peab. Tema vastas, et ise seda sõna ei kasuta, ent teised küll. Asi võtab jumet.

On ka teisi näiteid, et eksperdiks saamine pole nii lihtne nagu lutsuviskamine. Eestis eksisteerib terve rida islamieksperte, kellest väljapaistvamaid – näiteks P.E., M.K. või Ü.P. – on viimastel aastatel ka meedias avaldatud ning lugupidavalt ka islamiekspertideks nimetatud. Tegemist on akadeemiliste isikutega, aga kellelgi neist pole näidata ühtki kaasaegse poliitilise islami eksperdi kvalifikatsiooni tõestavat üldtunnustatud publikatsiooni, kutset esinema olulistel konverentsidel või midagi taolist.

Tasus aga politoloog P.R.-l kaitsta magistrikraadi Lähis-Idas ja naasta Eestisse, kui ta juba ministeeriumisse tööle napsati. Siin on tuleb välja teine ekspertstaatuse mõõde: kes on nõus eksperdi teadmiste eest raha maksma. 

Keeruline on muidugi siis, kui üldtunnustatud eksperdid väljendavad ühes küsimuses vastakaid seisukohti, nagu see juhtus tollesama rändepaberi asjus Ü.M. ja L.M. puhul. Siis tuleb lihtsalt vaadata argumentatsiooni ja natukene rohkem oma peaga mõtelda. 

P.S. Antud loo kontseptsiooni aitasid arendada A.H. ja E.B., tänu teile! •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.