Mälksoo kirjutas Facebookis, et kuigi ÜRO migratsioonipakt ütleb, et ta on mitteõiguslikult siduv, siis on selles kohti, mida hiljem hakatakse siiski normidena kasutama, seda migratsiooni lähteriikide ja migratsioonisõbralike valitsusväliste organisatsioonide poolt.

Professor tõdes, et dokumendi tekstis on tema hinnangul teadlikke vasturääkivusi.

"Näiteks on ära nimetatud, et iga riik tohib suveräänselt defineerida oma migratsioonipoliitika - ent samas on korduvalt rõhutatud, et riigid ei saa tänapäeval migratsiooniga üksi hakkama ja peavad tegema koostööd. Aga näiteks Ungari arvates just seda suveräänsus tähendaski, et tema 2015. aastal üksi tegi selle viimase instantsi otsuse - ükskõik kui radikaalse (piir kinni)," kirjutas Mälksoo, kes esitab riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul komisjonile ekspertarvamuse ÜRO ränderaamistiku kohta.

"Mulle tundub, et riik, kes selle dokumendiga nõustub, ei saa kriisiolukorras (enam) käituda nagu Ungari 2015. aastal. Aga see on poliitiline enesepiirang, millest siis taas tuleb teadlik olla. Ehk siis: kas me tegelikult oleme valmis ennast piirama?" lisas ta.

Mälksoo sõnul on dokumendi poliitiline idee korrastada, kuid teatud mõttes ka soodustada rännet. Ta selgitas, et selles ei räägita õigusvastasest rändest, vaid ainult mittekorrapärasest rändest ja ka sellistel juhtude rõhutatakse peamiselt mittekorrapärase migrandi inimõiguseid. Mälksoo tõi esile, et dokumendi hinnangul on globaalne ränne põhimõtteliselt kõigile kasulik.

"See on üsna ideoloogiline positsioon, sest me näeme uudistest, et korrastamata massirändega võivad kaasneda ka negatiivsed kõrvalnähud, mis ei tulene ainult vastuvõtva elanikkonna hoiakutest. Veelgi enam, Eesti kui väikese ja traumatiseeritud lähiajalooga rahvusriigi rändepoliitika on teatavasti väga konservatiivne tegelikult - see meie väga tagasihoidlik rände piirarv jne. Kas oleksime valmis järeldebatiks ÜRO moodustatavas seireorganis, et Eesti võtab tänase seisuga vastu selgelt liiga vähe migrante? Kokkuvõttes leian, et dokument on liiga selle ideoloogia mõju all, et globaalne ränne on alati ja üheselt hea," kommenteeris ta.

Mälksoo sõnul on Eesti võimalused rändedokumenti mõjutada olnud minimaalsed.

Tema hinnangul võiks Eesti jääda dokumendi suhtes esialgu erapooletuks.

"Kõige parema meelega näeksin, kui Eesti saaks selle dokumendi suhtes jääda hetkel erapooletuks - aga ma pole kindel, kas see 2018. aasta detsembris Marrakechi kontekstis oleks võimalik; arvatavasti mitte," ütles ta.

"Teine võimalus, kui ikkagi nõustuda dokumendiga (olles solidaarne riikide enamusega, sh migratsiooni lähteriikidega ja mitte jääda 'veidra üksiklasena protsessist kõrvale'), aga teha sinna juurde valitsuse deklaratsioon, milles üle rõhutada, et dokumendiga nõustuti eeldusel, et see ei loo Eestile uusi rahvusvahelis-õiguslikke kohustusi," lisas professor.