ÜRO ränderaamistiku ümber käis sel nädalal avalik kemplemine, õhk oli paks ning levisid ekslikud seisukohad. Õpetajate Majja ajutise valitsuse 100. aastapäeva tähistama läinud valitsus oskas just seal avalikult ja teatraalselt tülli pöörata, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Veel hullem oli olukord tühja Stenbocki maja ees - seal avaldati meelt ÜRO ränderaamistiku allkirjastamise vastu. Juhtumisi avaldati aga meelt millegi vastu, mida niikuinii ei juhtu. Eksituse aluseks oli kiiresti levinud arusaam, nagu sõidaks president Kersti Kaljulaid Marrakechi linna lepingut allkirjastama. Seda poleks ta aga kuidagi teha saanud, sest ÜRO ränderaamistik pole leping, vaid deklaratsioon, millele saab ainult kas kaasa kiita, või seda maha laita, aga allkirja pole sellele kuhugi panna.

"Tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga. Seal ei ole ette nähtud ei ratifitseerimist, ratifitseerimiskirjade kogumist, tingimusi selle jõustumiseks ega midagi taolist. Ja loomulikult, kuna see ei ole leping, ei tekki sellest riikidele ka mingit õiguslikku kohustust," kinnitas õiguskantsler Ülle Madise.

"Siis ei ole selle lepinguga võimalik ka ühineda või mitte ühineda," lisas ta.

Maailma vast tuntuim deklaratsioon on inimõiguste ülddeklaratsioon, mis pole samuti õiguslikult siduv. See seisab meeles aga vaid vähestel, enamik on harjunud inimõiguste ülddeklaratsioonist kinnipidamist enesestmõistetavaks pidama. Sellist olukorda nimetatakse tavaõiguse väljakujunemiseks ning eks seda looda koostajad ka ÜRO ränderaamistikust.

"Rahvusvaheline tavaõigus on õigus, mis tekib riikide käitumise põhjal ehk et riigid hakkavad sarnases olukorras käituma sarnasel viisil ja kui sellele ühel hetkel lisandub ka õiguslik veendumus, et me ei käitu niimoodi mitte mugavusest, viisakusest, vaid et riigid usuvad, et neil ongi kohustus ühel või teisel viisil käituda, siis me võime öelda, et on tekkinud tavaõigus," selgitas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent Rene Värk.

Riigikogu väliskomisjoni liige, rahvusvahelise õiguse ekspert Mart Nutt (I) ütles, et ränderaamistik toob tegelikult riikidele poliitilisi kohustusi.

"Riigid, kes on põhimõtteliselt selle deklaratsiooni sisuga nõustunud - seal on terve hulk sätteid, mis on nii-öelda juhindumiseks, mis ei ole direktiivsed -, riik, kes need poliitilised kohustused põhimõtteliselt heaks kiidab, selle nimel ka töötab. Aga mida on oluline antud juhul rõhutada, et see ei tähenda kindlasti seda, et vähemasti selle raamistiku tulemusena Eestile tekib mingi õiguslik kohustus või et Eesti peaks mingisugust seadust hakkama selle tulemusena muutma," kinnitas Nutt.

Ränderaamistiku ümber puhkenud melu ja sellest tingitud valitsuskriisi üks peamisi põhjusi on Eestis levinud hirm, et raamistiku heakskiitmise korral võib siia tulla kes iganes kustahes maailma paigast ning me ei saa temast enam lahti. Tegelikkus võib kujuneda aga hoopis vastupidiseks. Nimelt kiidavad riigid koos ränderaamistikuga heaks ka põhimõtte, et kodanikud, kellel pole õigust teises riigis viibida, võetakse ka tagasi.

"Nad lubavad, et lepitakse kokku protseduurides, kuidas need inimesed tagasi jõuavad, kuidas näiteks nende dokumendid taastatakse, kui dokumente ei ole, mis nende inimestega juhtub, kui nad on tagasi oma kodumaale või sünniriiki jõudnud," rääkis Euroopa Rändevõrgustiku rändeekspert Marion Pajumets.

"Seal sisalduvad sellised punktid, mis räägivad just sellest, kuidas inimesi, kellel pole õigust viibida, tagasi viia. Praegu on Euroopal /.../ tagasivõtulepingud ainult 20 riigiga, aga kõik need riigid, kes annavad oma toetuse sellele leppele, annavad oma toetuse ka põhimõttele, et tagasivõtulepingud, ükskõik, kas need on siis välislepped või vähem formaalselt formuleeritud, sõlmitakse. See on väga suur pühendumus ja täiesti revolutsiooniline samm," lisas ta.

Tegelikult puudutabki raamistik Euroopat ja muidki maailma arenenud piirkondi hoopis vähem, kui esimesel pilgul paistab. Ehkki pealiskaudsel vaatamisel tundub, et Euroopasse on kokku jooksnud juba rohkem rahvast, kui siin varem üldse elas, on sisserännanute osakaal Euroopa elanikkonnast üpris väike, jäädes seitsme protsendi kanti. Enne Teist maailmasõda olid aga eurooplased ise need, kes mujale maailma välja rändasid.

"Hästi oluline on aru saada, et suurem osa globaalsest rändest ei toimu mitte Euroopas, vaid hoopis teistel kontinentidel arenguriikide vahel. Mitte arenguriikidest arenenud riikidesse, vaid arenguriikide enda vahel," sõnas Pajumets.

Riigikogu väliskomisjoni liige Barbi Pilvre märkis, et migratsioon ei ole ainult viimase paari aasta jooksul olnud rändekriis, vaid see on läbi ajaloo toimunud protsess.

Olukord võib muutuda, kui üleilmne kliimamuutus paneb liikuma rahvamassid, millega võrreldes praegune migratsioon tillukesena tunduma hakkab. Lahendusi kliimamuutusest tingitud probleemidele on vaja nii ehk teisiti ning nende saavutamiseks on vaja hoopis uusi leppeid ja deklaratsioone.

Prognoosi järgi põgeneb 2050. aastal kliimamuutuste tõttu oma kodudest teistesse piirkondadesse 150 miljonit inimest.

Näiteks kui merevee tase peaks tõusma alla meetri jääks ainuüksi Bangladeshi pealinnas Dhakas koduta 30 miljonit inimest, kes oleksid sunnitud endale mujalt kodu otsima.

Võrdluseks - Süüria kodusõja jalust on praeguseks riigist põgenenud viis miljonit inimest ja see on inimhulk, mille all ülejäänud maailm juba vägagi ägab.

Kliimamuutustest põhjustatud ränne paneb proovile kogu maailma.