Probleem ei ole sugugi mitte ainult lastel või noortel. Ka keskmise täiskasvanu võime mõista kõike mainitut on märkimisväärselt kahanenud.

Olgu seetõttu siis siinkohal veel selgelt öeldud, et ei, ei ja veel kord ei – Indrek Tarand ei tunginud Tallinnas kesklinnas kaheksa-aastase poisi sünnipäevapeole, ei kutsunud lapsi üles sotse valima ega loopinud sünnipäevakülalistele brošüüre Karl Marxi õpetussõnadega. Samuti ei teinud ta seda kõike sama päeva õhtul Estonia teatri laval keset etendust.

Ta ei teinud seda hoolimata sellest, et Eesti Rahvusringhäälingu portaali arvamusrubriigis ilmunud följetonis nii kirjas oli. Mingit sünnipäeva pidanud Michael-Toomast ega tema külalist Laura-Beryl-Angelinat pole olemaski.

Näib, et mõned inimesed siiski võtsid kirjutatut tõe pähe – eelkõige need, keda oli sügavalt häirinud Indrek Tarandi käitumine Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna korraldatud miitingul läinud esmaspäeval. Seal Tarand tõesti tungis lavale, haaras (selleks luba saamata) enda kätte mikrofoni ning hüüdis sotse toetava lause.

Millest selline naljaloo vääritimõistmine?

Eks see adulugemine ehk arusaamisega lugemine nõua nii mõndagi. Esiteks tuleb teada sõna följeton tähendust. Säästan siinkohal sõnaraamatu otsimise vaeva. Följeton on satiiriline või humoristlik ajaleheartikkel, mis taotleb väärnähtuste teravmeelset naeruvääristamist. Eesti ajakirjanduses on följetoni kohta kasutatud ka mõistet veste.

Ühesõnaga, följeton on satiir, iroonia, huumor. Kas hea või halb, õnnestunud või mitte – maitse asi. Aga kindlasti ei ole tegemist tõsise, faktipõhise uudisega. Följeton on ilukirjanduslik vorm, tõe vastand, rõhutatult mittetõsi ka siis, kui näib edasi andvat päriselt toimunut või sisaldab erinevate avaliku elu tegelasteks hakanud inimeste nimesid. Ühesõnaga – väljamõeldis ja nali.

Kui nüüd konkreetsele tekstile otsa vaadata, siis viskas autor nalja mitmes suunas ja mitmekihiliselt. Põhirollis isegi polnud Indrek Tarandi käitumine meeleavaldusel, vaid see, kuidas ja kui kiiresti tekivad ühiskonnas kõikvõimalikud tõlgendused, väärtõlgendused ning kuulujutud – ühesõnaga, kui suureks hirmu ja poliitilise meelsuse silmad võivad paisuda.

Kuid huumor on keeruline valdkond, poliitiline või ühiskondlik huumor eriti. See, et seda on võimalik adulugemisoskuse puudumisel tõe pähe võtta, ei ole sugugi ainuke häda.

See följeton osutas nimelt ka, et satiir, huumor või pullimine sobib nii mõnelegi avaliku elu tegelasele täpselt nii kaua, kui see on enda või vähemalt oma leeri satiir, huumor või pullitegemine. Kui aga senine humorist või pullitegija juhtub korraga ise kujunema satiiri või huumori objektiks, on suhtumine hoopis teine.

Võttes arvesse, kui teadlikult ja kaua Indrek Tarand on ehitanud enda kui nalja- ja vembumehe kaubamärki, oli tema küll viimane inimene, kellelt osanuks oodata läinud kolmapäeva hilisõhtuseid telefonikõnesid ja sõnumeid rahvusringhäälingu toimetusse, mis nõudsid kõnealuse följetoni eemaldamist. Ometi need kõned ja sõnumid saabusid, leebelt öeldes vahelduvas viisakus- ja nõudlikkusastmes.

Kas asi siis käibki nõnda, et nii kaua kui ise tembutad ning sellega tähelepanu nõutad, peaks kõik mõistma ja kaasa naerma – aga ainus lubatud huumori vorm on vaid see, mida ise teed või vähemalt kontrollid?

Euroopa parlamendi liige peaks teadma, et nii see avaliku elu tegelasena siiski ei lähe. Selle eeldaminegi on kas naiivsus – milles ometi ei peaks olema põhjust Indrek Tarandit kahtlustada – või siis midagi muud, mida tahaks veel vähem kahtlustada. Näiteks kahepalgelisus. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.