Camus: populistide materdamine nende populaarsust ei vähenda
Rahulolematus valitseva eliidiga annab võimaluse poliitilistele jõududele, kes jutlustavad lihtsatest lahendustest. Nimekas poliitiliste äärmusliikumiste uurija Jean-Yves Camus rääkis intervjuus "Välisilmale", miks pead tõstva natsionalismi pärast liigselt muretseda ei maksa ja miks populistide materdamine ei vii traditsioonilisi parteisid soovitud eesmärkideni.
Prantsusmaa kollavestide meeleavalduste kõrgpunkt näikse praeguseks möödas olevat. Meeleavaldused küll veel kestavad, iga päev ühineb nendega aga järjest vähem inimesi.
Halvimal juhul tähendab see, et osa poliitikas pettunud inimesi on pettunud isegi juba kollavestide liikumises, on pettunud isegi tänavademokraatias ning mida nemad edasi teevad, ei oska keegi praegu ennustada.
Kollavestide liikumine on selge näide, kuidas vihase rahvahulga nõudmisi on võimalik oskuslikult suunates järjest kasvatada. Algselt vaid kütuseaktsiisi tõstmise vastu protestinud ei leppinud lõpuks enam sellega, et nende nõudmistele järele anti, vaid hakkasid nõudma juba president Emmanuel Macroni tagasiastumist.
Möödunud nädalal Tallinnat väisanud Euroopa ühe tuntuma poliitiliste äärmusliikumiste uurija, Radikaalsete Poliitiliste Liikumiste Vaatluskeskuse direktor Jean-Yves Camus' sõnul kollavestide liikumist tervikuna äärmusliikumiseks pidada ei saa. Küll aga üritasid äärmuslased seda kaaperdada, mis mingi maani ka õnnestus.
"Kõige vägivaldsemad radikaalid üritavad liikumist kaaperdada ja pöörata seda võitlevaks, millekski, mille abil kukutada valitsus ebademokraatlikul viisil," nentis ta.
Populistide juba mõnda aega kestnud esiletõus on muutnud närviliseks kogu seltskonna, kellele klassikalised euroopalikud väärtused ning euroopalik demokraatia südamelähedased on. Camus' sõnul paanikaks põhjust pole - reljeefsest retoorikast hoolimata on suurem osa praegustest nö peavooluvälistest parteidest tõesti lihtsalt populistlikud, mitte möödunud sajandi 1930. aastate tõugu äärmusparteid.
"Muidugi võivad mõned populistid pöörduda ekstremismi, eriti kui nende poliitiline partei pole valimistel edukas ja nad näevad, et ainus võimalus võim haarata on vägivalla abil, kuid ma tahan öelda, et tänapäeva Euroopas on väga vähe liikumisi, mis tahavad haarata võimu vägivaldselt. Meil pole mõtet kasutada väljendeid, et "Mis juhtus 1930. aastatel". Meil ei ole enam fašistlikku liikumist. Enamik populistlikke parteisid üritab saada võimule valimiste teel. Võtame näiteks Prantsusmaa endise Rahvusrinde, Marine Le Peni partei. Nad on natsionalistlik, populistlik ja sisserändevastane partei, kuid nad mahuvad demokraatia raamidesse," rõhutas Camus.
Camus sõnul pole ka karta, et läheb nii, nagu 1930. aastate Saksamaal, kus natsid tulidki võimule täiesti ausate valimistega ning seejärel kogu ülejäänud poliitilise spektri lihtsalt likvideerisid. Ehkki praegu on populistid võimul Ungaris ja Poolas ning nende kandepind näikse üldse olevat Ida-Euroopas, tuletab Camus
meelde, et nüüdisaegne mitte lihtsalt populistlik, vaid äärmuslik liikumine sai alguse Lääne-Euroopas juba 1980. aastail ning aeg-ajalt on siin-seal need parteid isegi valitsusse pääsenud. Ennekuulmatu on küll populistide praegune populaarsus.
Camus hoiatab, et populistlike parteide materdamine pole kindlasti kohane vahend nende populaarsuse vähendamiseks.
"Ei saa lihtsalt öelda: "Need parteid eksivad. Nad teevad kampaaniat valedel teemadel ja pakuvad valesid vastuseid." See ei tööta. Sul peab olema omaenda poliitiline tegevuskava ja sa pead näitama, miks need parteid, isegi valitsuses olles, toovad riigile kaasa veel rohkem läbikukkumisi, sest neil pole lahendusi majandusprobleemide jaoks," märkis Camus.
Camus tuletab meelde tõika, mis populistide edust tingitud ähmiga tihti ununema kipub - nimelt toetatakse kogu Euroopas klassikalisi poliitilisi liikumisi, see on liberalismi, sotsiaaldemokraatiat ja klassikalist konservatismi endiselt rohkem, kui populiste ja äärmuslasi. Et aga populistidegi edu igavene ei ole, näeme praegusest Budapestist, kus peaminister Viktor Orbani vastased meeleavaldused on muutumas üsna sarnaseks Prantsusmaa kollavestide liikumisega.
Toimetaja: Laur Viirand