Endine katlakütja ja lukksepp Siim Uusna elab viimased kolm aastat üksi. Üle 25 aasta oli ta kõrval elukaaslane, kes kolis aga 2015. aasta novembris, pärast seda, kui Siim sai insuldi, minema. Koos naisega kadusid Siimu elust ka kasutütar ja kasupoeg. Miks see täpselt nii läks, ei tea või ei taha Siim rääkida.

Möödunud aasta viimasel päeval tabas Viljandimaa talus elavat meest aga uus insult, pärast mida on Siimu kõne häiritud.

Täditütar Rutti, kellele Siim juutuuberite vahendusel tervisi saatis, nägi mees enda sõnul viimati 1980. aastal. Tänavu suvel suhtles ta oma ainsa elusoleva sugulasega esimest korda üle aastate telefonis.

Nädala jooksul ei suhtle Siim enda sõnul enamasti ühegi inimesega. Ainult poes käies saab ta teenindajaga suhelda. "Aga poes ma käin kah siis, kui leivapäts otsa saab, siis ma lähen, käin. Ja kuidas rahakott on - sellega peab ka arvestama. Pensionäril on selline elu, et pead arvestma. Ma kõige rohkem arvestan ikka kassipoisiga. /.../ Mina saan kuidagi ikka läbi, aga kass ei saa. Kass peab läbi saama. See on ikka kõige tähtsam, kassikene," rääkis Siim.

Kõige raskem on tema sõnul üksiolemise juures just see, et pole kellegagi suhelda. "Suhtlemise vajadus tekib, tead. Lihtsalt vahepeal tuleb nagu selline kurb tunne peale, et mind ei ole kellelegi vaja. Lihtsalt, ongi kogu lugu," sõnas Siim.

Et suhtlemist mitte päris unustada, käib Siim kord kuus viie kilomeetri kaugusel Tarvastu päevakeskuses, kus korraldatakse viktoriine ja saab niisama juttu puhuda. Aeg-ajalt käib Siimul kodus abiks ka valla määratud sotsiaaltöötaja või vabatahtlik Seltsilise teenuse juurest.

Seltsilise teenus tegelebki sellega, et üksikud eakad ja vabatahtlikud omavahel kokku viia. Just nemad juhatasid Martti Halliku ja Liina Ariadne Pedaniku koos "Pealtnägijaga" Siimuni.

Oma päevi täidab Siim tavaliselt kas televiisorit vaadates või kitarri tinistades, ehkki ka seda pole ta enam ammu korralikult teha saanud, sest pill on häälest ära. Hallik ja Pedanik aitasid mehel pilli häälde seada.

Esimesed akordid õpetas isa Siimule, kui ta oli kaheksa-aastane. Teismelisena tegi ta aga kodulinnas Karksi-Nuias sõbraga bändi, mida kohalikud kutsusid Nuiakaks.

Siim pole ainult pillimees, vaid ka üliproduktiivne laululooja. Kokku on ta elu jooksul kaustikutesse üles kirjutanud vähemalt poolsada lugu. Enamasti sünnivad need mõneks tähtpäevaks, jaanipäevaks, jõuludeks või sünnipäevaks. Näiteks on Siim sünnipäevalulu pühendanud peaaegu kõigile oma naabritele. Aga mehe lauluvaramus leidub ka meenutusi lapsepõlvest.

Jõulud veedab Siim taas üksi kodus, kuid tal on ka üks kingisoov. "Ainuke, mis ma valiks, on selle motorolleri auto. Ma tahaks Nuias ema haua peal ära käia. Ja läheks täditütrele külla Tallinnasse. Otsiks ta üles. /.../ Ainuke sugulane veel, keda ma tean, et elus on," ütles Siim. Praegu on Siimul roller, millega poes käib.