Tegemist on Aafrika ühe vaesema ja samas kõige maavaraderikkama riigiga. 1960. aastal iseseisvunud Kongo Demokraatlik Vabariik on endine Belgia asumaa ja natuke naljakas on mõelda, et nemadki on elanud Brüsseli juhtnööride järgi. Valimistulemused oleks pidanud avaldatama pühapäeval, kuid nii ei läinud, sest nende avaldamine lükati jälle edasi, nentis "Välisilm".

Valimiste ümber toimuv ähvardab riigi, kus praegu natukenegi midagi rahutaolist valitseb, jälle täiemõõdulisse kaosesse tõugata. Põhjusi valimistulemuste avaldamise edasilükkamiseks on mitmeid, üks olulisemaid neist aga mõjuvõimsa katoliku kiriku pidev ninatoppimine kogu valimisprotsessi.

Katoliku kiriku mõju Kongo Demokraatlikus Vabariigis on raske alahinnata. Võrdluseks võib vaid öelda, et katoliku kiriku mõju pole seal väiksem kui näiteks islami mõju Iraagis. Ning katoliku kirikul meeldib oma mõjuvõimu ära kasutada kogu piirkonnas, näiteks ka naaberriigis Kamerunis, pikka aega Aafrika ühes stabiilseimas riigis, kus viimasel ajal olukord aga samuti väga ärevaks läinud on.

Kongo DV sündmuste asjus on sõna võtnud ka kirikupea paavst Franciscus ise, kes aga kindlasti pole Aafrika keskosas toimuvas otseselt süüdi, küll aga kaudselt, sest ei suuda kohapealseid kirikujuhte poliitikasse sekkumisest eemal hoida.

Kongo Demokraatlikus Vabariigis on pikka aega valitsenud autoritaarne Kabilade dünastia. Ihukaitsjad lasid 2001. aastal diktaatorlike kalduvustega presidendi Laurent-Désiré Kabila küll maha, tema poja Joseph Kabila võimuletulekut neil aga ära hoida ei õnnestunud.

2016. aastal sai Jospeh Kabila viimane ametiaeg otsa ning põhiseaduse kohaselt ta uueks ajaks enam kandideerida ei tohtinud. Et Kabilale võim aga armsaks oli saanud, järgnes kaks aastat segaduste aega, kuni mullu kuulutas Kabila oma soosikuks valimistel Emmanuel Ramazani Shadary ja valimised võisid alata.

Katoliku kirik aga asus jõuliselt toetama opositsiooni, ilmselt mitte ainult seetõttu, et Kabila on revolutsionäär ja autoritaarne riigijuht, vaid ka seetõttu, et ta on protestant, ehkki tema abikaasa on katoliiklane ja ta ise pooldab kirikutevahelist oikumeenilist koostööd. Opositsioon lubas Kabila dünastia võimutsemisele kiire lõpu teha.

Katoliku kirik saatis valimistele koguni 40 000 vaatlejat. Nende vaatlejate tähelepanekud tunduvad paljudele ainsa usaldusväärse allikana valimiste kohta üldse, sest üldiselt on valimistel äpardusi olnud palju ning segadus hiigelsuur.

Katoliku kiriku ja Kabila vastasseis kasvas ÜRO julgeolekunõukoguni välja, mis möödunud nädalal Kongo Demokraatliku Vabariigi kriisi arutas. Resolutsioonini ei jõutud, küll aga soovitas julgeolekunõukogu vabariigi valitsusel valimistulemused võimalikult kiiresti avaldada. Seda ei juhtunud. Katoliku kirik väidab, et teab valimistulemusi, kuid ei avalda neid samuti. Selle asemel avaldab kirik survet keskvalimiskomisjonile, et see valimistulemused avaldaks.

Taoline surve aga tekitab vihast vastuseisu paljudes kongolastes, sealhulgas ka paljudes katoliiklastes. Et riigis pole kuhugi kadunud ka etnilised pinged, võib praegune olukord päädida järjekordse kodusõjaga Kongo sisekonfliktide lõputuna tunduvas jadas.