Nõudlik valija tahab kampaanialt seda, et erakond ütleks selgelt välja oma alusväärtused ja põhimõtted. Sellisel juhul oleks võimalik eeldada, kuidas see erakond mingis võimalikus tuleviku olukorras tegutseks, sest ükski valimisprogramm ei suuda detailselt kõiki valikuid ja olukordi ära kirjeldada. Isegi kui suudaks kirjeldada, siis neid niikuinii eriti keegi ei loe ja kui loebki, siis neid pigem ei kirjutata valijatele.

Seega, mis võiks olla see koht, kust saab aimu erakondade alusväärtuste ja põhimõtete kohta? Spetsiifilisemalt võiks ehk küsida: kust ma saan aimu erakondade juhtmõtete kohta sellel valimistsüklil? Vastus tundub ilmselge – eks ikka kampaania-slogan'itest.

Minu eesmärk ei ole veenda kedagi valima ühe erakonna poolt või jätta teise erakonna poolt valimata, vaid püüda parandada Eesti poliitilist kultuuri. Seega püüan jätta isiklikud poliitilised veendumused ja eelistused kõrvale ega hakka ühtki kampaania-slogan'it sisuliselt hindama. Selle asemel kujutan ette, et olen valija, kellel pole mingit lemmikerakonda ning kes püüab hinnata slogan'eid üldiste põhimõtete alusel.

Esimene, nõustumise põhimõte on, et valimis-slogan peaks väljendama sellist mõtet, mille puhul on mõeldav, et leidub mõni selline valija, kes sellega ei nõustu. Juhul kui slogan on midagi sellist, millega kõik valijad nõustuvad, ei oma see nõustumine mingit tähendust ega kaalu. Kui igal erakonnal on selline slogan, millega kõik nõustuvad, pole ükski erakond ühestki teisest erakonnast parem.

Teine, selguse põhimõte on, et valimis-slogan peaks andma selge ja üheselt mõistetava sõnumi. Mida rohkem on ruumi mitmetähenduslikeks tõlgendusteks, seda kasutum on slogan valijale, sest ta ei tea kunagi, millise tähenduse poolt ta oma hääle annab. Samuti suurendab see võimalust, et mõned valijad peavad oma valikus pettuma.

Kolmas, konkreetsuse põhimõte on, et valimis-slogan peaks siiski andma parajalt üldise sõnumi. Sest kuigi konkreetsus on hea, siis liigne konkreetsus ei täida enam oma rolli andmaks valijale teavet, kuidas erakond kavatseb mõne tulevikus tekkiva olukorra lahendada.

Ehk et kui erakonna slogan oleks näiteks "Neljarealine Eesti", mille mõistlik tõlgendus on, et plaanitakse kõik Eesti (pea)maanteed ehitada neljarealiseks, siis teame, et valitakse alati see variant, mis sellele sihile lähemale viib: näiteks pensionid ei tõuse, sest on vaja raha ehituseks.

Aga kas me sel juhul teaksime, mida teeb erakond siis, kui kumbki valik ei aita maanteede ehitamisele kaasa? Kas see erakond oleks toetanud kooseluseadust? Kas see erakond oleks toetanud ÜRO globaalset ränderaamistiku?

***

Nende põhimõtete valguses vaatame, kuidas paistavad Eesti erakondade kampaania-slogan'id.

Ma ei ole kaalunud Eesti Ühendatud Vasakparteid, sest ma ei suutnud tuvastada üht kindlat slogan'it, mis erakond nendeks valimisteks on välja pakkunud. Kahel juhul (Isamaa ja Vabaerakond) polnud ma päris kindel, mis on nende keskne kampaania-slogan, kuid mõlemal juhul valisin selle lause, mis on nende kodulehel ja reklaamides prominentsel kohal.

Enne kui alustan oma analüüsiga, siis on äärmiselt oluline rõhutada, et lähtun eeldusest, et programme niikuinii eriti keegi ei loe, seega võtan vaatluse alla slogan'id kui eraldiseisvad asjad. Samuti püüan ma tõlgendustel hoiduda erakondade üldiste maailmavaadete sissetoomisest ning lähtuda nii palju kui võimalik ainult sellest, mis otseselt slogan'is öeldud.

Eesti 200: "Pikk plaan Eestile"

Nõustumise põhimõtte järgi tundub hästi õnnestunud slogan, sest pikk plaan ei ole selline asi, millega iga mõistlik valija tingimata nõustuks. Pikal plaanil on omad miinused, näiteks kuna tulevikku on keerulisem ennustada kui järgmist 2-3 aastat, siis ei pruugi iga pikk plaan olla edukas võrreldes lühiajalistega.

Samuti võib pikk plaan eirata praeguseid põletavaid probleeme. Eeldatavasti oleks pikk plaan selle asemel, et parandada pensionäride elujärge täna, keskendunud pigem sellele, et 10 või 15 aasta pärast oleks meil jätkusuutlik pensionisüsteem. Minu jaoks pole ilmselge, et üks on tingimata parem kui teine, mis tähendab, et juhul kui keegi selle pika plaani väitega nõustub, siis see on tähenduslik ja mõttekas. 

Tõlgenduse osas võiks mõni ninatark küsida, kas Eesti 200 plaan on selline, milles on hästi palju punkte, mis selle pikaks teevad. Aga see kindlasti poleks heatahtlik, sest sellisel juhul oleks erakond ilmselt valinud mõne teise omadussõna, nagu näiteks "põhjalik" või "detailne".

Selguse põhimõtte osas on suurem probleem see, et praegune slogan ütleb valijale vaid erakonna meetodi probleemide lahendamiseks, kuid ei kirjelda kuidagi nende sisulisi seisukohti. Sest pikkasid plaane võib olla väga erinevate sihtide ja suunitlustega.

Konkreetsuse põhimõtte valguses võiks öelda, et slogan on osaliselt õnnestunud, eeldusel et mingi kindel pikk plaan on olemas. Siis jääks iga valiku puhul lahendada vaid empiiriline küsimus, et milline valikutest aitab plaani rohkem ellu viia või milline teeb seda rohkem. Kui eeldame, et plaani sisu pole veel paigas, siis saame ikkagi erakonna valikuid ennustada, sest eelistataks seda, mis aitab plaani tekkimisele kaasa. Samas poleks meil sellest slogan'ist lähtudes võimalik arvata, mida teeks erakond olukorras, kus on valik kahe lühiajalise ja jooksva probleemiga.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond: "Eesti eest!"

Nõustumise põhimõtte järgi on see slogan pigem kehv, sest kui Eesti valijad valivad Eesti riigikogu, siis ei ole ju kuidagi mõistlik eeldada, et mõni erakond on millegi või kellegi muu kui Eesti eest. Isegi kui Eestis oleks mõni erakond, kelle eesmärk oleks maksimaalne lõimumine Euroopa Liidu ja selle institutsioonidega, oleks see eesmärk pigem kantud soovist teha Eesti elu paremaks.

Igasugused pahatahtlikud tõlgendused nagu "Eesti (, tule) eest!" ei oleks grammatikareeglite järgi võimalikud. Aga selguse põhimõttest lähtudes on probleem hoopis see, et kuigi on arusaadav, et erakond seisab Eesti huvide eest, ei ole võimalik sellest slogan'ist tuletada, mis need huvid on. Seega võimaldab see slogan väga laia tõlgendust, sest on väga palju erinevaid mõistlikke arusaamu sellest, mis on Eesti huvides.

Konkreetsuse põhimõtte osas on ühelt poolt sel slogan'il piisav üldisus, et anda vastus igale võimalikule olukorrale: eelistatakse seda, mis edendab Eesti huve kõige enam. Samas satume sama probleemi otsa, mis selguse põhimõtte puhul: see slogan on liiga üldine. Eesti huve võivad edendada väga erinevad ning kohati isegi vastandlikud tegevused, sõltuvalt sellest, kuidas keegi Eesti huve mõistab.

Elurikkuse Erakond: "Teeme koos Eestist nutika ökoriigi"

Nõustumise põhimõtte järgi on see slogan õnnestunud. Ökoriik kõlab minule palju spetsiifilisem kui näiteks "puhas looduskeskkond" ning kui viimast võiksid kõik tahta, siis ökoriik tundub selline kontseptsioon, millega on võimalik mitte nõustuda.

Samuti ei saa jätta tähelepanuta sõna "koos", mis viitab sellele, et erakond näeb ökoriigi saavutamisel kindlat teed. Siin on jälle ruumi mitte nõustuda, kui arvatakse, et eksperdid on paremad kui kaasamine või et riik ei peaks kodanikelt liiga suurt panust ootama.

Selguse põhimõtte järgi on see vähemalt osaliselt õnnestunud slogan. Kuigi tõlgendusruumi on kasutatud mõistete täpse sisu osas, siis usun, et kattuvus nutikuse tähenduse osas on üsna suur. Tänaseks on Eestis vaid kaduvväike osa valijaid, kes ei tea ega saa aru näiteks telefoni ja nutitelefoni erinevusest ning sellest, mis teeb nutitelefoni nutikaks.

Eesliitega "öko-" võib minna veidi keerulisemaks, sest see võib tähendada kas ökoloogilist ehk keskkonnasõbralikku või ökonoomset ehk kokkuhoidlikku. Paljudes olukordades pole neil kahel tähendusel aga vahet, sest sisuliselt langevad need kokku: mis on kokkuhoidlik, on ühtlasi keskkonnasõbralik. Aga see ei ole alati nii, sest kokkuhoidlik tööstus pigem ei ole keskkonnasõbralik.

Slogan'i suurim miinus on ehk liigne konkreetsus. Kardan, et riigivalitsemises tuleb ette liiga palju selliseid valikuid, mida ei saa pelgalt nutikuse või ökoriigi sihti silmas pidades lahendada. Kasutades oma eelmisi näitejuhtumeid: mida võiks valija ennustada kooseluseaduse või ÜRO globaalse ränderaamistiku toetuse kohta lähtudes nutikusest ja ökoriigist? Samas saaks need kaks küsimust lahendada mõeldes sellele, et erakond soovib asju teha koos.

Isamaa: "Isamaa on igavene"

Esimene probleem on see, et see slogan ei ole väärtusväide ega anna kindlat tegevusjuhist. See lihtsalt konstateerib fakti, et miski on igavene. Aga ei ütle, et mida erakond soovib teha või mida erakond peab oluliseks. Mistõttu on mul seda veidi keeruline hinnata lähtuvalt eeltoodud põhimõtetest.

Seega peaks esmalt andma sellele mingi konkreetsema tõlgenduse: kas räägitakse oma erakonnast või räägitakse Eesti riigist. Erinevalt teistest keelelistest mitmetimõistetavustest ei ole minu jaoks ilmselge, kumb tõlgendus on õige.

Kui soov on öelda valijale, et nende erakond on igavene, siis ei aita see meid väga palju edasi, sest jätkuvalt vaid konstateeritakse mingit fakti, millega nõustumine või mittenõustumine ei paista üldse mingit erilist tähendust omavat. Samas – kui erakonna soov on öelda valijale, et nemad usuvad, et Eesti kui riik on igavene (või veelgi enam, Eesti riik peaks olema igavene), oleks meil mingi väärtusväide.

Kuigi sellest oleks võimalik tuletada, milliseid valikuid erakond teeks, siis on probleem aga selles, et väljendatud idee ei leia kuigi palju mõistlikke vastaseid. Ükskõik kui avatud Eesti peaks mõne valija arvates olema, vaevalt keegi neist otseselt soovib Eesti lõppemist. Seega nõustumise põhimõtte järgi pole tegu väga tugeva slogan'iga.

Konkreetsuse vaatenurgast võib ka esineda probleeme valikute ennustamise osas: kas tõesti iga riigielu küsimuse saab taandada riigi püsivuse küsimusele?

Keskerakond: "Õiglane riik kõigile!"

Nõustumise põhimõtte järgi on see täiesti läbikukkunud slogan, sest kas leidub mõnd sellist valijat, kes ei tahaks õiglast riiki? Õiglus on üks sellistest poliitilistest mõistetest (nagu ka vabadus), mis sõltumata oma konkreetsest sisust või definitsioonist kannab selget positiivset tähendust. Seega ei saa minu arvates leiduda ühtki mõistlikku inimest, kes ei sooviks õiglast riiki. Kui ehk anarhistid välja arvata, sest nemad pigem ei soovi üldse riiki. Aga ka nemad saaksid sellele sloganile oma nõusoleku anda, sest "õiglane riik" = "olematu riik", st "Õiglane riik kõigile" tähendaks riigi puudumist kõigile.

Slogan on ka teise põhimõtte järgi väga kehv, sest nii nagu vabadusest, on ka õiglusest väga palju erinevaid kontseptsioone. See tähendab, et maailm, mis ühe vaate järgi on õiglane, on teise vaate järgi täiesti ebaõiglane. Seda isegi juhul, kui hulk õiglusteooriaid on suures plaanis enam-vähem sarnased (näiteks et õiglus seisneb selles, et isikud peaksid olema võrdsed ja riik peaks selle eesmärgi saavutamiseks teostama ümberjagamist). Siis jääb siiski suur osa küsimusi lahtiseks, sest õiglaseks võib pidada võrdsust materiaalses seisundis või heaolus või võimalustes jne.

Konkreetsuse põhimõtte järgi on see slogan potentsiaalselt hea. Juhul kui meil oleks teada täpselt, milline on Keskerakonna arusaam õiglusest, saaksime tõenäoliselt ennustada kõik nende valikud. Iga riigivalitsemist puudutava otsuse saab (vähemalt põhimõtteliselt) lahendada küsides: kas see viib meid õiglasele riigile lähemale või kaugemale või siis milline valik viib meid kõige lähemale õiglasele riigile? Aga seni kuni meil seda konkreetset õiglusteooriat pole, ei ole sellest sloganist valikute ennustamisel palju kasu.

Reformierakond: "Parem tulevik!"

Nõustumise põhimõtte järgi on see slogan väga nõrk, sest ma ei suuda ette kujutada ühtki mõistlikku valijat, kes ei sooviks paremat tulevikku. Isegi selline valija, kes arvab, et tänane Eesti on ideaalne ja enam paremaks minna ei saa, võiks selle slogan'iga nõustada. Sest kui tänases maailmas on muutused võimalikud ning tema muutusi ei soovi, siis parem tulevik oleks selline, kus kõik on nii, nagu praegu ning muutuste võimalus on kahandatud.

See slogan läheks huvitamaks siis kui sellele antaks välistav tõlgendus – näiteks parem tulevik tänase elu arvelt –, sest siis oleks valija sarnases olukorras nagu Eesti 200 pika plaani slogan'i puhul.

Selguse põhimõtte järgi on see slogan samuti nõrk, sest "parem" on veel rohkem n-ö kummist mõiste kui "õiglane" ning selle rakendamisel on veelgi rohkem probleeme. Esmalt on vaja mingit teooriat, mis ütleks, mis on hea ning siis on vaja veel eraldi standardit, mis aitaks erinevaid häid asju kas hierarhiasse seada või omavahel kaaluda. Sest isegi kui rakendame näiliselt lihtsat utilitaristlikku teooriat – hea on see, mis toob heaolu (mõistetud näiteks füüsiliste ja vaimsete naudingutena) –, siis selleks, et öelda, milline tulevik on parem, peame lahendama küsimuse, kas olulisem on Eesti keskmine heaolu või Eesti summaarne heaolu. Lisaks peame tunnistama, et Eesti on täis valijaid, kelle erinevad arusaamad heast (ja paremast) on täiesti vastandlikud.

Konkreetsuse põhimõtte järgi on see slogan potentsiaalselt õnnestunud. Juhul kui meil peaks olema täpne arusaam "hea" sisust, siis saaksime sellest tuletada "parema" sisu ning siis oleks võimalik kõik erakonna eelistused ja valikud sellest tuletada. Vähemalt nii palju, kui palju on võimalik anda vastus empiirilisele küsimusele, kui palju üks või teine valik aitab kaasa parema tuleviku toomisele.

Siinkohal oleks paslik märkida, et praeguste toetusnumbrite järgi kahe kõige populaarsema erakonna (Keskerakond ja Reformierakond) slogan'id on väga sarnased ning enam-vähem ühtmoodi kehvad. Sest mõlemad ütlevad midagi, millega kõik nõustuvad, aga mille sisu on äärmiselt keeruline üheselt paika saada ning mille põhjal on võimalik valikuid ennustada ainult niivõrd, kuivõrd meil on üks ühtne sisu paigas.

Rohelised: "Esimene puhas riik"

Nõustumise põhimõtte järgi on see slogan väga sarnane eelmisele. See on nõrk, sest vaevalt leidub mõnd mõistlikku valijat, kes ei sooviks puhast riiki.

Isegi õige suurem optimist ei saa siiralt uskuda, et kõik on Eesti riigis korras, seega oleks alati midagi mida puhtamaks teha. Olgu see siis riigis kui institutsioonis või riigis kui territooriumil. Samal ajal läheks see slogan huvitavamaks, kui loeksime seda välistavalt – ehk et puhas riik näiteks majandusliku kasvu arvelt. Siis oleks inimeste ees tegelik valik ning juhul, kui nad selle sloganiga nõustuvad, oleks nõustumisel mingi kaal.

Selguse põhimõtte valguses oleks võimalikud pahatahtlikud tõlgendused, mis keskenduvad sellele, et kellest peaks Eesti puhtaks saama. Korra on Eesti oma ajaloo jooksul puhtaks riigiks kuulutatud... Aga need oleks ilmselgelt kohatud lähenemised erakonna sloganile.

Seega jääb õhku vaid sama probleem, millele juba viitasin: kas puhas riik viitab territooriumile (ehk looduskeskkonnale) või institutsioonidele (ehk räpasest poliitikast lahtisaamisele). Kuna need ei ole tingimata vastukäivad eesmärgid ja teine võib isegi esimese saavutamiseks vajalik olla, siis võib selgust hinnata pigem heaks.

Konkreetsuse põhimõtte valguses jääb see slogan üksi võetuna selgelt hätta. Puhtuse eesmärk ei saa meile üheselt öelda midagi meie kahe testjuhtumi kohta – kooseluseadus ja ÜRO globaalne ränderaamistik – ning paljude teiste selliste küsimuste kohta, kus pole kaalul ei keskkond ega riigiaparaat. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond: "Igaüks loeb!"

Nõustumise põhimõtte järgi tundub see slogan mulle õnnestunud, sest kindlasti leidub mõistlikke valijaid, kes selle väitega ei nõustuks. Sõltumata sellest, kuidas me piiritleme mõiste "igaüks", leidub alati inimesi, kes kas ütlevad, et igaüks ei loe või siis kui loeb, on ikka neid, kes lähevad veidi rohkem arvesse.

Selguse põhimõtte osas võiks mõni ninatark norida, et päris igaüks ei loe, sest beebid pole veel lugema õppinud. Aga tõsisemalt rääkides – on võimalik pidada mõistlikke arutelusid selle üle, et kes lähevad arvesse kui "igaüks". Kas peaksime selle mõiste piiritlema näiteks Eesti riigipiiriga või laiemalt? Kas loomad lähevad ka arvesse või mitte? Kas tulevased põlved lähevad arvesse või mitte? Need lahtised otsad on mõnevõrra problemaatilised.

Konkreetsuse põhimõttest hinnatuna võib alguses tunduda, et slogan on hea, sest iga valiku puhul võetakse kõiki arvesse, sest kõik ju loevad. Aga see tähendaks justkui seda, et kunagi ei tohiks olla ühtki valikut kellegi kahjuks? Sest kui kõik loevad, siis kuidas saab nii otsustada, et eelistame noori inimesi vanadele või vastupidi? Üks lahendus oleks mõelda nii, et kui kõik loevad ühtmoodi, siis tehakse alati valik rohkemate inimeste kasuks.

Vabaerakond: "Kui parem on parem, siis sobime hästi"

Nõustumise põhimõtte valguses on see slogan ilmselt selle kampaania parim. Esiteks on sellega võimalik mõistlikul valijal mitte nõustuda, sest poliitilisel spektril on lisaks paremale ka vasak pool ning tsenter. Teiseks slogan'i konditsionaalne kuju lausa eeldab, et kõik ei nõustu sellega: hea sobivus erakonna ning valija vahel on vaid siis, kui valijale meeldib parempoolne erakond.

Kui keegi sooviks, võiks ta tõlgendada slogani esimest poolt tautoloogiana (kui X on X, siis vali meid) ning seega öelda, et sloganil on kuju, mis välistab selle, et keegi sellega ei nõustuks. Aga see oleks kahtlemata pahatahtlik tõlgendus, sest kuna erakond kasutas sõna parem puhul erinevaid värve, on selge, et sellel sõnal on erinev tähendus.

Selguse põhimõttest lähtudes on see slogan samuti üks tugevamaid, sest öeldakse üheselt välja, et erakond on parempoolse poliitikaga ning kutsub end toetama neid, kelle jaoks selline poliitika on parem kui teised. Siiski kerkib siinkohal kaks probleemi.

Esiteks on politoloogid juba mõnda aega nentinud, et ainuüksi parem-vasak-skaala ei ole adekvaatne, et tänapäevaseid erakondi määratleda. Liiga tihti leidub näiteid selle kohta, kuidas erakonnal on ühes küsimuses n-ö parempoolsed vaated ja teises n-ö vasakpoolsed. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Eesti politoloogid.

Lisaks on Eesti erakondadele ette heidetud selge maailmavaate puudumist või siis koondumist enam-vähem tsentrisse. Seega võib Vabaerakond end küll üheselt ja selgelt parempoolsena defineerida, kuid see ei pruugi valijatele siiski alati tähendada üht ja sama, sest parempoolsuse mõiste ise on hägune. Kui parempoolsuse mõiste ei oleks hägune, siis Eesti kontekstis võiks erakonna enesemääratlus tähendada pelgalt seda, et ollakse parempoolsem võrreldes teiste Eesti erakondadega, mitte mingi objektiivse skaalaga.

Konkreetsuse põhimõttest lähtuvalt on hinnang üsna sama, et ühelt poolt on kõik sobivalt konkreetne. Erakond ütleb, et nad on parempoolsed ning seega nende valikute ennustamisel teevad nad seda, mida parempoolsed erakonnad muidu teeksid. Aga nagu eelnevalt viitasin, siis parempoolsuse sisu ei ole alati üheselt ja selgelt defineeritud. Siiski arvan, et see on võrdluses teiste erakondadega paremini mõistetav. Ehk et sisuline kattuvus erinevate valijate parempoolsuse arusaamade vahel on palju suurem kui näiteks õigluse või hea arusaamade kattuvus.

Kokkuvõtteks

Kui üldse midagi sellest mõttekäigust järeldada saab, siis seda, et suuremad ja populaarsemad erakonnad on pigem kehvade slogan'itega. See on aga ka loogiline, sest nendel on suurem ja kindlam valijate baas, mis tõttu peavad nad vähem nägema vaeva uute valijate veenmisega.

Väiksemad ning uuemad erakonnad on pigem paremate slogan'itega välja tulnud. Mis on jällegi loogiline, sest nende jaoks on väga oluline valijate baasi tekitamine ning laiendamine. See omakorda tähendab, et nad ei saa endale lubada midagi sellist, millega kõik võivad nõustuda, mida saab igaüks mõista nii nagu soovib ning millest ei ole võimalik ühtki konkreetset valikut tuletada.

Jääb vaid loota, et valijad reageerivad vastavalt ning järgmiseks korraks võtavad suuremad erakonnad õppust. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.