Üliõpilaste jaoks on tulevaste valimiste fundamentaalsed teemad kõigile võimekatele kättesaadav tasuta kõrgharidus ja helde sotsiaalsete garantiide süsteem. Kõrghariduse omandamisel ei tohiks kellegi jaoks otsustavaks saada vanemate rahakott, vanemate valikud või mõni muu asjaolu, mida isikul endal on keeruline või võimatu mõjutada.

Erinevatel erakondadel on väga erineva täpsusastme ja abstraktsioonitasemega programmid ning kõrgharidussüsteemi ligipääsetavuses tagasipööret teha soovivad erakonnad on sõnastanud oma lubadusi küllaltki ettevaatlikult. Kõrghariduse ligipääsetavuse suurendamist taotlevate erakondade puhul pole pärast valimisi oluline see, mida erakond on suutnud kokku lubada, vaid see, kui mitmes kõrgharidus ja teadus erakonna jaoks koalitsiooni- ja eelarveläbirääkimistel tähtsuse järjekorras on.

Erakondade lubadused võib jagada laias laastus neljaks:

1) tasuta kõrgharidusvõimaluste laiendamine läbi tasuta osakoormusõppe võimaldamise või sotsiaalsete garantiide süsteemi parandamise (Rohelised, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid);

2) tänase tasuta kõrghariduskorralduse jätkumine (Isamaa, Elurikkuse Erakond );

3) tasulise õppe võimaluste laiendamine ehk tasuta õppe piiramine (Reformierakond, Vabaerakond, Eesti 200);

4) tasuta õpe, kuid õppemaksumuse tagasimaksmine, kui üliõpilane ei tööta pärast lõpetamist viis aastat Eestis (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Praegune kõrghariduskorraldus

Tänases kõrghariduskorralduses on eestikeelsel õppekaval täiskoormuses õppimine tasuta. See tähendab, et kui üliõpilane täiskoormuse nõuet ei täida, peab ta maksma n-ö trahviraha tegemata ainepunktide EAP-de eest. Kui üliõpilane täidab alla 75 protsendi täiskoormuse nõudest, õpib ta osakoormuses ja peab iga tehtud EAP eest tasuma (erandid on näiteks töötavad õpetajad õpetajakoolituses, kes osakoormuses maksma ei pea).

Osakoormuses õpib 8,5 protsenti üliõpilaskonnast ja neist õpib tasuliselt 89 protsenti. Seega on ka praeguses süsteemis tasulise õppimise võimalus olemas.

Täiskoormuses õppimine eeldab, et üliõpilasel on elamiskulude katmise võimalus. Statistiliselt töötab tudengkonnast 66 protsenti ning 77 protsenti neist töötab selleks, et katta elamiskulusid.

Kõrgharidusreformiga loodi ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis oli samm õiges suunas, kuigi süsteemil on mitu viga. Näiteks eeldus, et vanemad peavad oma tudengist last ülal kuni 25. eluaastani, kuigi perekonnaseaduse järgi on vanematel selleks kohustus kuni 21. eluaastani. Seejuures lapsetoetuse maksmine lõpeb aga lapse 19-aastaseks saamisel või gümnaasiumi lõpetamisel.

Tihti viidatakse sellel, et toetust saavate tudengite osakaal on Eestis suur, 22 protsenti. Siinkohal peab arvestama sellega, et 44 protsenti toetuse saajatest saab 75 eurot kuus, 21 protsenti 135 eurot kuus ja 33 protsenti 220 eurot kuus.

Praegune õppelaenusüsteem on aga ajale jalgu jäänud ja toetust saav tudeng peab tihtipeale tegema valiku – kas pühenduda õpingutele, omades seejuures väga madalat sissetulekut või minna sissetuleku suurendamiseks õpingute kõrvalt tööle, riskides vajaduspõhise toetuse kaotamisega. Kuna 75 või 220 euroga kuus äraelamine on keeruline (toetust suvekuudel ei maksta, kuid suvine sissetulek mõjutab toetuse saamist), teevad paljud tudengid otsuse riskida toetuse kaotamisega ja lähevad tööle.

Seda ilmestab ka fakt, et vaid 5-10 protsenti tudengitest saab toetust kogu õpingute vältel (HTM õppetoetuste pressikonverents 2. mai 2018). 

Lubadused programmidest

"Võimaldame tasuta kõrgharidust ainepunktipõhiselt praeguse ajapõhise õppekava täitmise asemel, et anda üliõpilastele võimalus ise valida õppimise tempo ja ühitada õppimine tööga." – Eestimaa Rohelised RK valimiste programmist

Rohelised proovivad oma programmis lahendada üliõpilaste kõrghariduse ligipääsetavuse probleemi läbi kahe meetme. Esiteks lubavad nad võimaldada ka osakoormuses tasuta õppimist. Kuigi ettepanek tundub radikaalne, ei pruugi see seda olla, arvestades, et enne 2013. aastat oli riigieelarvelistel kohtadel õppivatel tudengitel see võimalus olemas. Lisaks väheneks sellisel juhul ka surve kõrghariduse kvaliteedi langetamisele, mis on tingitud kõrgkooli survest produtseerida nominaalajaga lõpetajaid, hoolimata sellest, et enamus tudengitest töötab.

Roheliste sõnastatud ainepunktipõhine õppekava täitmine võiks reaalse implementeerimise korral siiski omada mõistlikke (ajalisi) piiranguid. Lisaks võimaldaks antud muudatus vähendada survet vajaduspõhiste toetuste süsteemile ehk saaks suurendada toetusi täiskoormuses õppivatele kehvas sotsiaalmajanduslikkus olukorraga tudengitele.

"Õppelaen peab olema sotsiaalse õigluse tagamise meede, mitte panganduslik äriprojekt. Alandame õppelaenu intressi tegelikku elukalliduse tõusu arvestavale tasemele ja pikendame tagasimakse tähtaega. Kustutame osa õppelaenust lapse sünni korral." – Eestimaa Rohelised RK valimiste programmist

"Täiendame üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemi, et tudeng saaks täielikult õpingutele pühenduda. Muudame õppelaenu tingimusi nii, et tegemist oleks osaga sotsiaalsete garantiide süsteemist." – Eesti Keskerakonna RK valimiste programmist

"Kahekordistame õppetoetused kõrg- ja kutsehariduses õppijale. Loome tudengisõbraliku õppelaenude -ja toetuste süsteemi." – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna RK valimiste programm

Kui roheliste programm näeb ette nii tasuta kõrghariduse omandamise võimaluste laiendamist ja õppelaenu muutmist "sotsiaalse õigluse meetmeks", siis Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide programmid kõrghariduse korralduses muutusi ette ei näe, vaid soovitakse täiendada sotsiaalsete garantiide süsteeme. Lubadustes kasutatakse väljendeid "tudengisõbralik toetuste ja laenu süsteem" ja "õppelaen kui osa sotsiaalsete garantiide süsteemist", mis küll suurt midagi ei ütle, aga heas usus võime loota, et erakonnad on tutvunud EÜLi ideedega tudengisõbralikkusest ja sellest, milline peaks olema õppelaen, et see oleks sotsiaalne garantii. 

Rohelised lubavad muu hulgas veel: "Igal aastal 200 Eesti tudengile õppelaenu, mis kataks õppemaksu ja elamiskulud mõnes maailma tippülikoolis riigile olulisel erialal. Laen kustub, kui õppur on õpingutele järgneva kümne aasta jooksul vähemalt viis aastat töötanud Eestis."

Olenevalt, kuidas defineeritakse "riigile oluline eriala", täiendaks see juba olemasolevat Kristjan Jaagu stipendiumit, mida saab taotleda magistri- ja doktoriõppeks välismaal ja mille tagasimakse kohustus tekib, kui üliõpilane pärast õpingute lõppu ei tööta kolm aastat Eestis või ei panusta muul moel Eesti arenguks. 

Keskerakonna programmist võib leida ka tasustatud praktikakohtade lubaduse ja erivajadustega õppuritele paremate tingimuste loomise punkte. Sotsiaaldemokraadid lubavad luua iseseisva elu alustamise abistamiseks noorte tuleviku fondi, suurendada kõrgkoolide rahastust ning anda ülikoolidele lisaraha regionaalsete kolledžite pidamiseks.

"...piirame võõrkeelsete õppekavade ristsubsideerimist ja doteerimist." – Isamaa RK valimiste programmist

Isamaa programm ei näe ette tasulise õppe laiendamist eestikeelsetel õppekavadel (kuigi nende esindaja hariduse ja teaduse teemalises ERR-i "Valimisstuudios" seda ideed toetas). Küll aga tahab Isamaa piirata ülikoolide võõrkeelse õppe doteerimist ja "ristsubsideerimist". Mida see täpsemalt tähendab ja kuidas seda teostatakse, on keeruline ennustada. Üht pidi võib see tähendada, et keelatakse pakkuda tasuta ingliskeelset õpet ja tasulistele kohtadele sihtstipendiume, mille abil on praegu kohati ka eestlastel võimalik ingliskeelsetes kavades tasuta õppida.

See tekitaks küsimuse, mis saaks väikestest erialadest, mille puhul on rahvusvaheliste üliõpilaste kaasamine ellujäämisstrateegia – ja kas tulevikus näiteks saab üldse Tartu Ülikoolis magistritasemel filosoofiat õppida? Samuti on suurtes kõrgkoolides õppekavade tegelikku kulukust keeruline mõõta, kuna õppejõud/üliõpilased on seotud kõrgkooliga väga erinevatel tasemetel.

Ka teised kõrgharidust puudutavad punktid on Isamaal paljuski keelega seotud: nende programmi järgi peab doktoritöö olema kirjutatud eesti keeles või tõlgitud eesti keelde ja pikaajaliselt Eestis töötavad välisõppejõud peaksid olema võimelised õpetama ka eestikeelsetes õppekavades. Lisaks taastaks Isamaa riikliku koolitustellimuse ja seoks välismaal õppimise riigipoolse rahastamise ka ettevõtete panusega. 

Kuivõrd Elurikkuse Erakonna programm kõrghariduse korralduse muutusi ei käsitle, võib eeldada, et nad toetavad praeguse süsteemi jätkamist. Muudest kõrgharidusalastest lubadustest seaks erakond eesmärgiks riigiametites töötavatele inimestele kõrge erialase kvalifikatsiooni ja pideva enesetäiendamise, toetaks ülikoolide akadeemilist vabadust ja teadlase karjäärimudeli paindlikkust (sh kõigi väljundite võrdset tunnustamist). 

"Tasuta kõrghariduse raames pooldame tasulise õppe laiendamist ülikoolide finantsvõimekuse toetamiseks ja õppekavade mitmekesistamiseks." – Eesti Vabaerakonna RK valimiste programmist

"Mitmekesistame kõrghariduse rahastamist, luues täiendavad võimalused eestikeelse kõrghariduse rahastamiseks ja Eesti üliõpilaste õpingukulude katmiseks soodsate laenude, sihtstipendiumide või haridusosakute abil. Lubame küsida õppemaksu ka eestikeelse kõrghariduse eest, et suurendada ülikoolide motivatsiooni eestikeelsete õppekavade arendamiseks." – Eesti 200 RK valimiste platvorm

"Anda kõrgkoolidele suurem õigus eraraha kaasamiseks, osalise koormusega õppekavade loomiseks ning õppetasu kehtestamiseks koos stipendiumite ja õppelaenude süsteemi ülevaatamisega." – Eesti Reformierakonna RK valimiste programmist

"Peame oluliseks hinnata tasuta kõrghariduse eesmärgipärasust, mõjusid ja kulutõhusust ja sellest lähtuvalt laiendada eraraha kaasamise võimalusi, parandades seeläbi õppe kvaliteeti ja tõstes õppija omavastust. Koos sellega vaatame üle stipendiumite ja õppelaenude süsteemi, et suunata noori rohkem pingutama ning õppima ühiskonnale vajalikke erialasid, sealjuures tagades ka majanduslikult kehvematest oludest pärit õppuritele kõrghariduse omandamise võimaluse." – Eesti Reformierakonna RK valimiste programmist

Tasulise kõrghariduse pakkumise võimaluste laiendamist serveerib kõige ettevaatlikumalt Vabaerakonna programm, kus lubatakse "laiendada tasulist õpet tasuta kõrghariduse raames". Kuigi Vabaerakond on oma lubaduse sõnastuses ettevaatlik, on oluline mainida, et ühtegi ligipääsetavust parandavat mehhanismi, nagu õppetoetus või õppelaen, nende programm ette ei näe. 

Praeguses kõrghariduskorralduses oleks "tasulise õppe laiendamise" lubaduse ellu viimiseks laias laastus kaks varianti. Esimene võimalus oleks sisse seada midagi koolitustellimuse taolist, mis annaks kõrgkoolidele ette piirid, kui palju tudengeid peaks kõrgkool tasuta koolitama ja annaks kõrgkoolile võimaluse teha tasulisi lisakohti.

Sisuliselt oleks siiski tegemist eelmise n-ö hübriidsüsteemi juurde tagasi pöördumisega ja riiklik koolitustellimus oleks teatud määral vastuolus Vabaerakonna seisukohaga "ülikoolid peavad olema autonoomsed ja akadeemiliselt vabad kõrgharidus- ja teadusasutused". Arvestades, et osakoormuses tasuliselt õppimise võimalus on tudengil ka praegu olemas, oleks teine variant anda kõrgkoolidele õigus luua tasulisi osakoormuse õppekavasid, mille jaoks on praegu vaja halduslepingu sätet. Antud variant tähendaks samuti, et tudengitel oleks teatud erialadele ligipääs piiratud, kui kõrgkool otsustab rahalistel põhjustel neid vaid osakoormuses õpetada. 

Reformierakonna programmist võib kõrghariduse korralduse ja tasuta/tasulise kõrghariduse teemaga tegelevaid punkte leida kaks. Esimene on ettevaalikumalt sõnastatud ja järgib sama joont Vabaerakonnaga (kuid samal ajal lisades lubaduste kompotti toetuste ja õppelaenu süsteemi parendamise). Teine viitab pigem suuremas mahus tasulise kõrghariduse süsteemi loomisele, kasutades sealjuures mõisteid nagu "eraraha kaasamine", "kulutõhusus" ja "ühiskonnale vajalikud erialad". Sarnane on Eesti 200 lubadus, mis lubab "mitmekesistada kõrghariduse rahastamist", luues üliõpilastele võimaluse finantseerida enda õpinguid "soodsate laenude, sihtstipendiumite või haridusosakute abil". 

Mõlema erakonna lubaduse puhul jääb segaseks, kes, kui paljud ja kui palju nende poolt visioneeritavas süsteemis lõpuks õppe eest maksma peavad, kuidas tagatakse ligipääsetavus haavatavatele gruppidele (nagu erivajadusega üliõpilased või kehva sotsiaal-majandusliku taustaga tudengid) ning kuidas leida tasakaal ligipääsetavuse ja sotsiaalsete garantiide administreerimise kulude vahel.

Seejuures peaks pöörama tähelepanu nii võimalusele katta õppemaks kui ka õpingute ajal tekkivad elamiskulud. Arvestama peaks ka sellega, et ligipääsu tagavate mehhanismide jaoks loodavates regulatsioonides tehakse paratamatult kompromisse ehk süsteemis tekiks palju juhtumeid, kus kõrghariduse omandamine jääb regulatsiooni ebatäiuslikkuse taha.

Seega on "tasulise õppe pakkumise võimaluste laiendamisega" või "eraraha kaasamisega" seotud tasuta kõrghariduse omandamise võimaluste piiramine ja kompromissid ligipääsetavusega. Kuigi "mitmekesised rahastusvõimalused" ja "eraraha kaasamine" võivad kõlada kaunilt ja vastutustundlikult, on ilusate sõnade taha peidetud siiski vaid kaks rahastusvõimalust – kas tegemist on avaliku hüvega, mida rahastatakse riigieelarvest või erahüvega, mille puhul peab üliõpilane reeglina lootma oma vanemate rahakotile ja valikutele.

Eraldi esiletõstmist väärib kindlasti EKRE lubadus kehtestada tasuta kõrghariduse tingimusena 5-aastane Eestis töötamise kohustus, mis piiraks väga tugevalt üliõpilaste autonoomiat:

"Seame tasuta kõrghariduse eelduseks, et lõpetanu töötab lõpetamise järel vähemalt 5 aastat Eestis. Eesti riik ei pea koolitama tööjõudu välisriikidele." – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna RK valimiste programmist

Antud ettepanek tekitab esmalt palju küsimusi, mis tingimustel lubadust reaalselt ellu kavatsetakse viia. Millised on ja kellele kehtivad erandid, mis vabastavad kohustusest viis aastat Eestis töötada (vanemapuhkused, töövõimetus, valituks saamine üleeuroopalise katuseorganisatsiooni juhtorganisse vms)? Kas üliõpilane peab sobiva töö leidma kohe pärast ülikooli lõpetamist või on tal ka mingi aeg töö otsimiseks? Kas hariduskulude kandmise kohustus tekib ka siis, kui üliõpilane läheb pärast magistrikraadi omandamist välismaale doktorantuuri ja pärast näiteks järeldoktorantuuri ning kuidas hakkab riik üliõpilase staatust kontrollima?

Kuigi idee, et Eesti maksumaksja "ei pea koolitama tööjõudu välisriikidele" võib esmapilgul kõlada mõistlikult, on see lühinägelik. Küsitav on eeldus, et Eestile on kasulik värskete ülikoolilõpetajate karjääri algusaastatel kodumaal hoidmine. Välismaal edasi õppides või töötades omandatud teadmised ja tutvused võivad pikemas perspektiivis tuua märkimisväärselt rohkem kasu, kui neid suudetakse siduda ka Eestiga.

Rahvusvahelises teadmistepõhises majanduses kõige edukamad riigid näevad rahvusvahelistumist eelkõige kui ressurssi, mitte ohtu – valitsev on pigem arusaam, et välismaale õppima ja töötama suundujad on oma kodumaa saadikud, kes loovad potentsiaalselt väärtuslikke rahvusvahelisi sidemeid. Enesekindel riik üritab talenti kohale meelitada, mitte teda sunnismaisuse läbi meeleheitlikult siin hoida.

Ettepaneku kaalumisel tuleks kindlasti silmas pidada ka Euroopa kõrgharidusmaastikku laiemalt. Mitu riiki meie naabruspiirkonnast (nagu Rootsi ja Taani) pakuvad tasuta ingliskeelset kõrgharidust Euroopa Liidust pärit rahvusvahelistele tudengitele (kusjuures tihti suudetakse pakkuda tunduvalt heldemat sotsiaalsete garantiide süsteemi kui Eestis). Rangete tingimuste seadmine tasuta eestikeelsele kõrgharidusele võib viia olukorrani, kus tudengil on mõistlikum minna kõrgharidust omandama välismaale, mis seaks ohtu eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse.

Kokkuvõtteks on riigikokku kandideerijatel kõrghariduse tulevikust päris erinevad arusaamad ja kuigi Eesti Üliõpilaskondade Liidu seisukohast ei ole praegune süsteem täiuslik, siis tasuta kõrghariduse omandamise piiramine oleks tagasiminek. 2035. aastani ulatuva riigistrateegia visioonides on ennustatud, et töö iseloomu muutumist arvesse võttes on ühiskonnas kihistumise märkimisväärse suurenemise oht. Selle valguses ei tohiks mitte mingil juhul teha kõrghariduses ligipääsetavust puudutavaid kompromisse. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.