Mari-Liis Jakobson | Kuidas lugeda valimisprogramme ({{commentsTotal}})

Foto: Postimees/Mihkel Maripuu

Politoloog Mari-Liis Jakobson aitab seekordse Vikerraadio päevakommentaariga erakondade valimisprogramme hinnata.

Käes on 2019. aasta algus ning valimisteni on jäänud napilt alla kahe kuu. Erakondadel valmivad – või on juba valmis ning vaatamisekski välja pandud – valimisprogrammid.

Mingis mõttes on programmi koostamine erakonnale nagu tasemeeksam: kas erakonnal on ikka piisavas mahus erialateadmistega inimesi, kes saavad aru mõne kitsama valdkonna peenmehhaanikast ja kitsaskohtadest ning suudavad kujundada selles ka seisukoha? Või suudetakse lihtsalt üldistes loosungites lahmida?

Kui paljud meist tegelikult erakonnaprogramme loevad? See on retooriline küsimus – ega programme kirjutatagi üldiselt valijale. Rohkem on need mõeldud oma liikmetele ja aktivistidele, et kõigil oleks ühtne arusaam, mille eest erakond valimistel seisab ning kuidas mingit valdkonda ka valijale tutvustada võib. Lisaks loevad neid sageli ka konkurendid – et end teistega kõrvutada, seisukohti võrrelda – ning ajakirjanikud, politoloogid ja muud suuremad huvilised.

Küll aga on teadlikul valijal mõistlik programme sirvida ning tutvuda erakondade seisukohtadega küsimustes, mis endale kõige enam korda lähevad. 

Järgnevalt proovin pakkuda mõned pidepunktid, mida sirvides tähele panna.

Pealkiri – kas ideoloogia klapib?

Pea alati on programmil pealkiri. Tavaliselt on see midagi hästi üldist. Näiteks "Õiglane riik!", "Parem tulevik!" või "Igaüks loeb!" Kindlasti leiab sellest vihjeid erakonna üldideoloogiale, aga see peab olema ka selline lihtne mantra, mida hea teatud aja tagant refräänina korrata.

Selle puhul tasub sisu otsimise asemel kuulata pigem sõnade kõla ning tunnetada, kas see tabab sinus mingeid sügavamaid allhoovusi. 

Võtmelubadused

Need on enamasti juba läbi testitud ja põhivalijale kordaminevad või lihtsalt juhtfiguuride välja valitud erilist tähelepanu saavad punktid, millest ka koalitsiooniläbirääkimistel naljalt ei loobuta. Näiteks pensionisammaste vabatahtlikkus Isamaa jaoks või Rail Balticu rahvahääletus Elurikkuse erakonna jaoks.

Sageli on erakondadel pika programmi kõrval ka mingi lühiloend, mis tavaliselt koondabki võtmelubadusi, ent üsna kindel on, et põhilised võtmelubadused käivad korduvalt läbi ka valimisdebattidest või -reklaamidest.

Varulubadused

Alati pikitakse programmi ka selliseid valimislubadusi, mida sa pole kordagi kuulnud ei valimisreklaamides, üheski valimisdebatis ega isegi üheski juhtpoliitiku intervjuus või kõnes. Need võivad olla programmi sattunud näiteks mõnest vestlusest mõne vastava ala asjatundjaga, ministri vestlusest alluva ametnikuga või siis mõne antud teemal lobi tegeva organisatsiooni üleskutsetest. Või siis on programmitoimkonna liige ise selle peale tulnud: väga hea, paneme programmi!

Kui kunagi mõni konkurent sama asja peale peaks tulema, siis saab naeratada ja öelda, et tere tulemast paati! Me kirjutasime seda oma programmis juba aastaid tagasi. 

Isetäituvad lubadused

Hästi kaval on oma programmi pikkida ka omajagu lubadusi, mis on erakonnale sümpaatsed ning sees juba ka mõnes riiklikus arengukavas või tegevusprogrammis. Tulevikus saab siis võidukalt nentida, et lubatud, tehtud! Näiteks lubab mitu erakonda oma värskes valimisprogrammis, et Eesti idapiir ehitatakse välja. See on plaan, mida tegelikkuses juba ellu viiakse. 

Muidugi võib nende näiliselt isetäituvate lubaduste juures olla teinekord ka oluline, et poliitiline tahe on jätkuvalt nendega. Ka idapiiri puhul on väljaehitamine küll juba ammu valitsuse tasandil otsustatud, kuid kui uuel valitsusel pole poliitilist tahet projektiga edasi minna, võib juhtuda, et selleks ei leita ka riigieelarvest raha.

Maagilised lahendused

Need on lubadused, mis on erakonna maailmavaatega kooskõlas ning nende toetaja jaoks sümpaatsed, kuid programmist ei selgu täpselt, kuidas nendeni siis ikka jõutakse.

Üks kuulsamaid maagilisi lahendusi on lubadus viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Aga neid leiab ka tänavustest programmidest. Näiteks lubavad nii sotsid kui ka Keskerakond hallide passide kadumist. Aga kuidas? Kui kiiresti? Mida see kaasa toob?

Omaette maagilise lahenduse alltüüp on helded rahalised lubadused: uued toetused, palgatõusud, maksude kaotamine või olemasolevate kärpimine. Näiteks EKRE majandusprogrammist leiab suurte ja kulukate infrastruktuuriprojektide kõrval lausa 11 erinevat maksude alandamise lubadust, mida peaks tasakaalustama üksainus maksu tõstmise lubadus. 

Loodetavasti arvestavad rahandusministeeriumi spetsialistid selgi aastal kokku iga valimisprogrammi tulud ja kulud. See on valijale hea indikaator selle kohta, kui "maagiat täis" üks või teine valimisprogramm on. 

"Pärikarva jutt"

Programmides on omajagu ka midagi, mida ma nimetaksin "pärikarva jutuks". See on enamasti selline üsna üldine mesijutt, millega püütakse näidata, et valija jaoks tähtsad valdkonnad on ka erakonna jaoks olulised. 

Osalt ongi erakondade valimisprogrammid niivõrd pikad seetõttu, et kaetud oleksid kõikvõimalikud valdkonnad – hoolimata sellest, kas erakonnal on selge plaan selle kohta, mida nad selles vallas muuta soovivad, või ei. Näiteks lubavad sotsid oma programmis, et peavad oluliseks põllumajandus- ja toiduteaduste arengut. See on kindlasti oluline valdkond näiteks maaülikooli töötajatele ja vilistlastele, kuid ebaselgeks jääb, kas päriselt ka midagi muutub. Kas muudetakse teaduse rahastamise prioriteete? Või lööb erakond igale teadlasele patsi, kes uue valimisperioodi jooksul midagi selles valdkonnas publitseerib? 

Teadlasena valimisprogramme lugedes tunnengi sageli, et üks silm naerab, teine nutab. Pea kõik erakonnad rõhutavad tavaliselt programmides, kui oluline on teadus ning teaduspõhine poliitika, kuid enamasti see üksnes pärikarva jutuks jääbki. 

Aga sama esineb teisteski valdkondades. Reformierakond lubab usaldada omavalitsusi avalike teenuste pakkumisel ning soodustada omavalitsuste koostööd. Aga mis muutub – jällegi ebaselge. 

Niisiis võib iga valija, kes soovib oma valimisotsust sihiteadlikult kujundada, võtta lahti valimisprogrammid ja võrrelda, millise erakonna lahendused tema jaoks olulises valdkonnas on selged tuumiklubadused ja mis maagiline lahendus või lihtsalt pärikarva jutt. 

Ajakirjanik aga võiks valijat veelgi aidata sellega, et hinnata ekspertide abiga, millised on isetäituvad lubadused, millised maagilised lahendused ning kas need lahendavad üldse mingeid probleeme. Poliitikult võiks omakorda küsida iga maagilise lubaduse kohta: "Aga kuidas?" Seni, kuni hakkab läbi kumama, kas see lahendus ka päriselt vett võiks pidada või mitte. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: