ERR-is kajastatud ja jälgimisel olnud väikese Martini juhtumis tuli välja õiguslik auk, kus lapse tädil polnud kehtiva seadusandluse tõttu õigust kaevata edasi kohtuotsust, mis mõistis lapse eestkostjaks kohaliku omavalitsuse.

Senise seaduse alusel oli laste eestkosteküsimuses edasikaebamisõigus üksnes tema otsestel ülenejatel ehk vanematel ja vanavanematel, ent kuivõrd kohus võttis poisi vanematelt vanemlikud õigused, polnud kedagi peale kohaliku omavalitsuse, kes saanuks eestkosteotsust vaidlustada. Kuivõrd aga eestkoste määratigi kohaliku omavalitsuse enda ettepanekul neile endile, ei saanud lapse tädi, kes soovis ise poisi eestkostjaks saada, otsust edasi kaevata.

Seega pidas senine seadus kohalikku omavalitsust lapsele lähemal seisvaks kui oma lähisugulastest perekonda.

Vastu võetud seadusemuudatus laiendab nüüd nende inimeste ringi, kes võivad edasi kaevata eestkoste küsimusi.

Seadusemuudatusega laiendatakse lapsele eestkostja määramise asjas
määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikute ringi, et tagada lapse õiguste parim kaitse.

Määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikute ringi laiendamine on vajalik just nendeks olukordadeks, kus lapsel, kellele eestkostja määramist menetletakse, puuduvad seaduses loetletud lähisugulased ehk vanemad või vanavanemad, kes otsust edasi kaevata saaksid.

Lisaks tädidele-onudele ja õdedele-vendadele võivad nüüdsest otsust edasi kaevata ka näiteks lapse vanema pikaaegne elukaaslane, ristivanemad või muud lapsele lähedased inimesed, kellega tal on tihe ja usalduslik suhe ja kes ei pea tingimata tema sugulased olema. Samamoodi laieneb see õigus ka lapsele endale, kui ta on vähemalt 14-aastane.

Sellega sai punkti väikese Martini juhtumiga alanud saaga, mis hakkas kerima just puudulikust seadusandlusest.

Vastu võetud seadus täiustab laste õigusi veel teisestki aspektist. Nimelt võtab see lahutatud vanematega lapselt kohustuse kohtuda selle vanemaga, kes teise vanema või lapse enda vastu vägivaldne on olnud. Samuti peab kohus arvestama perekonnaasjade lahendamisel sellega, et vägivalla all kannatanud lapsevanem ei peaks kohtuma vägivaldse vanemaga.

Näiteks olukorras, kus lahus elav vanem on olnud teise vanema suhtes vägivaldne, kuid kohus on otsustanud, et teise vanema suhtes vägivaldsel
vanemal on siiski võimalik lapsega suhelda, tuleks muu hulgas kaaluda, kas tuleks tagada suhtlemine kellegi kolmanda, näiteks sotsiaaltöötaja juuresolekul, või kas lapse peaks teise vanema suhtes vägivaldsele vanemale üle andma keegi kolmas.

Üldiselt aga peaks kohus vältima vajadusel vägivalla all kannatanud vanema või lapse kokkupuutumist vägivalda kasutanud teise vanemaga. Näiteks ei ole mõistlik paluda lapsel avaldada oma arvamust kohtus sellise vanema nähes või kuuldes, kes on lapse enda või teise vanemaga vägivaldne olnud, sest on väga kaheldav, kas sellises olukorras suudab ja saab laps väljendada oma mõtteid ja tundeid õigesti ja asjakohaselt.

Vanemate omavahelise vägivalla puhul on oht, et varasema vägivalla ohver ei julge teise vanema juuresolekul avaldada arvamust, mis teisele vanemale ei meeldi, mistõttu ei ole kohtul võimalik saada tegelikku pilti asjaoludest perekonnaasjas asjakohase otsuse tegemiseks.

Muudatus võimaldab kohtul asjaolud asja õigeks lahendamiseks objektiivsemalt välja selgitada, säästab vägivalla ohvrit ja vähendab edasiste emotsionaalsete
ja psühholoogiliste traumade tekke riski.

Seaduseelnõu poolt hääletas 65 saadikut, vastu oli viis.

Seadus jõustub üldises korras, st kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas ilmumist.