Maj-Annika Tammisto: kellele teatada omavalitsuse poolt hooletusse jäetud lapsest? ({{commentsTotal}})

Maj-Annika Tammisto
Maj-Annika Tammisto Autor/allikas: Erakogu

Kahe lapse ema ja MTÜ Igale Lapsele Pere vabatahtlik Maj-Annika Tammisto on mures, et ka tema lapsed võivad halbade juhuste kokkulangemisel sattuda kohalike omavalitsuste omavoli küüsi, kui nad eestkosteprotessis otsustavad, et lähisugulased ei sobi tema lapsi kasvatama ning küsib, kes omavalitsuste tegematajätmist ehk laste turvakodudesse "unustamist" kontrollib.

Viimastel nädalatel on meedias korduvalt kajastatud lugu nelja-aastasest Martinist, keda on juba enam kui aasta jooksul liigutatud erinevate turvakodude vahet. Samal ajal võitleb tema tädi pere lapse eestkosteõiguse eest.

See lugu on väga paljusid inimesi valusalt puudutanud ning enamikele meist tundub inimlikul tasandil ilmselge, et kusagil on tehtud viga ja väike poiss peab kiiremas korras tädi perre jõudma. Siin tuleb aga mängu seaduste, kohtuvaidluste ja kohtumääruste rägastik, milles juriidilist haridust mitteomaval inimesel (sh minul) on keeruline orienteeruda.

Kuidas on võimalik, et väike laps jääb süsteemi hammasrataste vahele viisil, mis võimaldab näiliselt laste huvide eest seismise paremaks korraldamiseks loodud seadusi ära kasutada hoopis tema hoidmiseks asutuses kohaliku omavalitsuse eestkostel ja lahutamiseks lähisugulastest, keda ta on kogu oma elu tundnud?

Turvakodu on ajutine abinõu juhuks, kui laps ei saa olukorra sunnil päritolupere juures elada. Vastavalt asendushoolduse rohelisele raamatule aitab kohalik omavalitsus kohtul vajadusel leida eestkostjateks sobivaid isikuid, üldjuhul lapse sugulaste seast.

Seega meie õigussüsteemi usaldava, aga süvitsi mitte tundva tavakodanikuna ma eeldan, et kohalik omavalitsus hakkab pärast lapse turvakodusse sattumist koheselt aktiivselt lahendust otsima, et väike inimene saaks esimesel võimalusel eestkoste- või hooldusperre. Loogiline samm oleks, et ametnik võtab standardprotsessi käigus esimese asjana ise vähemalt rahvastikuregistri abil tuvastatavate sugulastega ühendust, eesmärgiga välja selgitada, kas tegemist on normaalselt toime tulevate inimestega, keda on nende nõusolekul võimalik eestkostjatena kaaluda ning alles juhul, kui sugulased puuduvad või neil ei ole võimalik lapse eest hoolitseda, hakatakse hooldusperede registrist sobivat hooldusperet otsima.

Mis tegelikult toimub: väikese Martini bioloogilisi tädisid ei teavitatud sellest, et laps on turvakodus. Kui üks tädidest lõpuks kolm kuud hiljem, lapse neljanda sünnipäeva eel ise ringiga turvakodusse jõudis, nõuti temalt selgitust selle kohta, kus ta varem oli! Kas selle jaoks, et ametnikud perekonnast eraldatud laste edaspidist saatust puudutavatesse otsustusprotsessidesse nende sugulasi kaasaksid, peavadki kodanikud omal algatusel regulaarselt kontrollima, ega mõni nende õe-, venna- või lapselaps ei ole juhuslikult turvakodusse sattunud?

Kahe lapse emana olen õnnelik ja tänulik selle eest, et minul ja mu abikaasal on mitmeid lähisugulasi, kellele võime raskel hetkel toetuda ning kelle puhul oleme kindlad, et nad on ka meie lastele toeks, kui seda peaks vaja minema. Lisaks on minu lastel ka imelised ristiemad. Seega ma eeldan, et kui minu ja minu abikaasaga peaks midagi juhtuma, siis oleme kindlad, et meie lapsed ei pea kasvama turva- või asenduskodus ega hoolduspere(de)s, vaid saavad jääda kas oma lähisugulaste või ristivanemate juurde.

Mis tegelikult toimub: väikese Martini loo valguses tuleb välja, et kui minu ning minu abikaasaga peaks midagi juhtuma, siis võib kohalik omavalitsus võtta nõuks lapsele lähedasi inimesi hooldusperedele kohaldatavate kriteeriumite järgi hinnata ning paigutada "mittevastavuste" leidmisel ka minu lapsed turva- või asenduskodusse!

Kuidas saan mina emana tagada, et minu laste lähisugulastele ei tehta eestkoste taotlemise vajaduse korral takistusi ebapiisava tubade arvu, liiga paljude bioloogiliste laste või ametnike subjektiivsete hinnangute põhjal? Kas peaksin oma alaealised lapsed testamendiga sugulastele või ristivanematele "pärandama"?

Kahjuks ei ole väikese Martini lugu üksikjuhtum. Õiguskantsler on alles eelmisel kuul võtnud seisukoha kuue alla kolmeaastase väikelapse osas, kellest mõned on viibinud Tallinna turvakodus juba üle aasta. Ja me räägime siinkohal ainult Tallinnast!

Usun, et lastekaitseametnike töökohustuste nimekiri on pikk ja kriisiperedega tegeldes võivad näiliselt "turvaliselt" turvakodusse paigutatud lapsed tunduda teisejärgulise probleemina. Sellegipoolest on hulganisti kirjandust ja uuringuid, mis kirjeldavad selgelt imikute ja väikelaste asutusse paigutamise ja sellest tuleneva turvalise kiindumussuhte puudumise negatiivseid tagajärgi. Need tagajärjed on mitmetel juhtudel pöördumatud ning mõjutavad last kogu tema ülejäänud elu. Teisisõnu on väikelapse turvakodusse "unustamine" kohaliku omavalitsuse poolt selle tagajärgi arvestades võrreldav lapse hooletusse jätmisega tema sünnivanemate poolt.

Seega, hea seaduseandja, pöördun sinu poole järgmise küsimusega: vastavalt lastekaitseseadusele on igal kodanikul kohustus kohalikule omavalitsusele või lasteabitelefonile abivajavast lapsest teada anda. Keda aga teavitada siis kui lapse on hooletusse jätnud kohalik omavalitsus ise? Riigikogu valimiste eel jagan sama küsimust ka kõrgema võimu kandja ehk rahvaga lootuses, et on teisigi, kes sellele vastust ootavad.

P.S. Hea lastekaitseametnik! Mu eesmärk ei ole sinu tööd halvustada ega töötulemusi kritiseerida. Sinu töö on meie ühiskonnale äärmiselt vajalik ning olen väga tänulik, et aitad neid, kes meie ühiskonnas kõige rohkem kaitset vajavad. Loodan, et saad võtta seda kui tagasisidet, mida me erasektoris väga väärtustame ning mida on võimalik soovi korral edaspidi arvestada.

Ma soovin, et sa ei peaks avalikkust kolliks, kelle peamine eesmärk on tuvastada süüdlane ning korraldada näidispoomine. Olen kindel, et enamik meist on hoopis enam huvitatud positiivsest lõpplahendusest ning teadmisest, et meie riigis on meie lapsi puudutavad protsessid ja otsused läbipaistvad.

 

* Hooldusperesid nõustava MTÜ Igale Lapsele Pere vabatahtlik Maj-Annika Tammisto algatas väikese Martini (nimi muudetud - toim.) sugulaste õiguskulude toetuseks annetuste kogumise.

Sihtotstarbelist annetust on võimalik teha MTÜ Igale Lapsele Pere arveldusarvetele:
Luminor a/a EE711700017003247714
Swedbank a/a EE352200221053883600
Selgitus: "Väike Martin oma koju!"

Toimetaja: Merilin Pärli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: