Tuuli Jõesaar kirjeldab tänases Eesti Päevalehes: "Armastust Jane Paberiti vastu kiirgas igast esinemisest ning see tegi peo eriliseks. Sest pidu see oli, kuigi põhjuse järgi oli tegemist peiedega. Jane istus oma ratastooliga rahvamaja saali esimeses reas ja elas kõigile kaasa. Pisaraid ei olnud näha Jane ega tema publiku silmis ning publikut jagus kõvasti, rahvamaja saal oli pilgeni täis."

Jane Paberit on pöördumatut lihashaigust põdev 47-aastane nelja lapse ema, kes sai teadaolevalt esimese eestlasena loa sõita Šveitsi abistatud enesetappu sooritama ja kelle lugu vahendas Pealtnägija. Nüüd on algamas selle loo viimane vaatus, sest eelviimane vaatus, peied, on lõppenud.

Hiljuti rääkis mulle tuttav pubiomanik loo soome taksojuhist Pekkast. Pekka käis aastaid Eestis ja veetis rõõmsalt aega oma siinses lemmikpubis. Oli selline meeldejääv tegelane, oma kiiksudega. Vahepeal Pekka ei käinud, aga siis helistas ja pani kogu pubi kinni. Tellis palju viina ja palju muusikat. Kokkulepitud päeval läks pidu käima, maja oli Pekka sõpru täis, viina voolas, muusika mängis. Ruumid koristati ja elu läks edasi. Järgmine kõne tuli pubisse umbes kuu aja pärast. Helistas Pekka naine ja ütles, et Pekkat ei ole enam. Pekkal oli olnud vähk ja teades, et pääsemist ei ole, pidas rõõmsad peied oma eluajal.

Muidugi pole Jane Paberiti ja Pekka lood otseselt võrreldavad. Paberitil - tundub vähemalt purikana tervele kõrvaltvaatajale - on valik. Pekkal valikut ei olnud. Aga oma peied pidasid nad mõlemad kõige õigemal, et mitte öelda ainuõigemal ajahetkel.

Jane Paberit ütles Peatnägijale: "Niikaua, kui me ei suuda oma inimestele tagada inimväärikat elu, kõigile inimestele, peaks neil olema võimalus väärikalt lahkuda, kui nad seda soovivad."

Kindlasti ei jaga paljud inimesed seda arvamust, sest moraalses mõttes võrdub pöördumatult haige naise otsus suitsiidiga. Vahelepõikena: termin "suitsiiditurist" ei ole Paberiti kohta vast kõige parem sõna, sest kui turist läheb reisile, siis on tema eesmärk koju naasta, mitte sihtkohta jääda.

Moraalseid dilemmasid, mõistmist ja mittemõistmist on Jane Paberiti otsus toonud kaasa varem palju ja toob edaspidi veelgi rohkem. Kui juhtub see, mis juhtuma peab, on Eestis astutud kindel samm edasi. Iseasi, kui palju leitakse, et samm viib õiges suunas ja kui palju ollakse kindel, et nüüd on Põrgu väravatest sisse tantsitud.

Tahes või tahtmata eutanaasia sümboliks muutunud Paberiti otsuse (võib-olla isegi mitte otsuse enda, vaid selle avaliku tutvustamise ) kritiseerijad võivad peljata, et suitsiid muutub - vabandage väljendust - elunormiks. Lugedes pigem rõõmsatest kui kurvadest peiedest, võib ju jääda mulje, et (abistatud) enesetapp on sündmus, mis väärib pühitsemist. Mulje muljeks, aga ei tasu unustada, et nende peiede tundeskaalal ei olnud kohta suitsiidi ülistamisel. Ei, need peied olid kantud armastusest.

Abistatud enesetapu teema käsitlemine on Eestis pigem algusjärgus ja mida inimlikumalt, vahel lausa kerglaselt, me sel teemal arutleda suudame, seda parem.

Tüvitekstidest võidakse neil aruteludel kõige sagedamini sirutada kätt Piibli poole, pole paha valik, kuid kaugeltki mitte ainus.

Lisaks Piiblile võiks taustaks lugeda André Maurois novelli "Thanatos Palace Hotell" (eesti keeles ilmunud kogumikus "Ainult klaverile" (1991)), milles leiab käsitlemist moraalsest süüst vabanemine. Popkultuurisõpradel soovitaksin vaadata animaseriaali "South Park" esimese hooaja kuuendat episoodi "Death", milles isegi Jeesus ei soovi vastata küsimusele, kas vana ja haige Marvin Marsh võiks lasta end ära tappa või mitte. Mihhail Bulgakovi "Meistris ja Margaritas" soovitab Woland parandamatult haigel mehel mitte jännata arstidega vaid pidada öö läbi pidu ja tühjendada hommikul mürgikarikas. Nojah, Woland oli Saatan. Aga kas "Meistri ja Margarita" Saatan oli negatiivne kangelane?

Kirjanduses, filminduses ja maalikunstis võib muidugi kirjeldada kõike ja läbi mängida ühe teema kõik võimalikud variatsioonid, kuid elu kulgeb omasoodu ja "lävel olles" ei pruugi ühestki läbimängust abi olla.

Ma ei usu, et Jane Paberiti juhtum ja selle üsna laialdane kajastamine toovad kaasa suitsiidi kui sellise moraalse legitimeerimise, mis omakorda muudab elust lahkumise otsuse tegemise kergemaks.

Mure ei ole Jane Paberitis ja temast ei maksa patuoinast teha. 2017. aastal lõpetas Eestis oma elu enesetapuga 226 inimest ja hinnanguliselt tuleb iga enesetapu kohta veerandsada enesetapukatset. See on murekoht, mitte Jane Paberiti kaalutletud otsus.

Artiklis "Eutanaasia kui eetiline miiniväli" resümeeris Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop: "Me võime õigusega olla uhked eesti meditsiini edusammude üle: vastsündinute suremus on rekordiliselt madal, suudame pakkuda väga heal tasemel vähiravi, siirdada organeid ja teha keerukaid operatsioone, aga elu lõpp ja väärikas lahkumine on jäänud vajaliku tähelepanuta. Mida enam kasvab meditsiini suutlikkus hoida pikalt elus ka raskelt haigeid inimesi, seda olulisemaks need küsimused muutuvad. Selleks, et ühiskonnas tehtavad väärtusvalikud oleksid hästi kaalutud, on vaja üksikasjalikult läbi arutada ka elu lõpuga seotud eetilised küsimused."

Arutelud väärtusvalikute ja elu lõpuga seotud eetiliste küsimuste üle loodetavasti jätkuvad, kuid vaevalt leitakse koheselt lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele. Võib-olla oleks kõigile lihtsam Jane Paberiti juhtum üksikjuhtumiks tembeldada ja kuni järgmise üksikjuhtumini unustada, mine tea.

Keeruliste küsimustega tegelemise ja edaspidiste selleteemaliste poliitiliste debattide pidamisel võiks aga väikse nüansina kuklasse kumama jätta Jane Paberiti peied, millest ta ise osa võttis, ja mis olid kantud lihtsast inimlikkusest ja siirast armastusest.