Margit Sutrop | Eutanaasia kui eetiline miiniväli ({{commentsTotal}})

Eutanaasia seadustamise asemel on oluline tagada hospiitsteenus ja palliatiivne ravi - elu ohustava haigusega silmitsi olevate patsientide ja nende perekondade elukvaliteedi parandamine, leiab TÜ praktilise filosoofia professor Margit Sutrop.

ETV "Pealtnägija" saade (23.01.19) naisest, kes põeb pöördumatut lihashaigust ja soovib seetõttu oma elu lõpetada Šveitsis asuvas kliinikus, on tekitanud elava arutelu selle üle, miks Eestis ei ole eutanaasia või abistatud enesetapp lubatud. EPL-i juhtkiri "Lubagem elust väärikalt lahkuda" osutas, et see on üks teemasid, kus avalik arvamus ja poliitikute otsused väga drastiliselt lahknevad.

Tegelikult peaks eutanaasia ja abistatud enesetappude seadustamise kohta oma arvamuse ütlema ka bioeetika ekspertidest koosnev Eesti Bioeetika Nõukogu. Selle endise liikmena tean, et nõukogu on selle teemaga varem ka tegelnud, korraldades 2010 ja 2011 mitu suurt avalikku arutelu. Paraku see organ enam ei tegutse ja juba mitmendat aastat ootame sotsiaalministeeriumi otsust, mis edasi saab. Eesti on momendil ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus puudub bioeetika küsimustes nõuandev ja koordineeriv organ.

Mõisteline selgus

Eutanaasia seadustamise küsimust ei tohiks poliitikud otsustada uisapäisa. On palju asju, mis tuleb ühiskonnas enne läbi rääkida. Kõigepealt tuleks täpsustada, millest me üldse räägime. Bioeetikas tehakse vahet aktiivsel eutanaasial (arstlik tegevus, mille eesmärgistatud tulemuseks on patsiendi surm) ja passiivsel eutanaasial ehk surra laskmisel (kui arstid ei tee midagi patsiendi elus hoidmiseks). Samuti tuleb teha vahet eutanaasial ja abistatud enesetapul. See teenus, mida Šveitsis asuv Dignitas pakub, on abistatud enesetapp. Aktiivne eutanaasia on ka Šveitsis seadusega keelatud. Lubatud on see vaid Hollandis, Belgias ja Luksemburgis.

Eutanaasia puhul on tegemist väga keerulise väärtusküsimusega. Isegi kui jätta kõrvale religioossed põhjendused, et inimene on jumala looming, mistõttu ka inimese elu algus ja lõpp on vaid jumala otsustada, on ikka veel palju kaalutlusi, miks eutanaasiat mitte lubada. Kaaluda tuleb erinevaid väärtusi: elu, patsiendi õigus enesemääramisele, abistamine, mitte-kahjustamine, vastutus, inimväärikus, õiglus ja usaldus. Bioeetikud on aastakümneid kirjutanud pakse raamatuid eutanaasia teemal: ühed esitavad argumente eutanaasia poolt, teised selle vastu (vt Kadri Simmi koostatud "Bioeetika võtmetekstid: antoloogia", 2018). Kokkuleppele pole jõutud ja arutelu käib edasi.

Halastussurm kui väärtusküsimus

Kõige tugevam argument patsiendi tahte kohaselt elu lõpetamise kasuks on inimese enesemääramisõigus. Inimesel peab olema õigus omada kontrolli oma elu üle. Kui inimene leiab, et surm on parem kui elu, siis ta peaks olema vaba oma elu lõpetama. Kui ta ei ole võimeline ise oma elu lõpetama, siis ei ole vale küsida abi ja teistest ei ole vale seda abi anda. See väide põhineb kahel eeldusel. Esiteks, et enesetapp on enesemääramisõiguse lubatud väljendus, ja teiseks, et kontroll elu üle laieneb ka suremisabi vastuvõtmisele. Osad leiavad, et enesetapp pole aktsepteeritav autonoomia väljendus, sest inimese enesemääramisõigus pole absoluutne, lõppedes seal, kus ta hakkab kahjustama ennast või teisi. Ja isegi kui nõustutakse, et enesetapp võib olla lubatud teatud juhtudel, kus elu pole enam elamisväärne ja kus enesetapp ei kahjusta teisi, siis jääb ikkagi küsimus, kas inimesel on õigus eeldada surmamise abi teistelt.

Autonoomia ei ole aga ainus bioeetika printsiip. Teiseks oluliseks printsiibiks on heategemine ja selle väljenduseks võib olla ka abistamine sellise elu lõpetamisel, mis on täis valusid, hirmu ja kannatusi. Seal, kus pole ühtki väljapääsu neist hädadest, võib abistatud enesetapp või eutanaasia olla moraalselt lubatav.

Samas ütlevad teised, et elule ei anna väärtust mitte selle kvaliteet või kvantiteet, vaid see, et elu kaudu saame osaks kõigist elamustest, nii headest kui halbadest. Isegi kui halbade elamuste hulk on ülekaalus, on elu siiski elamist väärt, sest elamise teeb elamisväärseks kogemine ise. Siit hakkavad kinni need, kes ütlevad, et kui inimene ei ole enam võimeline omaenda eksistentsi tajuma, on elu praktiliselt lõppenud ja eutanaasia peaks olema lubatud.

Abistatud enesetappude ja eutanaasia vastu ollakse aga ka nn libeda nõlva argumendi tõttu: kuigi teatud juhtudel võib eutanaasia olla põhjendatud, kardetakse, et keeldude lõdvendamine võib kaasa tuua halbu tagajärgi. Näiteks võivad raskelt haiged inimesed hakata tundma moraalset kohustust küsida abistatud enesetappu või eutanaasiat, et mitte teistele koormaks olla. Kui ütleme, et teatud elud ei ole väärt elamist, võib see hakata mõjutama meie suhtumist puuetega inimestesse või vanuritesse, päädides arvamusega, et nende peale pole mõtet kulutada haigekassa ressursse või nende elu tulekski lühendada.

Nagu näha, on siin väga palju küsimusi, mille üle arutada. Vastused aga sõltuvad ka ühiskonna väärtusvalikutest.

Kas Eesti ühiskond on eutanaasiaks valmis?

2017. aastal korraldasin õiguskantsleri palvel ajakirja Juridica (25. aastakäik, 2017) jaoks vestlusringi, kus osalesid erinevate erialade eksperdid.[1] Kõlama jäi arvamus, et Eesti ühiskond pole praegu veel valmis aktiivse eutanaasia seadustamiseks.

Psühhiaater Andres Lehtmets leidis, et seaduseloomet tuleb tagasi hoida, sest enne peaks ühiskond eutanaasia eetilised küsimused läbi arutama, tagamaks, et kõik sellest ühtemoodi aru saavad. Õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna juhatajaIndrek Ivar-Määrits nõustus – kui ühiskondlikule kokkuleppele on jõutud, saavad juristid selle siis ka kirja pandud. Tartu Ülikooli bioeetika õppejõud Kadri Simm ja Andres Soosaar leidsid, et Eestis ei peaks praegu eutanaasiat seadustama. Soosaare meelest on enesemääramisõigust Eestis praegu enam-vähem parasjagu. Simm tõi välja, et inimese autonoomiatahe võib vahel teda ka kahjustada ja tuleb juhtumipõhiselt vaadata, kas mingi teine bioeetika printsiip ei kaalu üles enesemääramisõigust. Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel ütles, et inimesed, kes ei tea eutanaasiast midagi, leiavad väga kergelt, et "teeme, las surevad. Inimesed, kes natuke teavad, ütlevad, et see ei ole üldse nii kerge." Ta tõi näite kümneid inimesi eutaneerinud Hollandi eutaneerijast, kes ise haige olles jõudis selleni, et ta tegelikult ei tahaks eutanaasiat saada.

Anestesioloog ja praktiseeriv intensiivraviarst Kartin Elmet tõi välja, et ühiskondlik debatt peaks algama hoopis arutelust n-ö mõttetu ravi üle. Küsima peaks, kui kaua tuleks jätkata parandamatult raske haigusega inimese ravimist, sest inimese elushoidmine kõigi vahenditega ilma igasuguse paranemise väljavaateta ei ole eetiline. Dr Elmet selgitas, et kuigi meditsiiniliselt põhjendatud juhtudel on lubatud ravi lõpetada, teevad arstid seda otsust praegu väga raske südamega.

Leppimine elu lõplikkusega

Eestis lähtuvad nii arstid kui ka patsiendid meditsiini kõikvõimsuse seisukohast ning arstid peavad justkui tõestama, et tehti ikkagi kõik, mis võimalik, ja see, mis juhtus, oli juba paratamatu. See tähendab, et keegi ei taha võtta vastu otsust kellegi ravi lõpetamise kohta. Suur abi oleks varasemalt kirjalikult vormistatud elutestamendist ja tulevikujuhistest, mis Lääne-Eurooopa riikides on väga levinud, aga meil alles juurduvad. Vähetähtis pole ka asjaolu, et lähedased teaksid patsiendi soove. Surma teema läbirääkimine pole aga Eesti peredes täna levinud. See teeb arstide elu raskeks ja võib viia konfliktideni, kui kriitilisel hetkel peavad omaksed andma nõusoleku ravi lõpetamiseks või organidoonorluseks. Arstide sõnul on omastel teine kord raske aktsepteeridaka patsiendi varem kirjalikult väljendatud tahet.

Seega meil on, mille üle mõelda. Enne kui otsustada aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetappude võimaldamise üle peaksime rääkima selgeks, milline elu on väärt elamist, kus tuleb tunnistada elu lõplikkust ja meditsiini piiratust ning mida tähendab inimväärselt surra.

Inimväärne surm on osa inimväärsest elust

"Pealtnägija" saate intervjuus riivas mind valusalt Dignitase teenust ootava naise ütlus, et meie sotsiaalhoolekande süsteem pole ju valmis kandma hoolt patsientide eest, kes ise ei suuda enam enda eest hoolitseda. Mitte keegi ei tohiks tahta elust lahkuda sellepärast, et meil ei jätku ressursse tema eest hoolitsemiseks või et ta tunneb, et ta on teistele koormaks. Olen seda näinud ühe oma pereliikme peal, kui raske on vähihaige kodus põetamine ning kui oluline on haiget inimest veenda, et tema aitamine on loomulik asi ja iga elatud päev on pereliikmetele kingitus. Olen kogenud ka seda, kuidas inimene palub eutanaasiat, sest on halvatusega aheldatud voodisse. Kõik tundub nii talle kui arstidele lootusetu, aga proovitakse uut ravi ja see mõjub. Patsient tõusis voodist ja võitlus elu eest jätkub.

Seetõttu leian, et eutanaasia asemel on oluline tagada hospiitsteenus ja palliatiivne ravi - elu ohustava haigusega silmitsi olevate patsientide ja nende perekondade elukvaliteedi parandamine. Eelpool tsiteeritud Juridica (2017) vestlusringis juhtis psühhiaater Andres Lehtmets tähelepanu sellele, et tänane Eesti solidaarsusmeditsiin ei ulatu elu algusest lõpuni, sest hooldus on suuresti inimese enda kanda. Paraku pole enamiku Eesti inimeste jõukus piisav selleks, et maksta kinni väärikat hooldust ja õendusabi. Pannes omastele kohustuse hooldada, paneme neile suure füüsilise ja emotsionaalse koorma, mis ei pruugi neile olla jõukohane. Vähetähtis pole ka majanduslik argument, sest pikaajaline omaste kodus hooldamise kohustus võtab inimesed ära tööjõuturult.

Muidugi on sellel kõigel oma hind. Sestap tuleb eetiliste küsimuste kõrval rääkida ka elu lõpuga seotud hooldusteenuse kättesaadavusest ja rahastamisest. Mõtlemise koht on, kui palju on meil võimalik katta hooldusteenuseid läbi solidaarsuspõhimõttel toimiva haigekassa või oleks õigem luua tervisekindlustuse kõrvale täiendav hoolduskindlustus.

Kokkuvõtteks

Me võime õigusega olla uhked eesti meditsiini edusammude üle: vastsündinute suremus on rekordiliselt madal, suudame pakkuda väga heal tasemel vähiravi, siirdada organeid ja teha keerukaid operatsioone, aga elu lõpp ja väärikas lahkumine on jäänud vajaliku tähelepanuta. Mida enam kasvab meditsiini suutlikkus hoida pikalt elus ka raskelt haigeid inimesi, seda olulisemaks need küsimused muutuvad. Selleks, et ühiskonnas tehtavad väärtusvalikud oleksid hästi kaalutud, on vaja üksikasjalikult läbi arutada ka elu lõpuga seotud eetilised küsimused.

[1]Loe:https://www.juridica.ee/article.php?uri=2017_5_vestlusring_kas_eutanaasia_seadustamiseks_tuleks_hiskonnal_l_bida_k_psuseksam_

Toimetaja: Urmet Kook



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: