Aime Keis: eutanaasiast ja valikuvabadusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aime Keis
Aime Keis Autor/allikas: Erakogu

Kas surm võib olla inimväärikas? Või on surm alati seotud haiguse ja valuga, vahel ka kunstliku elushoidmisega, küsib Tartu ülikooli meditsiinieetika õppejõud Aime Keis.

Inimese kõige suurem väärtus on elu. Paraku ei kesta elu igavesti. Elukaare kaks kõige rohkem vaidlust põhjustavat eksistentsialistlikku küsimust on selle algus ja lõpp. Vastus küsimusele "millal algab elu?" on siiani defineerimata. Samal ajal on surma definitsioon kirjas isegi riiklikes dokumentides.

Õigus enesemääramisele ja vabade valikute tegemisele on inimõigus. Me oleme küll jõudnud tänapäeval olukorda, kus inimesel on õigus oma tervist puudutavates raviotsustes kaasa rääkida ja otsuseid langetada, aga see õigus ei ole absoluutne.

Näiteks on paljud ravimid kättesaadavad ainult retseptiga. Kujutage nüüd ette situatsiooni, kui neid piire ei oleks seatud ja kõik ravimid oleksid vabalt kättesaadavad. Kahju, mis ühiskonnas sünniks, oleks mõõtmatu. Olukorda, kus riik seab siiski kodanikele piirid, nimetatakse paternalismiks. Viimane on õigustatud, kui see hoiab ära suurema kahju.

Inimesel on õigus otsustada oma elu üle. Kas õigus otsustada elu lõpu üle on samuti inimõigus? Kuna surm on elu lahutamatu osa, siis jah, õigus otsustada oma elu lõpu üle on samamoodi inimõigus ja vabade valikute küsimus. Miks me siis ei saavuta konsensust ja ei kirjuta valmis seadusandlust?

Aktiivne eutanaasia tähendab indiviidi soovi surra, misjärel arst manustab inimesele surmava annuse ravimit. Teisalt on veel võimalus lahkuda elust assisteeritud enesetapu läbi. Viimane tähendab olukorda, kus arst määrab surmava ravimi ja inimene võtab selle ise sisse.

Eutanaasia diskussioonis on eri osapooltel erinevad poolt- ja vastuargumendid. Ühelt poolt küsimus, kas eutanaasia puhul on tegemist kodanikuõigusega. Teisalt on diskussiooni keskmes eutanaasia eetilisus ja juriidiline korrektsus. Ühiskond versus kodanik.

ETV saate "Pealtnägija" meeskond küsis Eesti ainsa tõestatud assisteeritud enesetapu läbi elust lahkunud Jane käest, kas tema otsus on eetiline. Tema vastus oli lihtne – kas on eetiline lamatistesse surra?

Inimese vaba tahe

Eetika on filosoofia, mis otsib vastust küsimusele, mis on õige, mis on vale. Näiteks: kuidas elada oma elu õigesti, milline on õige elu või millised moraalselt õiged otsused. Konflikt ühiskonna ja üksikindiviidi vahel tekibki siis, kui mõlemal poolel on erinev vastus küsimusele "kas eutanaasia kui viis elust lahkuda on vale või õige".

Inimene ise teab kõige paremini, milline elu on tema jaoks inimväärne ja mis mitte. Ei ole õige survestada kedagi edasi elama just seetõttu, et ühiskonna meelest on ebaeetiline läbi eutanaasia elust lahkuda. Samas ei saa ühiskond ka öelda kehast halvatud, aga vaimselt tervele inimesele, et tema elu ei ole elamisväärne ega inimväärikas.

Moraalinormid, eetilised normid ja juriidilised normid on omavahel tihedalt seotud. Meie ühiskonnas kehtivad moraalinormid on suuresti kristlikku päritolu.

Põigates religiooni valdkonda, siis kristlike normide järgi on enesetapp alati olnud patt. Eutanaasiat mõistetakse teiselt inimeselt elu võtmisena, mis ei ole samuti ühiskonnas valitsevate moraalinormidega kooskõlas. Tapmine on patt, aga kas eutanaasia on tapmine?

Meie ühiskond on järjest rohkem eemaldunud kirikust ning religioonist ja eutanaasia kui nähtus ei võrdu enam tingimata tapmisega. Pigem arutleme, kuidas ja kas seda seadustada, tuues sisse ratsionaalseid poolt- ja vastuargumente.

Inimene on sotsiaalne indiviid. Tema otsused on sageli mõjutatud mitmete tegurite poolt, olgu selleks siis perekond või planeeritud tegevused. Igapäevases arstipraktikas olen sageli situatsioonis, et patsient ei saa tulla vastuvõtule, lükkab edasi operatsiooni või veelgi hullem, keeldub ravist, sest ees on võistlused või reisid.

Eelpool kirjeldatud situatsioonis võtab inimene vastu otsuse, mis ilmselgelt ei ole tema tervise huvides. Kõige drastilisemad on näited, kus vähidiagnoosiga patsient loobub ravist ja valib ebaravi ehk ravitoimeta tooted-teenused. Seda loetakse inimese vabaks tahteks ja vabaduseks otsustada.

Kuidas aga peaks käituma situatsioonis, kus inimene jääb halvatuks, on eakas ja võib-olla koormaks oma pereliikmetele? Kas sellisel puhul saame öelda, et eutanaasia soov on inimese vaba tahe?

Ma mõistan täiesti juriste, kes ei ole eutanaasia legaliseerimise diskussiooniga aktiivselt kaasa läinud. Keeruline on määratleda, kas tahe elust lahkuda on inimese vaba tahe või siiski mõjutatud kõrvaliste tegurite poolt. Kuna ma ei ole jurist, vaid puutun nende küsimustega kokku läbi meditsiinieetika ja tervishoiu juhtimise, siis juriidika jätan arutluskäigust kõrvale.

Hollandi näide

Maailmas ei ole siiski palju neid riike, kus eutanaasia on legaliseeritud. Kõige pikaaegsem näide on Holland, kus eutanaasia legaliseeriti 2002. aastal. Juriidiliselt ei saa Hollandis arsti süüdi mõista, kui patsient on tõestanud, et ta elu on väljakannatamatu, põhjustab kannatusi ja puuduvad muud alternatiivid.

2003. aasta statistika alusel oli eutanaasiast põhjustatud surmasid 1,2 protsenti. 2016. aasta andmetel on see protsent 4 protsenti kõigist surmapõhjustest Hollandis. Ühiskond tõdeb tagantjärele, et nii mitmedki otsused eutanaasia lubamiseks on olnud küsitavad.

Kui üldiselt mõistame eutanaasia soovijate alla somaatilist rasket ja ravimatut haigust põdevad inimesed, siis nüüdseks on Hollandis jõutud psüühiliste haiguste põdejate eutanaasia soovi aktsepteerimiseni. Sealsest ühiskonnast on käinud läbi ka mõtteavaldused, et eutanaasiast on saamas südameveresoonkonna, kasvajaliste haiguste ja traumade järel järjekorras neljas surmapõhjus. See ei peaks nii olema.

Maailmast on veel näiteid, kus terve inimene on otsustanud elust lahkuda. Näiteks 104-aastane Austraalia professor David Goodall või haruldane kaksikeutanaasia näide - abielupaar Nic ja Trees Elderhorst (mõlemad 91-aastased) Hollandist. Neil oli pikk elu elatud ja soov väärikalt lahkuda seega mõistetav.

Arstkond jaguneb eutanaasia küsimustes samuti kahte leeri nagu muu ühiskondki. Ühed pooldavad patsiendi õigust eutanaasiale, teised mitte. Eetika on diskussioon ja ei anna ühest õiget vastust, vaid annab juhised, kuidas ühte või teist otsust moraalselt aktsepteeritavate normidega toetada.

Kas eutanaasia kui tegu on õige või väär, on arsti jaoks eetiline küsimus. Hippokratese vanne on sajandeid eutanaasiateemalist diskussiooni mõjutanud. Hippokrates on kirjutanud, et arst ei tohi anda oma patsiendile surmavat mürki.

Praeguseks on arstivanne läbinud uuenduse. Maailma Arstide Assotsiatsiooni 1948. aastal välja antud Genfi deklaratsiooni ehk uue aja arstivande tekstis Hippokratese-aegset põhimõtet enam nii selgesõnaliselt sees ei ole. Kaasaegsete põhimõtete järgi on arsti kohus seada oma patsiendi tervis ja heaolu esikohale ning austada patsiendi õigust enesemääramisele ja inimväärikusele.

Eutanaasia on äärmuslik valik, arvestades tänapäevaseid ravivõimalusi. Näiteks ei tähenda vähk automaatselt patsiendile surmaotsust. Meditsiin on võimeline onkoloogilistel haigetel kvaliteetset eluiga pikendama ja kannatusi leevendama. Samal ajal on mõned harvaesinevad närvisüsteemi mõjutavad haigused jätkuvalt ravimatud.

Eesti ühiskonnas tuleb enne eutanaasia seadustamise debatti lahendada väärika vananemise ja raskeid haigusi põdevate patsientide väärika toetava ravi teemad. Kodaniku õigus oma elu lõpu üle otsustada jääb ootama, kuniks ühiskond lahendab palliatiivraviga ja eakate hoolekandega seotud küsimused.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: