Toomas Sildam: Jüri Ratase poliitikakarjääri suurim risk ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Keskerakonna esimees Jüri Ratas on võtnud oma poliitikakarjääri suurima riski, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris. Soov teha valitsus koos EKRE-ga võib ta jätta peaministriks ja ebaõnnestumise korral võib Ratas leida end opositsioonist koos EKRE-ga.

Muidugi tahab Ratas, et Keskerakond jääks ka parlamendivalimiste kaotuse järel edasi peaministrierakonnaks. Ükskõik millise partei juht tahaks sellises olukorras seda sama. "Minu valijad ei ole mind valinud sellepärast, et hoida passiivset joont ja poliitikas on vaja initsiatiiv võtta," ütleb Ratas ise. Pealegi lebab võim maas, sest valimised võitnud Reformierakond ei ole seni suutnud koalitsioonikõnelusi alustada. Ratas suutis.

Aga millise hinnaga? Seni küllalt ühtne Keskerakond näitab murenemise märke. Nende nn vene tiib – mille eestkõneleja on praegu Euroopa Parlamendi liige Yana Toom – ja noorema põlve liberaalid – lugege Keskerakonna juhatusest lahkunud Põhja-Tallinna vanema Raimond Kaljulaiu kriitilisi intervjuusid – ei kiida heaks võimalikku valitsuskoostööd EKRE-ga, kes oli viimased aastad Keskerakonna üks teravamaid kriitikuid ja kelle mitmed põhimõtted tunduvad väga võõrad olevat.

Vähe sellest, ka Keskerakonna valijate toetus hakkab järele andma, näitavad riigikogu valimiste järgsed esimesed avaliku arvamuse küsitlused. Paljud keskpartei valijad uskusid, et Ratas ei hakka pidama valitsuskõnelusi EKRE-ga. Kolm kuud tagasi vastaski ta ERR-i küsimusele, kas kujutab ette end valitsuses koos EKRE-ga: "Tänases seisus ma seda ette ei kujuta."

Me ei saa kunagi teada, milline olnuks Keskerakonna valimistulemus, kui Ratas öelnuks enne 3. märtsi valimispäeva, et ei välista EKRE kutsumist koalitsioonikõnelustele, kui see tagaks keskpartei jätkamise valitsuse juhterakonnana. Aga me võime aimata, et see poleks andnud Keskerakonnale lisahääli. Või vastupidi – nende konservatiivsemad valijad maapiirkondades, kes liikusid EKRE toetajate juurde, oleksid jäänud oma endise erakonna poolele?

Nii või teisiti, kahe kuu pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis ähvardavad nüüd muutuda protestivalimisteks EKRE valitsusse kutsumise vastu. See lööks veelkord Keskerakonna, ja ilmselt ka Isamaa toetuse pihta.

Ratas põhjendab enda valikut, et ta ei saa mööda vaadata 100 000 inimesest, kes valisid EKRE poolt. Otse loomulikult peabki hea peaministri pilk ulatuma iga Eesti elanikuni ja see pole öeldud irooniaga. Aga kui liidame kokku, kui paljud ei valinud EKRE-ga valitsuse tegemist ehk Reformi- ja Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 toetajad, siis saame ligi 372 000 inimest.

Neist suur osa on praegu häiritud. Neile on see väärtuskonflikt. Nemad loevad jahmatusega riigikokku valitud EKRE poliitiku Ruuben Kaalepi sõnu Postimehe Vilja Kiislerile, et "Hitler oli Teise maailmasõja kontekstis pigem hea väejuht" ja "rassism on vasakpoolsete poolt kasutatav sõna kontekstis, kus nad leiavad, et keegi seisab oma inimeste eest rassi tasandil ja justkui vihjatakse, et kui oled omade poolt, siis oled võõraste vastu, mis on tavaliselt puhas vale". Ning nemad võpatavad, kui loevad uudist, et üks nolk hüüdis tänaval Eesti juudi kogukonna pearabile Shmuel Kotile "Heil Hitler!" või teine sodis Keskerakonna kontori akendele haakristi koos sõnaga "lits".

Kuid üllatus, murelikud võivad olla ka EKRE toetajad, sest näevad, kuidas rahvuskonservatiivid loobuvad koalitsioonikõnelustel järjest oma valimislubadustest. Tore on teada, et võimuläbirääkijad otsustasid toetada mesilasperesid, omavalitsuste korrakaitseüksusi, perenõustajaid ja maksta doktorantidele palka. Ent... Abortide riiklikku rahastamist ei lõpetata, iseseisvat piirivalvet ei tule, ÜRO ränderaamistikule jääb Eesti toetus alles, kohalikel valimistel ei võeta mittekodanikelt häält ära, kohtureformi ei tule, Eesti-Vene piirilepingut ei denonsseerita, riigikaitsekulud ei kerki nelja aastaga 2,6 protsendini SKT-st, ka 553 pagulast ei saadeta koju, mida nõuab jätkuvalt EKRE kodulehekülg. Esiteks ei ole Eestis nii palju pagulasi ja jõudmaks arvuni 553 peaks neid juurde tooma ning teiseks ei saadeta ka paarisajast vastu võetud pagulasest kedagi ära.

Mullu juulis oli võimalus küsida EKRE Martin Helmelt, kas ta välistab oma erakonna kannapöörded, kui nad peaksid minema pärast valimisi valitsusse. Vastus oli helmelikult konkreetne: "Kannapöördeid me ei tee. Võime mingid teemad mingiks ajaks külmutada, aga need ei saa olla meie põhiteemad. Meie sellist poliitilist hinda ei maksa."

Nüüd aga manitseb traditsiooniliste pereväärtuste eestkõneleja Varro Vooglaid, et EKRE suhtes kaob usaldus, kui valitsusse pääsemise hinnaks on põhimõtetest taganemine.

Järgmistel päevadel ootavad Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni läbirääkijaid tõelised punased jooned. Raudtee Rail Baltic, mille ehitust EKRE tahab peatada ja Ratas jätkata. Kooseluseadus, mida EKRE ja Isamaa tahavad tühistada, aga Ratas jätta kehtima. Lisaks venekeelsete koolide tulevik ja kodakondsuse saamise leevendamine, seda eriti lastele ja nn hallide passide omanikele, kus ühel pool lauda on taas Keskerakond ning tema vastas EKRE ja Isamaa.

"Punastest joontest rääkides tuleb meeles pidada, et neid tõmbavad mitte ainult parteide juhtkonnad, vaid ka toetajad. Ehk teisisõnu peavad EKRE juhid endale kainelt aru andma, et kui kompromissidega minnakse liiga kaugele, siis võib valitsusse pääsemine osutuda Pyrrhose võiduks – võiduks, mis saavutatakse sedavõrd ränga hinnaga, et alguses võiduna näinu osutub tegelikult laastavaks kaotuseks," hoiatab Varro Vooglaid.

Tema lisab juba loetletud punastele joontele veel mõned: abielu määratlemine põhiseaduses mehe ja naise liiduna ning rahvaalgatuse õiguse ja riigipea valimise õiguse rahvale tagastamine.

Et tegemist on riigikogu valimiste järel tekkinud võimalustest kõige konservatiivsema koalitsiooniga, siis pole üldse kindel, et Varro Vooglaiu viimati nimetatud jooned on punased ja tekitavad Keskerakonna, EKRE ja Isamaa läbirääkijates ületamatuid vastuolusid. Pealegi on EKRE-l alati võimalus end nendest kõnelustest välja vangerdada, et püüdsime küll, aga rohkemateks kompromissideks meie valmis ei ole ning siis opositsioonis hääleka protestierakonnana jõudu koguda.

Kui aga praeguste võimukonsultatsioonide jõud raugeb ei kusagil, on pall jälle Reformierakonna väravas. Kas Kaja Kallas helistab siis esimesena Jüri Ratasele või Isamaa Helir-Valdor Seederile ja sotside Jevgeni Ossinovskile? See on miljoni euro küsimus, võiks naljatamisi öelda.

Tegelikult on see kõik Jüri Ratase ja Keskerakonna poliitilise tuleviku küsimus. Pärast riigikogu valimisi pakkus parlamendimatemaatika neile kolm halba valikut – minna Reformierakonna juhitud koalitsiooni, kus peaministriks on Kaja Kallas; teha ise valitsus koos EKRE ja Isamaaga; leppida opositsioonis olemisega.

Keskerakonna esimees Jüri Ratas võttis oma poliitikakarjääri suurima riski.

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: