Meediakommentaar: milleks meile ajakirjandus? ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Kas ja milleks on vaja demokraatlikus riigis ajakirjandust, kas Eesti ajakirjandus rahuldab praegu seda vajadust ning kes võidab ja kes kaotab, kui ajakirjandus vaikib, arutles Vikerraadio meediakommentaaris teadusajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Marju Himma.

Mõne nädala eest mainisin saates "Suud puhtaks", et eesti ajakirjandus peab endale kriitiliselt otsa vaatama ja end taasavastama. Pärast saadet sain õige mitmelt ajakirjanikult küsimusi, mida ma selle all silmas pidasin – on ju ajakirjandus ikka ajakirjandus ja kõik teavad mis see on.

Julgen aga väita, et tegelikult on lugeja-kuulaja-vaataja jaoks järjest arusaamatum, mis on ajakirjandus, kuidas see erineb kogu muust meediast ning õigustatult võib tekkida küsimus, miks ja kellele seda vaja on. Ja sellele küsimusele võiksime vastata esimesena meie, ajakirjanikud.

Headel aegadel, siis kui majandus õitseb ja poliitiline olukord on stabiilne ei mõtle keskmine ajakirjanik üldjuhul sellest, milleks meid vaja on. Viimase kuu jooksul on aga nii ajakirjanikud, kui ka näiteks poliitikud esitanud just sedasama küsimust. Tõsi, mõni poliitik püüab pigem retooriliselt küsida, kas ajakirjandust on vaja.

Mõtleme korraks selle üle.

Toon teile näite oma kolleegidest "Aktuaalses kaameras". Toimetaja, kes teeb loo õhtusesse saatesse teab, et kõik, mida ta ütleb, jõuab õhtul vähemalt kümnendikuni Eesti elanikkonnast. Kõnelda 130 000 või 160 000 inimesega, mõjutada selle kaudu nende otsuseid ja maailma – olete te eales mõelnud, millist julgust ja vastutust selline töö nõuab?

Kontrollida iga fakti, vastutada iga infokillu eest ning olla valmis võtma vastu karmi, ja kohati alusetut, kriitikat. Jah, selle kõige käigus tuleb aegajalt ette sedagi, et ajakirjanikud eksivad, sest see on inimlik. Sellegi jaoks on reeglid, mille kohaselt peavad ajakirjanikud ka oma vigu avalikult parandama. Nii on see "Aktuaalses kaameras", Postimehes, Eesti Päevalehes või mistahes muus väljaandes, mis on ajakirjandusväljaanne.

Ja siis on muu meedia. Ja sellele ei kehti see vastutustunne ega kohustus parandada vigu. Ei kehti isegi reegel esitada informatsiooni, mis on faktiliselt kontrollitud. Nii lihtne see ongi: ajakirjanik peab oma töö usaldusväärsuse eest vastutama, mõni huvigrupi esindaja või aktivist tegelikult ei pea ning võib seega avaldada mida iganes ning tänapäeval küllalt sageli avaldabki, näiteks sotsiaalmeedias või oma alternatiivväljaandes.

Kaugel on ajakirjandus võimust, kaugel rahvast?

Aga tuleme tagasi küsimuse juurde, et miks ajakirjandust ikkagi vaja on ja miks inimestes üldse tõstatub küsimus, kas ajakirjandust on tarvis. 30 või 40 aasta eest poleks tõstatunud küsimust, kas meil on vaja Eesti Raadiot, ETV-d või Edasit. Aeg oli mõistagi teine ja ühe või teise väljaande kinnipanemise üle inimesed arvamust ei avaldanud. Ka väljaannete sisu oli teine, kuid ajakirjanduslik kriitika oli olemas, lihtsalt kirjutatud ridade vahele.

Ajakirjandus ehk neljas võim tähistab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval neljandat institutsiooni. Neljanda võimu ülesanne on pidevalt seirata esimest kolme ning pakkuda avalikkusele nende kohta käivat informatsiooni, kriitikat ja arutelu. Milline poliitik tegelikult tahaks, et neljas võim tema väljaöeldu või tegevuste järele pidevalt valvaks? Ei tahagi ning sealt ka need retoorilised küsimused, kas ajakirjandust on vaja.

Teine küsimus on aga see, kas avalikkus ehk rahvas ikka tunneb ja mõistab, mida ajakirjandus tema heaks teeb? Kui ajakirjanikud kaugenevad oma lugejatest, vaatajatest ja kuulajatest, kaob mõte seda tööd teha. Mida lähemal seisab ajakirjandus võimule, seda kaugemal seisab ta rahvast. Kui meie auditooriumilt kõlab selliseid sõnumeid, on aeg meil, ajakirjanikel, üle vaadata, millises kauguses me oleme võimust ja millises rahvast.

Iga väljaöeldud mahlaka tsitaadi kajastamise asemel võiks rohkem süveneda ja selgitada seda laiemas kontekstis. See võiks olla mõte nii ajakirjanikele kui ka inimestele, kes ajakirjanduse suunal teravaid kommentaare loobivad. Lõpuks võib ju küsida, kes kaotab ja kes võidab sellest, kui ajakirjandus vaikib?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: