Kas tõesti on ERR piiramisrõngas ja tsensuuri rakendamiseks on leitud kuldvõtmeke? Või on hoopis ajakirjandus hõivanud kõrgeima võimu teostaja tooli? Mustvalge Eesti, kevadel 2019.

Võimulolijate ja võimulepürgijate soovis ajakirjandust ohjata ei ole midagi uut. Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui mängu, kus erinevad poliitilised jõud püüavad üksteise võidu oma sõnumit edastada. Kui üks jõud saab tõe monopoli, on see mäng läbi, kuigi lihtsameelsetele võib jääda mulje, et mäng jätkub.

Poliitika on eriti huvitav mäng, sest mängijatel on võimalik omavahel reeglites kokku leppida. Seejuures unustatakse tihti, mis mäng see on, mida mängitakse. Kui koalitsioonileping saab olulisemaks põhiseadusest, siis ei toimu see mäng enam rahva huvides.

Riigi sekkumisega ähvardades on võimalik sundida ajakirjandust rakendama enesetsensuuri või loobuma tülikatest teemadest. Kõige lihtsam on survestada maksumaksja raha eest tehtavat meediat, väites, et demokraatlikus riigis peabki avalik-õiguslik ringhääling olema rahvaesindajate kontrolli all.

Eelmise katse tegi Reformierakonna poolt juhitud valitsus (KERERL) 2006. aastal. Algatati eelnõu, mille kohaselt oleks ERR nõukogu koosnenud ainult riigikogu liikmetest ja loobutud oleks praegugi toimivast tasakaalustatud kooslusest, kus on esindaja igast riigikogu fraktsioonist, lisaks sõltumatud eksperdid. Eelnõu kriitika on kokku võetud arvamusloos. Paljud toonased argumendid on a(s)jakohased ka täna.

Ühekülgselt kajastatud ränderaamistiku debatt võib olla üks põhjustest, miks valimistulemused on nagu on. Teisisõnu on ühiskonnas esinevate hoiakute ja hirmude eiramine või mittetunnetamine meid toonud tänasesse.

Erandina teistest meediakanalitest kajastas just ERR kirglikku arutelu kõige tasakaalukamalt (mõnede eranditega).

Ma ei dramatiseeriks üle poliitikute üleskutseid tagada teemade tasakaalustatud käsitlus. Senikaua kui sellele ei järgne ajakirjanike "vaibale kutsumine" või ERR erakonnastamine, on tegemist sõnavabadusega.

Samas ei hiili demokraatia piiramise püüded kunagi kohale üleöö. Seetõttu tuleb jälgida alustava koalitsiooni retoorikat.

Vastasel juhul võime saada rahvusringhäälingu asemel parlamendiringhäälingu, kus avalikkuse huvi taandub erakondliku ees. Ja kus sõnavabadus muundub vabaduseks sõnades.

Artikkel põhineb Allar Jõksi Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.