Meil on maakodu Taevaskojas, mõnisada meetrit Saesaare paisjärvest. Umbes viis aastat tagasi algasid diskussioonid selle üle, kas Saesaare pais tuleks likvideerida. Selle mõtte pooldajate kesksed argumendid on, et kalad peavad saama vabalt liikuda ning Ahja jõe ürgoru kaitseks tuleks taastada ajalooline jõelõik – aastatuhandeid ju sellist tehisjärve polnud.

Ent ka selle mõtte vastastel on tõsised argumendid – paisu kaotamisel kaoks taastuvenergiat tootev hüdroelektrijaam, kaoks ujumisvõimalus, kehvemaks muutuksid paadi- ja parvesõiduvõimalused.

Tegemist on niisiis olukorraga, kus vaated inimeste kujundatud maastiku – ühe tehisjärve ja paisu – tuleviku suhtes lahknevad.

Seadus näeb sellistel juhtudel ette, kuidas otsuseni jõuda. Tuleb koostada detailplaneering ja kirjeldada seal üksikasjalikult kavandatavat lahendust; viia läbi keskkonnamõju hinnang, et hinnata paisu likvideerimise võimalikkust, sellega seotud ohu- ja mõjutegureid nii keskkonna kui ka sotsiaal-majanduslikust vaatenurgast; korraldada avalikud arutelud. Alles pärast kõiki neid kohustuslikke samme saab hakata otsustama, kas see pais likvideerida või jätta alles ja renoveerida.

Ülekantud tähenduses võib ka pensioni teist sammast pidada omamoodi "paisuks", mis on ehitatud "vee" vaba voolamise teele, eesmärgiga koguda raha pensionieaks. Ja sarnaselt Saesaare paisule lahknevad arvamused sellegi teema puhul, et kas see "pais" on hea või hoopis väga halb.

Otsuseni jõudmise teed on meil looduskeskkonda ja ühiskonda puudutavate sammude puhul siiski väga erinevad. Teise samba likvideerimist võivad poliitikud lubada ilma "detailplaneeringu koostamise kohustuseta". Mitte miski ei kohusta neid esitama detailset lahenduskäiku ega tellima mitmekülgset mõjuanalüüsi, need saab asendada mõne ajaleheartikliga.

Poliitikud võivad lihtsalt sellist otsust lubada ja siis selle teiste erakondadega kinnistel läbirääkimistel laiema diili osana läbi suruda – kõigepealt otsustame, hiljem hindame mõjusid ja sätime üksikasju. See võib tunduda uskumatu paradoksina, aga nii see paraku on.

Looduskeskkonda puudutavate otsuste puhul me järgime tõenduspõhise poliitikakujundamise põhimõtteid, kuid ühiskonda puudutavate otsuste puhul on poliitikutel ikkagi suur kiusatus enne suletud uste taga ära otsustada ning seejärel hakata tõendama ja lahendama.

Jah, meil on küll valitsuse määrusega kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, mis kohustab seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse puhul kirjeldama probleemi ja selle erinevaid võimalikke lahendusi ning analüüsima lahendusvariantidega kaasnevaid mõjusid. Reaalsus seni on olnud paraku selline, et koalitsioonilepe on meil valitsuse määrusest tugevama jõuga.

Sellist asjaajamise käiku ei saa aga tänapäeval enam kuidagi pidada tuhandeid inimesi ja miljoneid eurosid puudutavate otsuste puhul normaalseks.

Nii nagu jõgede, kalade, lillede ja liblikate puhul, ei tohiks me ka ühiskonna käekäiku mõjutavaid olulisi otsuseid langetada ei ühele ega teisele poole enne, kui me pole lahendusi detailselt kirjeldanud ning võimalike lahendusvariantide sotsiaalset ja majanduslikku mõju põhjalikult hinnanud, arvestades seejuures sarnaselt looduse mitmekesisusele ka ühiskonna mitmekesisust ja sotsiaalmajanduslike rühmade erinevusi, mitte pelgalt "keskmist kala" või "keskmist inimest".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.