Jüri Nikolajev: Narva ja kolmanda linna needus ({{commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Eesti kolmandaks linnaks on alati peetud Narvat. Ja seda ta elanike arvu poolest kahtlemata ka on, kuid kas oleme kolmandad kunstis, majanduses, hariduses, arstiabis ja arhitektuuris või isegi tänavate koristamises, küsib Jüri Nikolajev Vikerraadio päevakommentaaris.

Vene meediat sirvides avastasin hiljuti portaalist Snoob huvitava loo, milles räägiti kolmanda linna saatusest. Teatavasti on Venemaal laias laastus kolm linna - Moskva, Peterburi ja Muhhosransk (meie keeli Kapa-Kohila). Moskvasse sõidetakse kärjääri ja raha järele, Peterburi kultuuri ja raha järele, Kapa-Kohilasse ei sõida keegi, Kapa-Kohilast põgenetakse.

 Kolmandas linnas elab 80 protsenti rahvastikust

Kolmanda linna juhid, kui nad just vangis ei istu, tegelevad peaasjalikult riiklike dotatsioonide laiaks löömisega. Suuremate ettevõtmiste nimel pingutatakse vaid siis, kui keskvõim silma peal hoiab, kui aga tegemist on tavalise rutiinse igapäevatööga, siis võib selle rahumeeli tegemata jätta.

Kolmandas linnas ravivad teistmoodi arstid inimesi teistmoodi ravimitega, nii nagu oskavad või viitsivad. Arhitektuuri pole kolmandas linnas juba ammu, tänavaid justkui koristatakse, kuid sedagi vaid siis, kui see kojamehele parajasti mugav on.

Kolmanda linna elanikud ei loe raamatuid ega käi teatris. Nad vaatavad ja usuvad kõike, mida telekast näidatakse. Nad on poliitiliselt ja ka majanduslikult passiivsed, sest kõik, kel oli vähegi pealehakkamist on kahte esimesse linna lahkunud.

Kolmanda linna elanikud on ammu leppinud asjaoluga, et korralik arstiabi, haridus, teatrid ja muuseumid on ainult kahes esimeses linnas, nagu ka kvalifitseeritud ja heapalgaline töö. Kui sa seda kõike ka omale soovid, põgene. Kaks esimest linna võtavad su avasüli vastu, pakkudes kolmandale linnale vastutasuks ebaefektiivset valitsemist, röövellikku regionaalpoliitikat ja kahtlase väärtusega kultuuri. Nii on lood Venemaal, kus "kolmandas linnas" elab 80 protsenti rahvastikust.

Narva muutuks ummuksis tiigist avatud linnaks

Eesti kolmandaks linnaks on alati peetud Narvat. Ja seda ta elanike arvu poolest kahtlemata ka on, kuid kas oleme kolmandad kunstis, majanduses, hariduses, arstiabis ja arhitektuuris või isegi tänavate koristamises? Kindlasti mitte. Pigem oleme siin lähemal Muhhosranskile, kui kahele esimesele Eesti linnale.

Miks see nii on, sellest on üsna palju räägitud ja kirjutatud. Küsimus on teine - samal ajal, kui kahes esimeses linnas on aru saadud, et piiril asuva kolmanda linna mahajäämus ülejäänud Eestist on lausa riikliku julgeoleku küsimus ja Narvat on viimase paari-kolme aastaga üritatud aidata nii jõu ja nõuga, on muutused väga visad.

Parim näide on Euroopa kultuuripealinna idee läbikukkumine. Ega keegi ometi arva, et probleem oli õnnetus 140 tuhandes euros, mida Narva ülemused kultuuripealinna projektile anda ei raatsinud? Kolmandas linnas on kordades suuremaid summasid silma pilgutamata tuulde loobitud. Asi on muus. Narvas on võimul inimesed, kelle karjääri tipuks on olnud tegevus koolidirektori, tehase ametiühingujuhi või täitevkomitee esimehena. Nende arusaam kultuurist piirdub toreda kontserdiga linna kultuurimajas.

Kuidas Euroopa kultuuripealinna ideed Narva hüvanguks kasutada, sellest ei saa keegi aru. Nii küsivadki nad tõsimeeli, et miks peaks me raha raiskama kahtlase väärtusega ideele, selle asemel et vanu lasteaedu remontida ja asfaldiauke lappida.

Taiplikumad saavad aga aru, et kultuuripealinna õnnestumisel muutuks Narva ummuksis tiigist maailmale avatud linnaks, kus vanaviisi jätkata poleks võimalik. Ning kuidas uutes oludes vältida konkurentsi ja võimul püsida, ei teata.

Kultuuripealinna ideega mindigi esialgu kaasa lihtsalt seepärast, et ülemus käskis. Niipea kui Jüri Ratas iseloomu näitas, saadeti koduerakond kus see ja teine ja sama teed läks ka kultuuripealinn. Praegu üritataksegi vaid nägu säilitada ja ebameeldivast projektist võimalikult väikese mainekahjuga vabaneda.

Narvat juhib grupp kohalikke ülemusi

Kummaliselt palju lootusi pannakse Eesti kolmanda linna muutmisel või muutumisel jõustruktuuridele. Et kui mingi ülemus järsku kinni võetakse, siis justkui hakkaksid asjad paremuse poole liikuma ja Narva linna valitsemine muuuks hoobilt avatud ja demokraatlikuks.

Nii ka praegu. Läbiotsimised kolmanda linna hõimupealiku kodumajas polnud veel lõppenudki, kui konkureerivate erakondade tegelased sõnades Narvat üle võtma asusid. Viga on selles, et kolmandat linna ei juhi mitte üks inimene vaid organiseeritud grupp kohalikke ülemusi, kellest mitte keegi pole huvitatud olemasoleva võimusüsteemi lammutamisest.

Avatud maailmas ja vabas konkurentsis nad kaua vastu ei peaks, aga Keskerakonna toel, pikkade aastate jooksul ehitatud soojas ja rõskes Narva linnavõimu kasvuhoones on nende võim igavene. Miks peaksidki nad muutusi soovima, kui neil on praegu juba kõik olemas: valijate hääli kindlustavad ametikohad, lisatasud ja võim kolmandat linna oma äranägemise järgi vormida. Nii et kuninga ajutine puudumine süsteemi tervikuna ei muuda, sest inerts ja vastupanu reformidele on kolmanda linna eliidi ja nende valijate seas ülimalt suur.

Needusest vabaks

Kuidas kolmanda linna needusest vabaneda? Sajandi algul vestlesin sel teemal toona uue ja värske Eesti erakonna asutajaliikmega ja jõudsime mõlemad järeldusele, et kiiret rohtu polegi. Kui mitte just kolmas linn maatasa teha uuesti üles ehitada ning uute inimestega asustada. Siis aga meenus ehmatusega tõsiasi, et kord on Narvaga nii juba käitutud ja sellest kolmanda linna hädad tegelikult alguse saidki.

Pigem oleks retsept teine. Viisakas kultuuriline ja hariduslik ekspansioon. Vana tõde on see, et kolmandas linnas arenevad hästi asjad, mis ei sõltu kohaliku võimu suvast. Näiteks Narva kolledž. Mäletate, kui vihaselt nende uue õppehoone vastu Narvas võideldi. Aga tehtud see sai.

Vaba Lava teatrikeskus, mida praegugi Peetri platsi võimukandjad mõttetuks raharaiskamiseks peavad ja mille lavastuste toetamine linnapea tagandamise ajendiks sai. Aga see töötab.

Riigigümnaasium, mille rajamises kolmanda linna volinikud taas kahtlema hakkasid. Loomulikult vähendab see nende mõjuvõimu ja võib kohalikel valimistel häältesaaki kahandada, sest riigikooli direktor valitakse konkursi korras, mitte ei määrata omade seast. Sisekaitseakadeemia kolledž, mis oma ujulaga kohalikel pealikel kopsu üle maksa ajas, et keegi tuleb neilt poliitilisi punkte röövima. Kättemaksuks taheti isegi oma veekeskust ehitada, aga siis mindi Keskerakonnaga tülli ja rahalaev jäi esimesest linnast saabumata.

Ehk uued, kaasaegsed, linnaruumi ja mõtlemist muutvad keskused teevad rohkem kui KAPO karistusaktsioonid. See aga nõuab aega ja raha ning tihti ka palju raha ja pealehakkamist, sest tuge kohapealt loota pole. Vabatahtlikult mõjuvõimu jagada kolmanda linna tegelased ei soovi, sest mugavam ja jätkusuutlikum on nende jaoks juhtida Muhhosranski kui Eesti kolmandat linna.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: