Mis on Soome retsept Venemaaga suhtlemisel, mis annab Soomele võimaluse suhelda Venemaaga kui võrdne võrdsega?

Retsept on natuke nagu raske sõna, aga ma ütleks nii, et see on sama nagu diplomaatia üldiselt. Soomlastel on olla kombeks siirad ja otsekohesed, aga samas jääda oma põhimõtete juurde. Dialoog ei tähenda ju seda, et sa ei jääks oma põhimõtete juurde.

Meil on ka pikk kogemus rahu vahendamisest. See tähendab, et me oleme õppinud kuulama teisi. Aga see tõesti ei tähenda, et meil ei oleks omad seisukohad, et me ei jääks nende juurde. See on tegelikult isegi igav ja pragmaatiline. Soomlased on üdini pragmaatilised.

Et ei mingeid emotsioone?

Ei ole erilisi emotsioone.

Mõnikord me siin Eestis tavatseme ka mõelda, et soomlased teevad mingeid järeleandmisi. Mingeid järeleandmisi teie ei tunne, et te teeksite?

Ei, absoluutselt mitte. On olnud väga raskeid teemasid, mis on töölaual olnud. Ja nüüd jälle üks näide sellest ebadramaatilisusest on see, et meie president Niinistö just läks Venemaale ja on Peterburis, osaleb Arktika foorumil ja kohtub ka homme Putiniga. Ja ma vaatasin täna just, et meie ajakirjanduses see ületas küll uudiskünnise, aga ei saanud erilist tähelepanu. See on selline...

....teie jaoks tavaline?

Meie jaoks tavaline asi ja siiski, nii palju kui ka olen kõrvalt lugenud, seal on rasked teemad.

Ma vaatasingi, et teemad on Venemaa võimalik väljajäämine Euroopa Nõukogust, mis on inimõiguste üle valvet pidav kogu, Ukraina meremeeste küsimus, liikumine külma sõja suunas taas, relvastuskontrolli lepetest loobumine, GPS-signaali häirimise katsed. Need on küllaltki konfliktsed teemad.

Jah, ja eks neid on olnud enne ka. Me teame ju ette, et me ei ole nendes kõikides asjades samal meelel. Soome on ju järjekindlalt olnud Euroopa ühise poliitika taga ja sanktsioonide taga ja me ei ole nendest küll taganenud. Ma küll ei saa nõustuda sellega, et me oleks järeleandmisi teinud.

Samas arvatakse seda, et Soome ei taha NATO-sse astuda sellepärast, et kardetakse häirida Venemaad, et see on ka nagu mingi hirm.

Hirm on asi, mida välispoliitikas, ma arvan, ei tasu üldse tunda. Kui sa tunned hirmu, siis sa oled juba kaotanud mängu. Kui Soome tunneks hirmu Venemaa ees, ma ei tea, kas me julgeks ka dialoogil käia. Selle hirmu ja kartusega ma ka ei ole nõus.

Ja see NATO-sse astumise küsimus - see on jälle see väga tore küsimus, see tuleb alati esile. Üks väga tähtis asi on tuletada meelde, et Soome ei ole võtnud sellist seisukohta, et me oleme NATO-ga liitumise vastu. Me oleme järjekindlalt ka teinud koostööd NATO-ga juba pikka aega ja - nüüd see raske sõna, mida ma eesti keeles õppisin - rahupartnerlusprogramm, me oleme olnud selles kaasatud. Nii et me oleme teinud koostööd pidevalt NATO-ga. Ei ole olemas sellist seisukohta, et me ei tahaks liituda.

Meil on kombeks teha välispoliitika ja julgeolekupoliitika raport või analüüs, kus võetakse seisukohad ja 2016 seal juba korrati, mis oli varem olnud, et me hoiame n-ö ukse lahti, jätame endale võimaluse taotleda NATO liikmelisust, kui selline tahtmine tuleb. Sellist seisukohta tõesti pole võetud, et me oleks vastu. Aga mis vastab küll tõele, Soome rahva üldine arvamus ei ole eriti NATO-meelne.

Soome suhtleb Venemaaga väga palju? Kohtumisi presidentidel on olnud väga palju - üle kümne? Kas te tunnete, et olete saanud seda, mida olete tahtnud Venemaalt? Mida Soome üldse tahab Venemaalt?

Oleme saanud dialoogi ja dialoog on nagu toru, toru on lahti. Me ei tea, mis oleks toimunud ilma selleta, õnneks meil ei ole ka vaja seda katset teha, et mis oleks toimunud ilma selleta viimastel aastatel.

Ma arvan, et dialoog on väärtus iseenesest. Kui väga üldiselt vaadata, siis on alati vaja teada ja olla kursis sellega, mis naaberriigis toimub, mida meist arvatakse, mis meid puudutab. Ja dialoog on selles tööriistakastis üks osa.

Soome pool on siiras nagu te ütlesite. Kas Vene pool on ka siiras Soomega?

Mina ei julge nüüd kommenteerida Venemaa seisukohti üldse. Ma pigem jätan sellele vastamata.

Aga üks asi, millest on räägitud, et kui toimuvad mingid kohtumised Moskvas, siis pärast pannakse sellele üritusele mingi spinn külge ja et Kremlist tulevad mingisugused pressiteated, mis sisaldavad informatsiooni, mis ei vasta päris tõele, mida seal kohtumisel ei olnud. Kui palju on sellist asja Soomes ette tulnud?

Eks meil tuleb igasuguseid asju ette. Selles suhtes, eriti väikesel on kõige parem kaitse see, et ise oled väga hästi kursis, millega sa tegeled ja sa tead neid asju nii, nagu need on. Aga see kehtib ju kogu diplomaatias ja selleks see ei ole kartmise ja julguse küsimus, vaid see on tõhusa töö küsimus, et peab endale faktid nii selgeks tegema, et sa ei jää vahele.

Lihtsalt niisama peale lennata ei saa...

Jah.

Huvitav, kas Soomes on ka kuidagi teemaks see, et Eesti president läheb Moskvasse ja kas Soome ootab ka meilt midagi?

Ma pean küll ütlema, et see ei ole Soomes teemaks. Ma arvan, et üldine avalikkus seda ei tea. Loomulikult, asjaarmastajad teavad, aga mulle tundub küll, et eks seda on uudistes märgatud väikese uudisena, aga Soome avalikkus ei pea ju nimekirja, millal käis Macron ja millal käis Merkel.

Aga see, mille kohta Soome avalikkusel on küll arvamus, on see, et nad saavad väga hästi Eesti seisukohtadest aru. Lennart Meri väga kuulus põhimõte, et mitte kunagi enam üksi - sellest soomlased saavad väga hästi aru. Selline üldine arusaamine Eesti seisukohtadest on olemas. Aga seda uudist, ma küll kardan, et pean pettumuse tooma, et see ei ole nii suur uudis Soomes.