Analüüs: Kaljulaidil ja Putinil pole põhjust piirilepingust rääkida ({{commentsTotal}})

Viimane Eesti-Vene arvestatav kontakt toimus 2015. aastal, kui New Yorgis vestlesid ÜRO peahoones välisministrid Marina Kaljurand ja Sergei Lavrov.
Viimane Eesti-Vene arvestatav kontakt toimus 2015. aastal, kui New Yorgis vestlesid ÜRO peahoones välisministrid Marina Kaljurand ja Sergei Lavrov. Autor/allikas: Välisministeerium

On üks teema, millest Eesti ja Venemaa presidendid Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin aprilli keskel Kremlis ei räägi. See on Eesti-Vene piirileping. Aga on muid teemasid, mida arutada.

Kaljulaid ja Putin peaksid kohtuma Kremlis 18. aprillil, kui Eesti president lendab Mosvasse, et avada seal pidulikult Eesti saatkonna renoveeritud hoone. Meie välisministeerium küsis samas ajaks kahe riigi presidentide kohtumist, mispeale teatas Putini pressiesindaja, et kohtumist kavandataksegi ja sama kinnitas Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov.

Viimane Eesti-Vene arvestatav kontakt toimus 2015. aastal, kui New Yorgis vestlesid ÜRO peahoones välisministrid Marina Kaljurand ja Sergei Lavrov. Pärast seda on olnud vaikus. Isegi 2017. aasta teises pooles ei pidanud Lavrov võimalikuks kohtuda Euroopa Liidu eesistuja Eesti välisministri Sven Mikseriga.   

Venemaa: lahendage piirilepingu küsimus

Senises Eesti ja Venemaa ametlikus retoorikas on piirileping olnud tähtsal kohal.

Juba 11 aastat tagasi, kui juuni lõpus 2008 kohtusid Hantõ-Mansiiskis soome-ugri maailmakongressile sõitnud presidendid Toomas Hendrik Ilves ja Dmitri Medvedev, teatas Kremli pressiteenistus: "Venemaa riigipea meelest peab üheks sammuks [Eestiga suhete normaliseerumiseks] saama piirilepingu lahendamise küsimus, sest selle dokumendi puudumine mõjutab kogu Vene-Eesti suhete kompleksi," seisis Kremli pressiteates.

Ilves ütles toona Aktuaalse Kaamera stuudiointervjuus, et kahe presidendi kohtumine  keskendus sellele, mida tuleks teha ja Eesti sai väga selge signaali, et Venemaa arvates on suhete edasiminekuks vaja midagi ette võtta piirilepinguga. Ilves soovitas riigikogul loobuda ühest lisandusest leppe ratifitseerimisseaduse sissejuhatuses ehk preambulis.

Eesti-Vene piirileping allkirjastati esimest korda 2005. aasta kevadel Moskvas, ent Venemaa võttis sellelt oma allkirja tagasi. Miks? Sest Res Publica ja Isamaa survel tegi riigikogu lisanduse lepingu ratifitseerimisseaduse preambulisse, et piirileping muudab küll osaliselt 1920. aasta Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingu kehtivust. Viide Tartu rahulepingule mõjus Venemaale punase joone või täpsemalt territoriaalse nõudmisena.

Pärast aastaid kestnud vaheaega alustasid Eesti ja Venemaa 2013. aastal taas piirileppe teemal kõnelusi ning 18. veebruaril 2015 allkirjastasid Paet ja Lavrov piirilepped teist korda. Kummagi riigi parlamendid pole neid neli aastat ratifitseerinud, kuigi Eesti sellega alustas. Põhjuseks on omavaheliste suhete madalseis. See omakorda on seotud Euroopa-Venemaa keerulise läbisaamise ja vastastikuste majandussanktsioonidega pärast Krimmi annekteerimist ja sõjategevuse toetamist Ida-Ukrainas.

EKRE: andke Petserimaa tagasi

Presidendid Kaljulaid ja Putin kohtuvad ajal, kui Keskerakonna ja Isamaa kõrval läheb Jüri Ratase teise valitsusse EKRE. Nende riigikogu valimiste programmis oli lubadus "Tühistame Venemaaga sõlmitud põhiseadusvastase piirilepingu. Nõuame okupeeritud Petserimaa ja Narva-taguse ala tagastamist Eestile ning nende alade jätkuva okupeerimisega tekitatud kahjude hüvitamist.".

Valitsuses olles EKRE muidugi pehmendab oma sõnakasutust. Nad ei saa korrata riigikogu esimeheks valitud Henn Põlluaasa juttu veel selle aasta alguses, kui ta ütles, et piirileping loovutab Venemaale Narva tagused alad ja osa Petserimaast, ilma et Eesti saaks selle eest vähimatki kompensatsiooni. "Eestil puudub igasugune põhjus ja vajadus loobuda meile seaduslikult kuuluvatest aladest meisse vaenulikult suhtuva riigi kasuks," ütles Põlluaas vähem kui kahe kuu eest.

Aga Ratas ei saa jätta arvestamata EKRE vastuseisu Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisele. Ja küsimus pole vaid EKRE-s, sest ka Isamaa ei soovi piirilepinguga edasi liikuda.

Muidugi, kui Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond paneksid seljad kokku, oleks neil riigikogus 70 kohta ning nad võiksid ükskõik millise rahvusvahelise lepingu ratifitseerida. See tähendaks ka KEI - Keskerakonna, EKRE, Isamaa - valitsuse lagunemist. Niisiis, Keskerakond seda ei tee.

Uus valitsus piirilepingut ei liiguta

Riigikogu väliskomisjoni eelmine esimees, Isamaast Reformierakonda läinud Marko Mihkelson nimetas piirilepingut kahe riigi suhetes kõige tähtsamaks, millest presidendid Kaljulaid ja Putin võiksid rääkida, aga... "Küsimus on ju ka selles, et loodav võimalik valitsuskoalitsioon, kaks sealset liiget – EKRE ja Isamaa – on väga selgelt olnud kriitilised piirilepingu suhtes. Nii et milline on siis presidendi mandaat siin antud teemal rääkida?" küsis  Mihkelson ERR-is.

KEI valitsuse koalitsioonilepingus, mida praegu lihvivad keeletoimetajad, ei ole Eesti-Vene piirilepingut mainitud. Miks, seda selgitas märtsi keskel peaminister Jüri Ratas, tunnistades, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimalikus valitsusliidus on sel teemal vastuolud: "Kui see koalitsioon peaks sündima, siis selles [piirilepingu] küsimuses on erimeelsused sees."

Tõlge: uus valitsus ei algata Eesti-Vene piirilepingust lahti ütlemist, aga ei saada seda ka riigikogusse ratifitseerimiseks.

Ometi on president Kersti Kaljulaidki seostanud enda võimalikku Moskvasse sõitmist just piirilepinguga. "Mult on Vene ajakirjanikud küsinud, millisel juhul läheksin Venemaale visiidile. Olen öelnud, et kui Eesti-Vene piirileping peaks saama ratifitseeritud, siis ma küll võtan ette ning lähen ja ütlen selle eest tänu," rääkis ta EPL-ile oktoobris 2017, aasta pärast presidendiametisse astumist.

Ent juba toona vaatas Kaljulaid Eesti-Vene suhteid ka piirilepingut otsekui kõrvale tõstes. Tema sõnul on oluline hoida suhteid seal, kus suhtlus on võimalik: "Mida rohkem on meil madala tasandi suhteid, seda rohkem säilib meil arusaamist, mida see suur rahvas seal mõtleb. Ja seda on oluline teada."

Nüüd võib juhtuda nii, et madalama tasandi suhetest astutakse ülespoole ja Eestil on võimalik esmaallikast teada saada, mida mõtleb Venemaa president.

Rumeenia tõstis Eesti ettepoole?

Kas Kaljulaid võib võtta jutuks Eesti kandideerimise ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks? Aga miks ka mitte?

Eriti pärast seda, kui Eesti konkurent Rumeenia teatas märtsi lõpus, et kolib Ameerika Ühendriikide eeskujul enda Iisraeli saatkonna Jeruusalemma ja kaotas nii paljude riikide toetuse ÜRO hääletusel. See toimub 7. juunil ja julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamiseks läheb vaja vähemalt 129 riigi toetust.

Kuigi EKRE esimees Mart Helme on kinnitanud, et näeb meie saatkonda asuvat tulevikus Jeruusalemmas, hoiab Eesti koos Euroopa suuremate liitlastega kinni poliitikast jätta saatkond Tel Avivi. Ja senise info põhjal ei saa EKRE järgmises valitsuses välisministri portfelli.

Kindlasti võib presidentide kohtumisel "tõsta lauale" paljud kahepoolsed teemad alates Peipsi ja Pihkva järve keskkonnaprobleemidest kuni Eesti-Vene majandussuheteni. Täpselt samuti tegid Ilves ja Medvedev suvel 2008. Kaks kuud hiljem algas aga Vene-Gruusia sõda, mis lükkas ka Tallinna ja Moskva suhted otsekui hangunud olekusse.

Mihkelson versus Paet

Marko Mihkelsoni sõnul võib Kaljulaidi ja Putini kohtumise üks oht olla ebapiisavas ettevalmistuses. "Kuna see kohtumine tuleb nagu teatud mõttes tühjalt kohalt ja on tavatu väga paljude meie liitlaste jaoks ka praegu, siis ma ei ole näinud, et selle jaoks piisavalt palju ettevalmistust oleks tehtud," kommenteeris Mihkelson ERR-ile.

Päris tühjalt kohalt presidentide kohtumine ei tule. See võib tõukuda näiteks möödunud aasta novembrist, Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva ürituselt Pariisis. Koos paljude riigijuhtidega olid seal ka Kaljulaid ja Putin, nad sattusid korraks kõrvuti, vahetasid mõned laused, millest üks olnud umbes selline, et "me võiksime kohtuda ja rääkida".

Reformierakondlasest kauaaegne välisminister Urmas Paet, praegune Euroopa Parlamendi liige, näebki olukorda rahulikult. "Ei ole põhjust muretseda, et Eesti ja Vene riigipea kohtuvad," ütleb tema. "Euroopa ja Venemaa suhted on teadagi keerulised, kuid mingigi suhtlus naaberriikide juhtide vahel peaks olema elementaarne. Paraku pole seda aastaid olnud."

Paet peab normaalseks kasutada Eesti saatkonnahoone taasavamist Moskvas selleks, et Eesti ja Vene riigijuhtide vahel kontakt luua, kuid ootusi eelseisva presidentide kohtumise osas kõrgeks ajada ei maksa. Aga kindel on, et selline kohtumine ei tähenda Eesti lahtiütlemist Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast ja Kaljulaid ei saa üle ega ümber, et sõnastada Eesti positsioon Krimmi, Donbassi ja Kertši väina asjus. Viimati toetas Eesti NATO kohaloleku suurendamist Mustal merel, et ohjeldada Vene sõjalaevastiku tegevust Ukraina Aasovi mere sadamate blokeerimisel.

Peame harjuma suhtlema

Seevastu uustulnuk valitsuses, riigikogus 19 kohta võitnud EKRE, ei toeta Kaljulaidi kohtumist Putiniga. "Ei, kahtlemata mitte," vastas riigikogu esimees Henn Põlluaas neljapäeval saates "Esimene stuudio" küsimusele, kas tema läheks president Putiniga kohtuma. "Me ei tea ju, mis põhjusel ta (Kaljulaid, toim) tegelikult sinna läheb. /---/ Tänases olukorras, kus Venemaa on hüljanud rahvusvahelised kokkulepped, kus ta on agressor-riik, ei ole minu meelest kohane, et meie president anub endale visiiti tema juures, eriti, kui meil on kokku lepitud Euroopa Liidu ühtne käitumine mall."

Urmas Paet ütles veidi varem, et viimastel aastatel on Vene presidendiga kohtunud paljude Euroopa riikide juhid, mis pole tähendanud, et põhimõtetes ja rahvusvahelise õiguse järgimise nõudmise osas järele antaks. Ere näide on Soome president Sauli Niinistö, kelle sagedane suhtlus president Putiniga ei takista Soomel tegemast järjest süvenevat koostööd NATO-ga või saata riigist välja Helsingis liiga enesekindlaks muutunud Venemaa erinevate luureagentuuride ohvitsere. Ja veel, lähiajal kohtuvad lisaks Niinistöle Putiniga ka Rootsi ja Norra valitsusjuhid.

Välisministeeriumi kõrge ametnik, Eesti välispoliitika üks olulisi kujundajaid, ütles, et Eesti ja Venemaa peavad harjuma omavahel suhtlema.

"Olen mõnikord murega mõelnud, kuidas kahaneb Eestis nende inimest hulk, kes suudaksid Venemaaga otse suhelda, läbi rääkida, kokku leppida. Ja pagan küll, neid ei olegi enam palju, sest aastaid pole suheldud ja me oleme kaotanud suure osa oma oskustest ja oskajatest," rääkis ta.

Sõna "läbimurre" soovitab diplomaat tungivalt mitte kasutada: "See on muutunud aastakümnetega naeruväärseks, et kui mingi veidigi kõrgema tasemega kohtumine Eesti ja Vene vahel toimub, siis küsivad ajakirjanikud "Kas nüüd tuleb läbimurre?" Meie ei otsi läbimurret, meie otsime võimalust, et kaks naaaberriiki - küll erinevates väärtus- ja komberuumides - saaksid siiski ka omavahel suhelda."

Ja nagu lisas Kaljulaidi-Putini kohtumise korraldamisega seotud riigiametnik: "Parem on olla laua taga, kui menüüs."

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: