Remi Sebastian Kits: lihtsakoelised jutud kurjuse pealetungist ({{commentsTotal}})

Remi Sebastian Kits
Remi Sebastian Kits Autor/allikas: Erakogu

Viimasel ajal on värvikalt räägitud poliitilisest polariseerumisest, väärtuste kriisist ning konstrueeritud erinevaid hea ja kurja dihhotoomiaid. Ometi on vähe pööratud rõhku sellele, kuidas seda tehakse ja mille alusel sellised narratiivid püstitatakse, kirjutab Remi Sebastian Kits vastukajas Jaak Urmeti esseele "Kui impeerium on andnud vastulöögi".

Kahjuks lasuvad osad lõhe põhjustest liberaalse maailmavaate esindajatel, kes liiga hoogu sattudes ehitavad lihtsakoelisi jutte kurjuse pealetungist.

Heaks näiteks on kirjanik Jaak Urmeti essee "Kui impeerium on andnud vastulöögi". See algab looga sellest, kuidas 30 aastat on Eesti arenenud liberaalse, avatud ja vabameelse Euroopa poole, kus inimesed on võrdsed ja kõik saavad elada nii nagu nad tahavad. Seejärel, nii nagu "Tähesõdades" või "Kääbiku" filmitriloogias, annab kurjus vastulöögi. Koletised EKRE näol hakkavad Stalini, Hitleri, Põhja-Korea ja Sauroni eeskujul ühiskonnas laamendama, atomiseerivad kodanikud inimühikuteks ja püüdlevad koos teiste mustade jõududega maailma üle võtma.

Millel siis põhineb selline apokalüptilise alatooniga essee? Kahjuks vaid valedel. Autor räägib, kuidas EKRE soovib keelata abordid ja kehtestada seadused seksuaalelule. EKRE tegelik seisukoht on see, et tuleb lõpetada riigipoolne abortide rahastus ning inimeste mittekonventsionaalset seksuaalelu seadusega reglementeerida vaja ei ole. Ometi kasvab nende kahe ekstrapoleeritud punkti põhjal välja rida väiteid, mis lõppevad mälestusmärkide hävitamisega, inimeste püssitorude ette lükkamise ja raamatute põletamisega.

Seejärel kõlavad ajaloopõhised hoiatused: "Ka Stalini isikukultus ei tekkinud päevapealt, vaid samm sammu järel" ning "EKRE praktika sarnaneb hirmuäratavalt ajaloost tuntud tüüpilisele ühiskondlikule arengule, mis on lõppenud ühiskondliku õudusega".

Millised on siis need tüüpnäited, mida autor nii suurte süüdistuste põhjendamiseks toob? Neid ei ole. Bolševikud tõusid võimule vägivaldse revolutsiooni teel, mille käigus toimus hulgaliselt atentaate ja massimõrvu. Põhja-Korea ei tekkinud mitte korea päritolu Helmede katsetel parlamendis enamust saavutada, vaid Korea sõja tulemusel, mille jooksul suri või sai vigastada üle kahe miljoni inimese. Millal toimus viimane EKRE korraldatud revolutsioonikatse või atentaat?

Urmet suhtub ükskõiksusega sellesse, kui ta väited peaksid valeks osutuma: "Olgu või valehäire, olgu või hirmul suured silmad - ükskõik mis on parem sellest, kui ühel hetkel on tõesti õudus saabunud". Ometi loob iga avalikus ruumis kõlanud väide sealset fooni ja alustab diskussioone, mille põhjal kujunevad arvamused ja arusaamad maailmas toimuvast. Seetõttu on äärmiselt vastutustundetu panna kokku rahvuskonservatiivid, Põhja-Korea ja Nõukogude Liit ning luua üks suur kurjuse arhetüüp, millele tuleks siis liberaalidena üheskoos vastu võidelda.

Mustade jõudude vastane võitlus veel sellega ei lõppe, vaid edasi võtab autor ette meie vanavanemad, kellest osade pea kohal lehvivat sõgeduse ja kurjuse loosung, mis ei küsi, kas selle alt vaatab vastu vimmas psühhopaat või lihtsalt segaduses ja ära kasutatud seenior.

Jaak Urmet peab võimatuks, et 40-aastaste ja noorte põlvkond hääletakse EKRE poolt. Ta näeb noori pääseteena kurjuse ikke alt. Irooniliselt ei tunne autor ei endavanuste, vanemaealiste ega ka noorte tegelikke vaateid. Kantar Emori  valimiste-eelse uuringu põhjal oli noorte seas kõige populaarsem erakond EKRE 27 protsendiga.

Vanemaealiste seas oli selleks Keskerakond 56 protsendiga ja keskealiste seas EKRE jälle 27 protsendiga. Sama kinnitas ka 25. veebruaril ilmunud Turu-uuringute ASi  prognoos, mille järgi 23 protsenti noortest toetas EKRE-t, järgnes Reformierakond 20 protsendiga. Tundub, et võimalus anda vastulöök "kurjuse impeeriumile" noorte abil jääb ära.

Selleks, et avalikku ruumi ei rikutaks primitiivsete kurjusekäsitluste ja põhjendamata hirmujuttudega, soovitan nii Urmetil kui ka teistel lugeda Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistust" kui ka Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi", mis räägib Nõukogude Liidus toimunud õudustest. Äkki on siis lootust, et lõppeb hea ja kurja pseudoduaalsuse konstrueerimine, mille ainukeseks tulemuseks on ühiskonna lõhestamine vastutustundetult inimeste hirmutamisega.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: