Eesti on tänaseks olnud NATO liige 15 aastat ja on juba sirgunud terve põlvkond, kelle jaoks NATO liikmeks olemine on midagi tavapärast ja loomulikku. Isegi neid noori, kelle jaoks NATO väed Eestis on midagi tavalist ja mitte tähelepanu väärivat, on piisavalt palju.

Ja ometi pole meie NATO liikmeks saamine olnud pikk ja sirge loogiliste sündmuste jada. Kui küsida, kas asjad oleks võinud ka viltu minna, siis võib julgelt vastata, et meie saamine NATOsse oli ju paras ime ja ainult tänu meie tugevale tööle ja heale õnnele õnnestus meil lõpuks eesmärgini jõuda.

Algus 1990. aastal

Eesti teekond NATO liikmesuse suunas algas tegelikult juba 1990. aastal, kui Eesti välisministriks sai Lennart Meri. Toonase välisministeeriumi meeskond oli kompromissitu: me peame kuuluma Läände igal mõeldaval viisil. Loomulikult polnud siis juttugi NATOst, aga suhtumine, et meie eesmärk on Lääs ja seda kõigis tema väljendusvormides, pandi paika just nendel aastatel. Kõige muljetavaldavamalt demonstreeris seda Eesti siis, kui iseseisvuse taastamise algul võitles nooruke riik ellujäämise piiril.

NATO oli mänginud olulist rolli Lääne ühtsuse hoidmisel, sealhulgas Balti riikide toetamisel. Just NATO nõukogu oli see foorum, mille laua taga meie toonased sõbrad Islandi välisminister Jón Baldwin Hannibalsson ja Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen soovitasid Balti riike tunnustada.

Koos toonase välisministri Meriga oli mul võimalus 1992. aasta detsembris viibida ka NATO koostöökoja (NACC) istungil, kuhu olid kutsutud kõik vabanenud Euroopa riigid ja ka NSV Liit. Keset istungit paluti Nõukogude saadikul Moskvast tulnud kõne peale vahetada silt "NSVL" sildiks "Vene Föderatsioon", mis tekitas mõistetavalt üleüldist furoori.

NATO laienemine oli 1993.- 1994. aastal päris oluliseks teemaks, kuid lääneriikide, eriti USA juhtkond jäi selles osas väga skeptiliseks. Mõeldi välja nn "Partnerlus rahu nimel" programm, mille ma välisministrina 1994. aasta jaanuaris ka allkirjastasin. Sellest programmist sai ka Eesti jaoks esimene samm teel NATOsse.

Sellised suured Ida-Euroopa riigid nagu Poola ei leppinud ameeriklaste otsusega ja jätkasid surve avaldamist, suurt rolli mängisid siin loomulikult välispoolakad. 1995. aastal lasigi NATO välja oma raporti NATO laienemisest, millest sai alus NATO avanemiseks.

Nõuded ulatusid poliitilisest demokraatiast turumajanduseni ja kaitsejõudude arendamiseni. Meie jaoks oli keerulisim muidugi nõue, et meil poleks mingeid tülisid naabritega ja lahendatud oleks ka piiriküsimus. Samm-sammult leidsime vastuseid kõigile küsimustele, mida oponendid meie ette heitsid. Oluline on mõista, et meie tee NATOsse polnud sugugi sirge ja ühesuunaline, vaid pigem keeruline ja vastuoluline. Tulemus aga polnud sugugi ette ennustatav ja on täiesti mõeldav, et me poleks praegu NATO liikmed.

Täismõõtmeline esindus

NATO avanemise märgiks sai ka NATO otsus pakkuda partneritele võimalust rajada NATOsse oma esindus Euro-Atlandi partnerlusprogrammi sildi all. 1996. aastal hakkasime rajama esindust, mis asus NATO peakorteris eraldi asuvas Manfred Wörneri majas.

Peatselt lisandusid Brüsselisse sõjaline esindaja, esindaja NATO sõjalise peakorteri (SHAPE) juures, samuti kaitseministeeriumi nõunik. Hakkas tööle täismõõtmeline esindus, kuhu hakkas kokku jooksma kogu info. Tallinnas võeti välisministeeriumis NATO teemade asekantslerina tööle Harri Tiido.

1997. aasta Madridi tippkohtumise alguseks oli üsna selge, et vähemalt kolm riiki kutsutakse NATO liikmeks, teiste saatus oli veel teadmata. Pinge jõudis haripunkti Madridi tippkohtumisel, mille puhul me peame eelkõige koomilisel kombel tänama Prantsuse presidenti Jacques Chiraci.

Chirac ei toetanud Eestit, oli aga lubanud tugevat toetust Rumeeniale ja Sloveeniale. Nii et lisaks üldiselt aktsepteeritud Poolale, Ungarile ja Tšehhile otsustas Chirac kogu protsessi peatada ja asus täie rinnaga vaidlema Rumeenia ja Sloveenia eest. Üsnagi üles ärritatud Helmut Kohl tõdes, et sellisel juhul peaks ju lauale tõstma ka Balti riigid.

Ajaloo jaoks on oluline meenutada, et Kohl, keda me Eestis tihtipeale kritiseerisime liigse sõbralikkuse eest Venemaa vastu, ütles järgmist: "Kuid Saksamaal on eriline vastutus ka Balti riikide ees. Sakslased ei suuda kunagi unustada, kuidas Hitler need maad reetis. Samamoodi ei tohtinud unustada nende piinarikast minevikku. Sestap peab NATO andma signaali, et on tulevikus ka nende jaoks avatud."¹

President Chirac, kes muidu poleks tõenäoliselt Balti riike toetanud, oli lõpuks nõus sellega, et nii Rumeeniale, Sloveeniale kui ka Balti riikidele antakse lootust.

Rumeenia ja Sloveenia lause kõlas ehk jõulisemalt, kuid meile piisas ka alljärgnevast: "Samal ajal tunnustame edusamme, mida Balti riigid, kes on samuti taotlejariigid (ingl k: aspiring members), on teinud suurema stabiilsuse ja koostöö poole.."² Rumeenia, Sloveenia ja Balti riigid olid ainsad, keda deklaratsioon nimetas. Täna ei kõla see lause millegi erilisena, omal ajal oli see meie jaoks suur võit.

Sellest hetkest kujunes välja grupp riike, lisaks nimetatutele veel Slovakkia, keda hakati käsitlema järgmise ringi kandidaatidena. 1999. aasta Washingtoni tippkohtumisel lootsime kutset, aga see aasta oli samuti täis riske: välispoliitika hiiglane Zbiegnew Brzezinski soovitas laienemist kahe riigi võrra, et laienemine ei katkeks, aga oleks piisavalt "ohutu". Tema kandidaadid olid Sloveenia ja Leedu, paraku mitte Eesti.

Õnneks mindi 1999. aastal hoopis konstruktiivsemat teed ja määratleti ära aspirant countries, kellele joonistati piltlikult öeldes NATOsse saamise teekaart ette. Seda bürokraatlikku raamistikku hakkas kujutama Membership Action Plan.

Maailm ja meie

Eestis loodi valitsuse töögrupp, mida juhtis Margus Kolga ja mis lasi igal aastal välja põhjaliku läikivate kaantega aruande tööst, mida olime aasta jooksul teinud nii Eesti demokraatia, majanduse kui ka kaitseväe ülesehitamisel.

Eesti kutsumine NATOsse 2002. aasta Praha tippkohtumisel oli suur samm, kus langesid kokku nii maailma sündmuste areng kui ka meie enda valmisolek. Seda viimast olen alati südamele pannud ukrainlastele ja grusiinidele, kes ju samuti tuliselt NATOsse soovivad. Kunagi ei või teada, millal rahvusvahelises poliitikas õige moment tuleb, aga kui tuleb, peab selleks ka valmis olema. Meie olime valmis.

Poliitilise õhustiku muutuse tingisid kaks iseenesest väga huvitavat asjaolu. Äsja oli Venemaal võimule upitatud president Vladimir Putin, kes oma esimestel aastatel tundis ennast läänemeelsete jõudude surve all, kellest ta aga hiljem kiiresti vabanes. Seetõttu oli ta tookord Läänele kaugelt avatum, kui ta on seda oma karjääri praegusel perioodil.

President George W. Bush aga viljeles äsja valituna USA värskete presidentide haigust: ta uskus, et Venemaaga on võimalik läbi rääkida. See lühike romanss kulmineerus päris naljaka kohtumisega Sloveenias, kus president Bush oli oma sõnul vaadanud oma Vene partneri hinge.

See ütlemine sai hiljem paljude naljade allikaks, aga tollel hetkel oli selline soe suhtumine meile kasulik. Putin kommenteeris omal ajal Balti riikide NATOsse võtmist rahulikul toonil, tõdedes, et tema arvates on laienemise probleem selles, et see ei aita kaasa kollektiivse julgeolekusüsteemi rajamisele.

Teine väga oluline ja samas väga traagiline element meie liikmesuse teel oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine 11. septembril 2001. aastal. Selle tragöödia ootamatu mõju meie liikmesuse taotlusele oli järgmine: esiteks lähendas see veelgi Venemaad ja USAd, tõstes samas vaenlase seisusesse ülemaailmse terrorismi, mistõttu Balti riikide n-ö kaitstavuse teema polnud enam nii oluline.

Kaitseala spetsialistid olid korduvalt viidanud sellele, et Balti riikidel on kitsas kaitsesügavus ja nad asuvad kaugel NATO transpordisõlmedest, järelikult pole neid võimalik kriisi korral piisavalt hästi kaitsta. Nüüd tundusid aga kõik need arutelud mõttetuna.

Algas järgmine faas

2002. aasta jaanuaris astus tagasi Mart Laari teine valitsus. Tegime seda tol ajal sisepoliitilistel põhjustel, kuid valida saime sobiva aja ise. Otsustasime, et ei tee seda kindlasti enne seda, kui oleme kindlad, et NATOsse on kutse kindlalt taskus.

Praha tippkohtumise eel oligi poliitiline reaalsus pöördunud selliseks, et pigem oli kahtlusi teiste kandidaatide kui Balti riikide suhtes. Kuna poliitilised mured Venemaaga olid vähenenud, pääses maksvusele meie hea ettevalmistus. Pigem oli küsimusi mõningate teiste liitlastega, kellel oli kas korruptsioon kõrge või NATO populaarsus madal.

2004. aastal olin saadik Washingtonis ja tunnistajaks sellele, kui peaminister Juhan Parts andis üle Washingtoni leppe ratifitseerimise volikirjad välisminister Colin Powellille. Selle liigutusega sai Eesti NATO liikmeks, aga sealt algasid kohe uued probleemid. Esimene vaidlus toimus samal aastal, kui selgus, et Balti riikidel puuduvad lennukid, et liituda ühtse Eesti õhuturbesüsteemiga. Kust need lennukid võtta? Kas keegi liitlastest oleks nõus neid välja panema? Algaski ühtse õhuturbesüsteemi rajamine. NATOsse pääsedes polnud meie võitlused kaugeltki läbi, vaid algas alles järgmine faas.

 ¹ Ronald. D. Asmus, "NATO avanemine", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005, 253.

² NATO Madridi tippkohtumise deklaratsioon.