Esiteks annab ta sellega töörahu kaitseväele, Kaitseliidule, välisluurele ja kaitseministeeriumi kõigile ametnikele. Teiseks suudab Luik valvata selle järele, et õigusriiki, demokraatlikke väärtusi ei hakka ohustama populism, tulgu see siis paremalt või vasemalt äärelt. Kolmandaks oskab ta hoida Eesti liitlassuhteid, kuid siin tuleb teha ääremärkus – ainult siis, kui me liitlastega ikka ühtses väärtusruumis oleme.

Muidugi võinuks parlamendivalimistel Isamaa parima häältesaagi võtnud Jüri Luik tõmbuda siseopositsiooni ja minna näiteks riigikogu välis- või riigikaitsekomisjoni esimehe kohale. Palk on seal sama suur kui ministril, vastutus kordi väiksem. Lõpuks võinuks ta ka Keskerakonna Raimond Kaljulaidi kombel sulgeda väljastpoolt oma partei ukse ja kolida fraktsioonituks saadikuks Toompea suure saali aknaalusesse ritta. Aga, siis poleks ta saanud enam midagi ega kedagi mõjutada.

Nüüd pani ta oma maine meie kõigi järada. On neid, kes ütlevad kibedalt, et Jüri Luik on viigileht EKRE juhtide valitsusse tulemisele. Vabandust, aga pärast seda kui Keskerakonna ja Isamaa esimehed Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder kutsusid EKRE valitsusse ning said selleks oma erakondade juhatuste ja hiljem ka volikogude toetuse, oli ju selge: demokraatlikult valitud riigikogus on just KEI koalitsioon üks parlamentaarse enamuse saavutamise võimalusi.

See, et uus valitsus ei ole paratamatus, vaid võimule jäämise soovist kantud poliitiline kombinatsioon, milles on ka vanade olijate katse vähendada uue võimuerakonna protestimeelset toetajaskonda, ei väära valimistel teiseks, kolmandaks ja neljandaks jäänute üheskoos lavale astumist.

President Kersti Kaljulaid ütles riigikogu XIV koosseisu avaistungil, et meil ei ole demokraatia kriisi, sest valimised olid demokraatlikud ja põhiseaduse kohased, aga on väärtuste kriis.

Põhiseaduses kirjeldatud vabadusi ja väärtusi, aga ka nende kaitsjaid rünnatakse erinevatel ettekäänetel. Ja teisalt, narritakse ja naeruvääristatakse neid, kes tunnevad, et senised suundumused nende vajadustele ei vasta ja on seepärast skeptilised ka vabaduste ja väärtuste suhtes. Nii rääkis president.

Kuid ei. Eestis ei ole väärtuste kriisi, kui saame aru neist, kelle kelle mure on viinud sinnani, et nad tahaks pigem lammutada ja otsast alata. Ja väärtuste kriisi ei ole, kui me kurjusega ei harju, sellele vastu seisame ja vastu astume.

Väga keeruline saab olema ametnikel, kellesse EKRE juhid on suhtunud umbusklikult nagu süvariigi kahtlastesse esindajatesse. Siin peab avalikkus, ka ajakirjandus hoidma pilku peal, et käreda jutuga poliitikute umbusk ametnikkonna suhtes ei muutu luuaks või põrandaharjaks.

On ütlus, et kurjus võidab siis, kui head mehed vaikivad ja midagi ei tee. Ent võib öelda ka nii, et kurjus võidab siis, kui kõik head mehed lahkuvad, sest siis ainult kurjad jäävadki.