Vello Loemaa: võitlus tuuleveskitega

Kui eraettevõtja soovib midagi ehitada ja see takistab meie ühise eelhoiatussüsteemi tööd, siis tal tuleb see ehitus projekteerida mujale või kinni maksta kulud, mis on seotud radari(te) ümberehituse ja -paigutusega, kirjutab oma kommentaaris erukindralmajor Vello Loemaa.
Esmalt tuleb mulle meelde teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast ja seejärel terve Hispaania. Kui praegu küsitleda tänaval mõnd inimest, siis Hispaania mainimisel tuleb talle eelkõige meelde rakett, mis kaduma läks, mitte Miguel de Cervantes.
Kuid püüame mõelda veidi kaugemale. Kuulus kirjanik elas ammu ning tema eelpool mainitud romaan oli paroodia tollastele rüütliromaanidele. Kahjuks ei suuda ma nii vaimukalt olukorda kirjeldada moodsate tehnikaimede kohta, kuid mõned tähelepanekud võiks siiski kõrva taha panna.
Pomme ja rakette puistatakse ootamatult
Poolsada aastat tagasi loodi taktikaline hävituslennuk F-111 ning 1967. aastal võeti see relvastusse USA-s ja viis aastat hiljem ka Austraalias. Seda lennukit kasutati Vietnami sõjas, kus sooritati üle 4000 väljalennu ja lahingukaotusteks oli ainult kuus lennukit.
Kiirkorras alustati sarnase lennuki arendusega Nõukogude Liidus ning 1975. aastal võeti relvastusse rindepommitaja Su-24. Kiirkorras seetõttu, et katsetuste käigus sooritati kaks korda vähem lende, kui F-111 Vietnami sõjas ning kaotused olid seevastu kaks korda suuremad.
Kümme aastat hiljem saabus vägedesse Su-24M ja peale suuri sünnivalusid võeti VF õhujõudude relvastusse 2014. aastal lennuk Su-34, veelgi võimekam masin.
Külma sõja ajal oli osapoolte territoorium õhukaitsesüsteemide vajadustest lähtuvalt täis pikitud radaritega ning see oli tingitud loodusseadustest. Radarite avastuskaugused ja signaalitöötluse võimalused kirjutasid ette nende arvu ja asukohad, kuid sellegipoolest oli ja on jätkuvalt probleemiks radarikatte ulatus maapinna lähedastel kõrgustel.
Just see viimane asjaolu lisaks lahingukogemusele viis mõtted lennuki F-111 loomisele. Samast Vietnami sõja lahingukogemusest lähtuvalt keskendusid Nõukogude hävituspommitajad väljaõppele madalatel kõrgustel ning "elukoridoriks" nimetatigi kõrguste vahemikku 30-80 meetrit.
Lennuk Su-24 aga loodi sarnaselt lennukiga F-111 tegutsemaks madalatel kõrgustel igasugustes ilmastikutingimustes päeval ja öösel. Kõige pimedamal ööl on sellised lennukid suutelised puistama vihma või lume asemel pomme ja rakette. Sealjuures toimub kõik ootamatult, rääkigu õhukaitserelvade meeskonnad mida tahes. Eestis on pimedat aega omajagu ja seda teab igaüks, et umbes kolmel neljandikul aastast on taevas meie kohal pilves.
Lisaks maal või merel (laevadel) asuvatele radaritele täiendatakse üldist radaripilti õhus paiknevate radarite abil. Kuid need meetmed on omased juba sõjaaja jaoks. Rahuajal on esmaseks võimaluseks tuvastada õhuruumis liikuvad vahendid maapealsete radarite abil. Sealjuures neist tuleb välja pigistada maksimum, et hoida radarite arvu ja sellega ka üldise eelhoiatussüsteemi maksumust optimaalsel tasemel.
Julgeolek on meie kõigi asi
Tulemegi jälle samade loodusseaduste juurde. Avastamiskaugust madalal kõrgusel mõjutavad tugevasti maapinna reljeef ja kõikvõimalikud takistused. Mida lähemal ja kõrgemal on takistused radarikiire ees, seda rohkem nad pärsivad radari tööd.
Eestis paiknevad radarid on ehitatud arvestuste põhjal ning nende asukohad tulenevad mitte ainult meie endi vajadustest, vaid ka NATO õhukaitsesüsteemi üldistest nõuetest. Meie lähinaabrid lätlased on teinud sama ning me mõlemad teame, et meilt lähtuv radariinfo on hädavajalik kõigi NATO liikmesriikide jaoks.
Kui need arvestused paarkümmend aastat tagasi tehti, polnud juttugi mingitest suurtest arenguprojektidest, mis võiksid mõjutada radarite asukohta. Kujutage ette, et arendaja kuulutab välja elamuprojekti, mille ligitõmbavamaks teguriks on vaade merele. Siis aga selgub, et heauskne korteriomanik saab paremal juhul seda vaadet nautida aastakese, kui ühel hetkel ilmub mere asemel aknasse naabermaja sein.
Arendaja tegutseb edasi ning mingi aja pärast on kogu maalapp ehitisi täis. Vaevalt et keegi rahuldub vaatega naabermaja akendesse või siis soovib ennast eksponeerida. Kuid midagi pole teha, ise ostis sellise elamise. Need on eraettevõtluse ja eraisikute probleemid.
Kuid ütlus "kes ees- see mees" pole täiesti sarnane meie radarite ja tuulegeneraatorite puhul võrdluses eelpool toodud näitega.
Jah, riik oli esimene, kes ehitas, see on fakt. Veel enam, antud juhul on tegemist riigi ettevõtmisega maksumaksja raha eest. Kujundlikult võib öelda, et kogu Eesti elanikud ostsid endale eelhoiatusvahendid, et vajadusel hakkaks häiresireen õigeaegselt tööle. Selleks, et oleks piisavalt aega varjuda ohu eest.
Kui eraettevõtja soovib midagi ehitada ja see takistab meie ühise eelhoiatussüsteemi tööd, siis on ainult kaks võimalust. Tal tuleb see ehitus projekteerida mujale või siis kinni maksta kogu protsessi kulud, mis on seotud radari(te) ümberehituse ja -paigutusega. Tuletan meelde, et tegemist pole pelgalt meie siseasjaga, vaid ka rahvusvaheliste liitlaskohustustega.
Seni aga paistab, et kasutades mingeid JOKK-skeeme, lünki seadusandluses või omavalitsuste töös või lihtsalt jõhkrat omavoli, tegutsetakse meie kõigi julgeoleku vastu. Meie ajastul ei kasutata niivõrd hobuseid, üldsegi mitte odasid ning rüütellikkusest on asi kaugel. Samal ajal pole mõtet pidada kogu rahvast poolearulisteks rändrüütliteks, kes tahavad kangesti võidelda tuuleveskitega.
Kui meil valitud võimuorganid ei suuda tagada järjepidevust julgeoleku tagamisel, siis rahvaalgatus suudab selle ära teha ka rahumeelselt, loodetavasti. Küsimus pole isegi selles, et tehakse liiga riigile, meile kõigile tahetakse ära panna, igaühele eraldi võetuna. Julgeolek on meie kõigi asi.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel