Valner Valme: meedia teel diplomaatia poole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valner Valme
Valner Valme Autor/allikas: erakogu

Kui ajakirjanikult ei oodata enam poliitilise arvamuse avaldamist arvamusloos, tähendaks see sama, kui kirjandusküljel raamatuarvustuse asemel anda sõna ainult kirjanikele, kes ise ütleksid, milline on nende teose kunstiline tõde, ütleb Valner Valme meediakommentaaris.

Eile tuli uudis, et erimeelsuste tõttu peatoimetaja Peeter Helmega lahkub Postimehest Vilja Kiisler. Ta on hea ajakirjanik ja leiab kindlasti uue väljundi.

Töötajate ja tööandjate teed lähevad aeg-ajalt lahku, sageli pole see traagiline ja kõike ei tasu valju kella külge panna. Ent Kiisleri lahkumine tõstis taas laiema teema ajakirjandusvabadusest -- mõiste, mis hakkab hägustuma märkamatult, järk-järgult. Mis on ajakirjanikule lubatud? Mis on ajakirjaniku kohustus ühiskonna ees? Kas ajakirjanik võib arvamusartiklites lubada endale julgeid, rajusid, mahlakaid väljaütlemisi? Püüan nendele küsimustele vastata.

Need on tõsised teemad, kuigi eriti tõsiseks on need millegipärast kiskunud koos EKRE populaarsuse tõusuga, kus üks pool (poliitikud) annab rajude ja mahlakate väljaütlemistega tuld erinevate ühiskondlike gruppide, institutsioonide ja mõttelaadide pihta ja teine pool ("peavoolu"ajakirjandus koos mitmete arvamusliidritega) vastab sellele tulele kohati samuti emotsionaalselt, ning mõned praeguse koalitsiooni poliitikud EKREst, Isamaast, vähem Keskerakonnast, on seejärel omakorda ajakirjandust rünnanud.

Sellist tulist meediaelu ei näinud isegi toorestel üheksakümnendatel, kui ometi nii poliitikud kui ajakirjanikud olid tärganud vabaduse tuhinas ülemeelikumad.

Et katel üle ei keeks, on meeldiva ja tasakaaluka inimesena tuntud Peeter Helme, pikaaegne hea kolleeg ja koostööpartner ERRist, suunamas Postimeest diplomaatilisematele vetele ja võib-olla on see teretulnud: juhul, kui see taltsutab ka teatud osa poliitikuid ning nende kaudu õelamat sorti netikommentaatoreid.

Kiisleri juhtumit kommenteerides ütles Peeter Helme "Aktuaalsele kaamerale": "Minu meelest on võimalik väljendada end diplomaatilisemalt, et ajakirjanik ei pea hakkama kõike ütlema, ta saab näidata. Kui ikkagi mingid inimesed ja nende sõnakasutus häirib, et siis kõige lihtsam on, andku ise sõna nendele inimestele ja näidaku, küll siis tuleb juba lugejale ja vaatajale ja kuulajale välja, mis pilt on."

See väljaütlemine tegi aga ettevaatlikuks. Võibolla tahtis Peeter Helme parimat laadis "oleme kõik sõbrad, anname kõigile sõna".

Aga. Kui ajakirjanik ei tohi enam arvamuslugudes "öelda", vaid peab selle asemel küsima poliitiku arvamust, oleme tagasi ajastus, kus arvamusvabadust tõesti ei olnud. Paljud meist mäletavad, kui ajalehest oli mõtet lugeda ainult spordi- ja tugevate mööndustega ka kultuurikülgi, sest muus osas teenis väljaanne valitseva partei ideoloogilisi huve.

Poliitikakriitika on küll žanr omaette, aga et asi selgem oleks, toon paralleeli kirjandusest. Nii võiks ju raamatuarvustuse asemel anda sõna ainult kirjanikele, kes ise ütleksid, milline on nende teose kunstiline tõde ja lugeja otsustab selle põhjal ise, kas on ka väärt teos. Jõuame analüüsist turunduseni, parimal juhul pealiskaudsuseni ja ühepoolse kajastuseni, kas pole?

Kaldun arvama, et andekas kirjanik ja kogenud kirjanduskriitik Peeter Helme kirjanduses sellist olukorda ei ihkaks ja ilmselt ma teen talle siin praegu ühe pooltoore avalduse tõttu liiga. Diplomaatia-teema jääb siiski lauale.

Diplomaatia on aga mitmepoolne protsess. Ka poliitikud peaksid olema diplomaadid, kuid neil on tänapäeval justkui lubatud valetada ja reljeefselt väljenduda ning sellele osutamine näikse olevat uues "retoorikas" polariseerimine ja vihakõne. Ärgem unustagem, et ajakirjandus on olnud kogu iseseisvusaja kriitiline nii Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa(liidu) kui kõigi suhtes, kes valitsusse jõuavad ja kindlasti harjub sellega ka alles kogenematu EKRE. Ning mis EKRE, just ajakirjandus paljastas hiljutised sotsaaldemokraatide plagiaadid

Küsimus ei ole selles, et poliitikud sõna ei saaks. Saavad! Olgu nad koalitsioonis või opositsioonis, kõik leiavad võrdväärset kajastust nii Postimehes kui ERRis kui Delfis/EPL-is jm, ühesõnaga: väljaannetes, mis saanud märkamatult sõimunime "peavoolumeedia".

Mõistan, et Peeter Helmet võis häirida Vilja Kiisleri kujundlik keel kaalukeeleks saanud artiklis "Asi pole retoorikas, sisu on õõvastav". Näide: "Koer suhtub puu juures jalga tõstes puusse adekvaatsemalt kui EKRE kanal (Uued Uudised) ajakirjandusse."

Aga avame siis Uued Uudised. Vastu vaatab pealkiri: "Sotse ja liberaale pole mõtet Euroopa Parlamenti saata – nad ei tee ega saagi Eesti heaks midagi teha". "Sotse ja liberaale" nimetatakse artiklis euro- ja Brüsseli-meelseteks (kes arvanuks veel mõne aasta eest, et Euroopa suund on Eesti riigile midagi kohutavat) ning isegi Euroopa "eurokonservatiivid" saavad artiklis kriitikat, sest ei ole piisavalt rahvusriigi huvide eest väljas. "Peavoolumeedias on juba alanud deja vu ehk Marina Kaljuranna järjekordne ülesupitamine, lisaks kõlavad ülistuslaulud ülejooksik Raimond Kaljulaiule ning eurovasallidele Paetile, Ansipile ja teistele poliitoravatele, kes kõik sõidavad Strasbourgi Brüsseli, mitte Eesti huve kaitsma," kirjutab Uued Uudised. Esilehel pannakse veel kahtluse alla Turu-uuringute AS-i objektiivsus, räägitakse ühest Walesi imaamist, kes kuulutanud kantslist, et sõda on tulemas ning hoitakse esil ka veebruarist pärinevat lugu, kus vahepeal riigikogu spiikriks saanud Henn Põlluaas ja poliitikanõunik Urmas Espenberg räägivad Nädala Tulipunktis sellest, et "liberite ja sotside valedemasin läks otsustaval hetkel rikki". Ja siis süüdistatakse "peavoolumeediat" kallutatuses.

"Aktuaalse kaamera" uudises kommenteeris Kiisleri ja ajakirjandusvabaduse juhtumit Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Ragne Kõuts, öeldes, et ajakirjandusväljaande arvamuskülgedel võib ajakirjanik arvata nii, nagu kõik teised kodanikud. Tema sõnul peab üldauditooriumile suunatud päevalehe arvamuskülgedel valitsema arvamuste paljus.

Uued Uudised ongi kallutatud meedia. Arvamuste paljuse joont on aga üldauditooriumile suunatud Postimehes hoidnud kauane arvamustoimetaja Neeme Korv, see joon on jätkunud ka pärast Korvi ja loodetavasti ei asendu see Postimehes kunagi punase joonega, mille taha jäävad mitmed huvitavamad mõtteavaldused.

Sest kõlama on jäänud, ikka sellesama Eesti ajakirjanduse vahendusel, arusaam, justkui ajakirjanik peaks olema robot, kel pole oma arvamusi. Siin tuleb lahus hoida fakt ja kommentaar, ent intervjueerijana peab ajakirjanik olema terav, viisakas ja pädev, arvamusartiklites aga isikupärane, vastutades oma sõnade eest asjapuutuvate isikute, lugejate ja oma kanali ees.

Toon lihtsalt näiteks mõne väljavõtte New York Timesi arvamuslugude põhimõtteist:

"Arvamusartiklil ei ole kindlaks määratud vormi. Meile meeldib uuenduslik stiil. /.../ Näited ja anekdoodid elustavad lugeja jaoks materjali. /.../ Väldi formaalset kõnepruuki, targutamist ning bürokraatlikku või erialažargooni. /.../ Ole kirglik, aga säästa meid kõrtsiräuskamisest."

Olen ajakirjanduses töötanud 26 aastat, järjepidevalt kaastöid teinud 34 aastat. 1980ndatel lubati noorel mul ajalehes Tee Kommunismile (Sakala nõukogude ajal) kirjutada muusikast ja filmidest. See oli põnev aeg. Põnevaid aegu oli Postimehes, kus töötasin 14 aastat (1999-2013).

Kahtlemata kõige huvitavam aeg ajakirjanduses töötada on praegu. Miks? Sest viis aastat tagasi poleks pähegi tulnud kirjutada artiklit ajakirjandusvabadusest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: