Viimased kolm aastat olen töötanud maailma suurima kirjanike ja ajakirjanike õiguste eest seisva organisatsiooni PEN International välissekretärina. Alustasin 2016. aasta sügisel, mil Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks. See oli aeg, kui PENi tegevus oli suures mahus suunatud Euroopast väljapoole – palju jõudu kulus Venemaa, Hiina, Mehhiko peale.

Kümne aasta eest oli mõrvatud Anna Politkovskaja, üks ajakirjanikke, kelle elu ja loominguvabaduse eest PEN oli aastaid tegutsenud. 2016. aastal tapeti kogu maailmas 115 ajakirjanikku. Lihtsalt selle pärast, et nad tegid oma tööd. Ometi toimus see kusagil mujal, mitte vanas heas Euroopas, mille osaks Eesti end tahab pidada.

Vangistatud või mõrvatud

Pärast seda, kui president number 45 Valges Majas koha sisse võttis, sai ka Euroopas hoogu liikumine suletuse poole. Tagasi tulid valetamine ja musta valgeks rääkimine.

2016. aasta lõpuks oli Türgis vangis üle 150 ajakirjaniku, teist sama palju riigist lahkunud, et mitte vangi sattuda. Sealsed kirjanikud ja ajakirjanikud teavad juba ette, et kui tahad Türgis saada kirjanikuks või ajakirjanikuks, kes tegutseb vastavalt loomevabaduse põhimõtetele, veedad keskeltläbi kümme aastat oma elust vanglas.

Nimekirju inimestest, keda tuleb kõrvaldada, jagatakse avalikult. Suurepärane kirjanik, ajakirjanik ja jurist Burhan Sönmez on nimekirjas number 57. Tema on oma aastad vangis istunud ja on otsustanud elada kodumaal, kus tal on võimalus juristina teisi aidata. Ta on otsustanud mitte karta. "Kui ma esimese 20 hulka jõuan, siis on mul abi vaja," ütleb ta ise. Me oleme iga päev valvel.

Ajakirjanike mõrvamise laine on jõudnud Euroopasse. Malta ajakirjanik Daphne Garuana Galicia lasti õhku omaenda laste silme all. Ján Kuciak Slovakkias, Kim Wall Taanis, Viktoria Marinova Bulgaarias on valusad näited ajakirjaniku ameti ohtlikkusest.

Ma olen käinud PEN International sõnavabaduse missioonide raames Türgis, Venemaal ja Ungaris. Kui me Türgis seisime auvalves Silivri vangla ees, kus toona hoiti 150 ajakirjanikku, piiras meid sisse hambuni relvastatud eriüksus ja ohtlikke kirjanikke hoiti kaks tundi automaatide valve all. Jälitamisest rääkimata.

Moskvas käisime pea viimases vaba trükiajakirjanduse kantsis Novaja Gazetas, kus Anna Politkovskaja töölaud on mõrvatud ajakirjanikule pühendatud mälestusmärk ja toimetuse koosolekusaalis on väljas kõigi Novaja Gazeta mõrvatud ajakirjanike fotod. Toimetuse kõik korrused on lukustatud ja karmi valve all, juhuslikud külalised sisse ei pääse. Kui nad just tankidega ei tule, nagu Türgis.

Algus on vaikne

Ungaris on vaba ajakirjandus sisuliselt hävitatud. Ei, ajakirjanikke ei panda vangi ja nad võivad kirjutada ning rääkida, mida tahavad, aga neil ei ole seda enam peaaegu kusagil teha. Seal on vaba ajakirjandus välja suretatud lihtsa võttega – kui valitsusele ei meeldi, millest ja kuidas kirjutatakse-räägitakse, ei saa see väljaanne enam riiklike ettevõtete reklaame ja keegi teine ei julge seal samuti reklaame avaldada, sest see toob kaasa negatiivsed tagajärjed.

Ükskõik mis väljaandes kajastatavad uudised tulevad riiklikust agentuurist, teisi uudiseid ei ole olemas, ja peaminister Viktor Orbánile ustavate jüngrite kokkuostetud trükiajakirjandusel on sageli üle riigi täpselt sama esikaas, millel loomulikult ilutseb Orbáni portreefoto.

See kõik algab väikestest sammudest. Olgu see Donald Trump või Mart Helme, kes ütleb, et selle või teise ajakirjaniku tegevus ei meeldi talle, kui pall on veerema pandud. Ajakirjandusvabadus Eestis on ohus juba selle pärast, et see on koondunud väga väikese omanikeringi kätte. Kui sellele lisanduvad peatoimetajad, kes on valitsusega tihedalt seotud ja astuvad välja arvamust avaldavate töötajate vastu, on astutud juba mitu suurt sammu ajakirjandusvabaduse takistamise poole.

PEN International tegutseb aastast 1921 ja sel on 145 keskust rohkem kui sajas riigis. PEN-i alusdokument on 1948. aastal vastu võetud harta, mis sõnastab vaba kirjanduse ja ajakirjanduse alused. See põhineb rahvusvahelistel kongressidel vastu võetud resolutsioonidel ja kõik PEN-i liikmed, kus nad ka ei ole, peavad vastavalt sellele tegutsema. Olgu see lõpetuseks ära toodud.

PEN-i harta

Kirjandus ei tunne piire. Kirjandus peab olema sõltumatu poliitilistest ja rahvusvahelistest murrangutest ning jääma rahvusvaheliseks ühisomandiks.

Ükskõik millises olukorras, iseäranis sõja ajal, peavad kunstiteosed ja maailma kultuuripärand jääma puutumata rahvuslikest ja poliitilistest konfliktidest.

PENi liikmed peavad alati kasutama oma mõjuvõimu selleks, et kasvatada üksteisemõistmist ja vastastikust lugupidamist rahvaste ja eraisikute vahel. Nad tõotavad anda oma parima, et lõpetada igasugune viha ning võitlevad ideaalse ühiskonna eest, kus inimesed jagavad meie ühist maailma rahus ja võrdsuses.

PEN kaitseb mõtete vaba kulgemise põhimõtet iga rahva sees ja kõigi rahvaste vahel. PENi liikmed tõotavad võidelda igasuguste mõttevabadust takistavate võtete vastu niihästi selles riigis ja ühiskonnas, kus nad elavad, kui ka ülejäänud maailmas, kui see on vähegi võimalik.

PEN seisab vaba ajakirjanduse eest ja meelevaldse tsensuuri vastu rahuajal. PEN usub, et vaba kriitika valitsuse ja institutsioonide aadressil on vajalik, et maailmas hakkaks kehtima paremini organiseeritud poliitiline ja majanduslik kord. Et vabadus eeldab vabatahtlikke piiranguid, tõotavad PENi liikmed, et nad võitlevad selliste vaba ajakirjanduse väärnähtuste vastu, nagu seda on valeandmete avaldamine, tahtlik valetamine ning faktide väänamine poliitiliste ja isiklike eesmärkide saavutamiseks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.