Uus seadus nõuab detektoristidelt otsingust etteteatamist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hobiotsija Pirita rannas.
Hobiotsija Pirita rannas. Autor/allikas: ERR

Kui seni pidid hobiotsijad oma kõigist otsingutest muinsuskaitseametile ülevaate andma korra aastas, siis 1. maist kehtima hakkava uue muinsuskaitseseaduse järgi peab aruandeid esitama jooksvalt ehk enne otsingule suundumist ning 30 päeva jooksul esitama aruande, kas ja mida leiti.

Siiani andis muinsuskaitseamet hobiotsijaile, kelle vastav koolitus läbitud, aastase loa otsingute tegemiseks. Uue seaduse järgi hakkab amet väljastama viis aastat kehtivaid lubasid, kuid kõik otsingud tuleb enne nende tegemist registreerida.

Muinsuskaitseameti arheoloogianõunik Nele Kangert ütles ERR-ile, et senine korraldus, kus iga kalendriaasta lõpus kaotasid korraga kõik load kehtivuse ning samal ajal esitasid kõik 500 otsijat oma aastased aruanded, oli nii ametnike kui otsijate enda jaoks ebamõistlik. "Me ei tekita nüüd aasta alguses tohutut infovoogu, millega me kolm kuud tegeleme ja inimesed peavad meilt vastuseid ootama," märkis ta.

1. maist, kui jõustub uus seadus, hakatakse välja andma viieaastaseid lubasid. See tähendab, et ka aruande esitamise süsteem muutub.

"Aruanne on edaspidi kaheosaline. Kõigepealt tuleb esitada otsinguteavitus, mis on automaatne – seda ei menetle ega kinnita keegi, see jääb lihtsalt linnukesena kultuurimälestiste registrisse. Siis saab inimene teha 30 päeva jooksul aruande, kuidas otsing läks, mida ta leidis," rääkis Kangert.

Nii saab ka muinsuskaitseamet leidjale teada anda, millised leiud võib säilitada leidja oma kogus, millised vajavad lähemat ekspertiisi. Samuti tähendab see seda, et amet ei pea käima koha peal kõike üle kontrollimas.

Siiani, kui aruande pidi esitama korra aastas, juhtus Kangerti sõnul pahatihti, et otsinguid teinud inimeste mälu vedas alt või oldi liiga mugavad ning otsingute andmed ei jõudnudki ametini.

"Väga palju on juhtunud ka seda, et kui me oleme inimest maastikul kontrollinud või on praktika näidanud, et otsing toimus, siis aasta lõpus laekunud aruandes see otsing ei kajastunud või siis oli kirjas, et otsinguid ei toimunud. Uus seadus on ka järelevalvemehhanism selles mõttes, et peatada illegaalseid otsinguid," rääkis ta.

Röövlid endiselt probleemiks

Muinsuskaitseamet on teinud teavitustööd ka maaomanike hulgas, et nood tunneksid julgemalt huvi nende maadel toimetavate otsijate vastu.

"Tahame maaomanike teadlikkust tõsta, sest keegi ei tohi otsima minna nende maale ilma maaomaniku teadmise ja nõusolekuta. Maaomanikul on ka ise võimalus kontrollida läbi kultuurimälestiste registri kodanikukeskkonna, kas isikul, kes soovib tema maadel otsida, on muinsuskaitseameti poolt välja antud kehtiv otsinguluba," ütles Kangert.

Ebaseaduslikud detektoristid ehk teisisõnu röövlid on jätkuvalt probleemiks. Kas sel kevadel on muinsuskaitseametile laekunud mitmeid teateid rüüstatud kalmetest, samuti on ise avastatud müügiportaalidest (nt osta.ee) asju, mille puhul on kahtlus, et tegemist on arheoloogiliste leidudega, mis on välja kaevatud Eesti pinnasest. Paljud teated jõuavad ametini kuulujuttudena. Kangerti sõnul on tegu terava probleemiga, sest kui info leidudest ei jõua arheoloogideni, siis teadmine ka ajaloost jääb lünklikuks.

Ka ehku peale otsing tuleb registreerida

Kui siiani kehtinud seadus ütles, et otsinguluba on vaja kultuuriväärtusega leiu otsimiseks, siis nüüd on seadus sõnastatud pigem nii, et määratletakse kohad, kus võib otsida otsinguloata, ja kohad, kus on vaja luba. Luba on vaja, kui inimene soovib otsinguvahendit kasutada veealal, väljaspool linna, alevi, aleviku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala ning õuemaad.

Luba ei ole vaja muinsuskaitseseaduse mõistes uuringu läbiviimisel, kaitseväel või korrakaitsjatel teenistusülesande täitmisel; maaomanikul või ettevõtjal ehitamise, põlluharimise või metsandusega seotud ülesannete täitmisel.

Jätkuvalt on otsingud keelatud mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas.

"Eesmärk on eristada hobiotsingud ja juhtumid, kui inimene näiteks kaotab oma õuemaal abielusõrmuse ja tahab seda otsida. Selle võib detektoriga üles otsida ja see ei ole probleem. Aga kui on juba hobiotsing maastikul, kus ju arheoloogiapärand kõige sagedamini paikneb, siis seal on vaja ettevalmistust ehk koolitust ja otsinguluba," selgitas Kangert.

Kevadel, kui maapind lumest ja jääst vaba, võib hobiotsijaid näha paljudes kohtades. Osa otsijaid käib detektoriga ringi näiteks Tallinnas Pirita rannas. Kangerti sõnul peab ka sellise otsingu registreerima.

"Näiteks Peipsi ranniku kohta me teame täna, et seal on uppunud asula- ja kalmekohti ja meile tuleb sealt väga palju leide alates pronksiajast kuni 17., 18., 19. sajandini. Varem me seda ei teadnud. Pirita rannas on võib-olla tõesti ainult kadunud kõrvarõngad ja eurosendid, aga tegemist on põhimõtteliselt ikkagi hobiotsinguga ja see peaks toimuma loa alusel," lausus Kangert.

Leiutasu maksmist uus seadus ei muuda. "Makstakse samamoodi leiutasu, mille määramise aluseks on kultuuriväärtus ja leidmise asjaolud – kas inimene on kohe meid teavitanud; pole leidu puhastanud, pole rikkunud kuidagi; mida see leid annab uut teaduse mõttes, kas juhatab uue leiuni. Kui on aardeleid, palume ekspertiisi ka numismaatikutelt, et saada teada turuväärtus. Siis makstakse leiutasu leiu täisväärtuses," selgitas Kangert.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: