Presidendi käendus tuleneb esiteks sellest, et ta kohtus otsekui järeleproovimiseks EKRE nimetatud ministrite kandidaatide ja välisministri kandidaadiga ning kiitis nad siis heaks. Teistmoodi pole ju võimalik tõlgendada Kaljulaidi otsust Jüri Ratase teine valitsus ametisse nimetada. Samas on ka selge, et president ei soovinud tekitada teadmata lõpuga põhiseaduslikku vaidlust, kas tal oleks õigus ka mõni ministri kandidaat tagasi lükata. 

Teiseks kutsus riigipea Kadriorgu, presidendi kantselei teise korruse fuajeesse Eesti lippude ette ja kõnepultide taha uue koalitsiooni erakondade juhid. Seal pidid Jüri Ratas, Mart Helme ja Helir-Valdor Seeder lubama, et seisavad Eesti seniste väärtuste eest ja kaitsevad demokraatiat. Niisugune vaat et verevandega sidumine oli mõeldud nende rahustamiseks, kes pelgavad äärmuspopulistliku sõnakasutusega EKRE juhtide valitsusse minekut ning kardavad, et see võiks tähendada Eesti lahkumist liberaaldemokraatlikult teelt. 

Ja veel ütles president Kaljulaid, et kui vanasti oli tavaks anda uuele valitsusele 100 kriitikavaba päeva, millest enam ammu kinni ei peeta, siis nüüd võiks võtta 100 vihavaba päeva. Riigipea kutsus vihata elama poliitikuid ja kõiki, kes harjunud kas internetis, tänaval või muul moel viha ja mõistmatust külvama. 

Ilus üleskutse ja kena soov. Paraku kirjeldas neli päeva hiljem EKRE uudisteportaal president Kersti Kaljulaidi sõnadega "globalist ja rahvusriikluse vaenlane, ta mängib eestlust maha ja viib Eestit europrovintsi staatuse poole". 

Jääb mulje, nagu maksaksid EKRE juhid Kaljulaidile kätte Kadriorus korraldatud demokraatiavande eest. Ja samuti tema sõnade eest, et uus valitsus seisku kõigi Eesti inimeste poolel – sõltumata nende soost, elukutsest, vanusest, nahavärvist, kodusest keelest, maailmavaatest, seksuaalsest sättumusest või mõnest muust tegurist. 

Kas see soov on tõesti võimatult suur? 

Jah, kui EKRE juhid jäävadki kinni nende opositsiooniaegsesse populistlikult teravasse ja solvavasse sõnakasutusse. Siis on õigus riigikogu esimehel, EKRE Henn Põlluaasal, kui ta Asutava Kogu kokku tulemise 100. aastapäeval tunnistas, kuidas kohati tundub, et kõige suuremaks ohuks endale oleme olnud meie ise. Seejuures nimetas Põlluaas ka tõeliste väärtuste eiramist ja vastasseisu õhutamist. 

Just. President Kaljulaidi üleskutse sajaks vihavabaks päevaks on igati asjakohane. Selle täitmine on palju tugevam proov, kui Kadriorus üks kord enda valitsuskõlbulikkust suuliselt kinnitada.